Tähtis teadaanne

PM Online kirjutas:

Rakvere Lihakombinaat alustab oma toodete eksporti Ghanasse, juuni alguses jõuab Aafrikasse esimene, 25-tonnine koorem külmutatud sea tagajalgu.

Head isu neegripoisid ja neegritüdrukud!

Üks-ühele võistlus

Esmaspäeval toimus Nõmme turu juures üks järjekordne ainulaadne Tarmaku võistlus - Eesti Sprindikarika II etapp - Üks-ühele võistlus. Jooks koosneb mitmest etapist, millest esimene on kvalifikatsioon. Võistleajad saavad tunni aja sees vabalt valitud ajal startida ning teatud arv pääseb edasi finaaliringidesse, kus moodustatakse paarid vastavalt kohale kvalifikatsioonis: omavahel lähevad kokku 1. ja 16., 2. ja 15., 3. ja 14. jne. Paar stardib samal hetkel, samale rajale erinevate suundades. Pool minutit enne starti saab kvalifikatsioonis parema koha saanud võistleja valida 15 sekundi jooksul endale meelepärasema raja suuna ning annab teise variandiga kaardi paarilisele. Igast paarist pääseb edasi varem finišeerinud võistleja. (kasutatud materjal SK Tallinna Kompass)
Otsustasin ka mina siis kaunil esmaspäevasel õhtul peale vaimselt koormavat geograafia riigieksamit minna Nõmmele kohale õnne proovima. Kvalifikatsioonirada läks üle ootuste halvasti Pääsesin võrdlemisi napilt finaali(naistest pääses 8 edasi, olin7.), kuna arvasin, et külmade lihaste puhul on tark tegu kohe alguses tõmbama hakata ning kolmandaks punktiks oli kaudnud nii keskendumine kui ka jõud. Seitsmes koht garanteeriti mulle kuuenda punktiga tehtud minutise veaga ning tunne, et see võistlus lõpeb järgmise ringiga, võttis võimust.


Esimeses ringis oli mul au minna kokku EMi koondise noorima liikme Katiga. Lootusetus meeleolus võtsin kaardi talt vastu ning asusin esimese punkti poole sörkima. Ees liikus kvalifikatsiooni võitnud Maria Zhuravskaja, kelle püüdsin kolmandas punktis kinni, kasutades ära metsa head nähtavust ning Maria kiireid sööste punktide poole. Katiga sattusime kokku võrdlemisi poole peal ning tundus, et mu rahuliku tempo taktika isegi töötas. Finiši poole joostes ei paistnud Katit kusagilt tulemas ning oma üllatuseks olingi ta alistanud. Hilisem kommentaar Kati poolt oli, et ta oli teineud vale kaardivaliku - jätnud endale pika etapi viimaseks.


Oma üllatuseks leidsin end vastamisi tundmatu nimega - Marit Zahknaga. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on võrkpalluriga. Kvalifikatsioonis oli ta näidanud minust paremat aega ning kerge hirmuvõbinaga astusin stardijoonele. Rajal jooksin jällegi rahulikult, kuid suutsin jällegi veidi viga teha. Finišis teatas Juta mulle esialgu, et Marit oli enne juba lõpetanud. Paari minuti pärast jooksis ta aga finiši poole.. Oh seda rõõmu!

Seega olin pääsenud finaali ning pidin startima rind-rinnuti koondise raudvara Kirti Rebasega. Olles kindel peaaegu kindlas allajäämises ning juba ette õnnelik teise koha ja D20 klassi võidu eest asusin rajale võrdlemisi rahulikuna. Keset rada möödusime Kritiga teineteisest, st Kirti möödus minust, kes ma suutsin kaunilt ninali pikali käia. Hiljem ironiseeris ta, et tegin talle sügava kummarduse keset rada. Järelejäänud rada möödus kahtluse all, et naisteklassi sportlast võita suudan, kuid mingi lootus jäi siiski hinge. Finišile lähenedes olin veel teadmatuses, kuid kohe peale tulemuste mahalugemist kõlas Jüri Tarmaku hääl: "D21 võitja Grete Gutmann" Ja veel higeldavale tüdrukule suruti omalaadne auhind kätte. Oli üks tore hetk.
Rajad ise oli võrdlemisi lihtsad, sprindile kohased. Põnevaks tegi jooksu fakt, et Nõmme nõlva tuli igal ringil võtta korra, finaalis isegi kaks korda!! Minu jalad on tänaseni (tänu küll ka giidipraktikale) valusad ning oma 10 kõrgusjoont tegid tubli töö.
Viide
Tulemused

Teisipäevaõhtune tirimine

Eile sai tehtud esimene sellesuvine kiire lõigutrenn. Koos kursavend Silveriga käisime staadionil 200 m lõike tirimas ja kokku siis neid 6 korda umbes 2 minutiliste vahedega. Pealtvaadates tundub suhteliselt lihtne trenn, et suts ja valmis. Päris nii see asi siiski ei olnud, kuna lõigud läbiti vahemikus 28-30 sek, ja viimaste lõikude lõpus oli suur tahtmine ennast pikali visata. Kokku võttis trenn aega mingi 50-55 min ning hobune sai ikka korralikult vahtu aetud. Soovitan soojalt noortele. Tirige!

Mõista, mõista, kes see on...

Oh, kaua tegin, aga valmis sain:). Tegu muide minu esimese kaardiga OCAD'is. Ootan kriitikat!
Kes ära arvab pildil oleva tegelase, saab šokolaadi!

Helbeke sai alistatud ehk Harju MV

Eile siis toimus järjekordne Harju MV, tavaraja formaadis seekord. Eelmine nädal oli olnud valik, mille Aadel loomulikult võitis. Ilmselt oleks ta ka tavaraja võitnud kui poleke teinud suuremat viga 6 punniga. A nyyd rajast.
Soodla, mis lõunaeestlastele ilmselt midagi ei ytle, mind kui põhjaeestlast ei suutnud üllatada. Ilus mets, lollid augupunnid ja muu pask, mida oli ette teada. Imelikult kerge tunne alguses ja nii ma ennast leidsingi teises punnis liidrina. Edasi tõmbasin nats hoo maha kuna sellise tempoga poleks kaua vastu pidanud. Kerged vead4, 5 ja 6 punniga tõmbasid mõistuse selgeks ning edasi yritasin vähe hoolikamalt kaarti lugeda. Sealt maalt lõpuni suuri probleeme polnud, välja arvata kaldumine 12 punniga. Lõpus näitas head kiirust taas aadli kuid lõpujoon siiski päästis mu. Aeg siis 43.45.
Chief oli 13 sek taga ja "helbeke" 46 sek. Enamuse rajast liidrikohal olnud Aibast paneb eelviimasega üle 2 minutise vea ja on lõpuks 4. Aeg:46.43.
2 nädala pärast teade, kuhu ise ei saa tulla, kuna järgmine päev mata eksam. Pange kõvasti.

O-Ringen

Heihei noored!

Loodan, et kuigi te kõik ajate end parajasti Balti MV-ks vormi, mõtlete te siiski ka kaugema tuleviku peale. Nimelt huvitaks teada saada, kuidas kõik plaanivad juulis O-Ringenile minna. Oleks tore teada, kas on veel selliseid peale minu ja Eva, kes veel päris kindlalt oma kavatsusi paika ei ole pannud ning oleks ehk valmis midagi koos organiseerima.

Igal juhul - speak up!

Petsi soov on täitunud...

...ja nägu on ära kaardistatud. Tegemist pole kunstiliselt just kõige kaunima taiesega, aga vähemalt on ta nüüd olemas. Modellina kasutasin anonüümseks jääda soovinud noorsportlast. Ootan kunstikriitikute hinnanguid!

SELLised mehed

Saime sellise raha eest siukse asja. Peaaegu kukesupp. Tegelikult oli tegemist SELLi mängude raames toimunud linnaseiklusega, millest nii mõnedki raugastuvad noororienteerujad osa võtsid. Varjunime Spiraalorav taga peitsid end Sander, Lauri ja Markus ning Olavi, Mihkel ja Peeter olid endale väljamaakeelse Earth, Wind and Fire nimeks võtnud. Ka Piret oli rajal, võistkonnaks Tublid Naised.
Stardijoonel oli 21 võistkonda umbes sajast eri riigist. Stardi eel olid arvatavateks favoriitideks olid The Swedes, Spiraalorav, Earth, Wind and Fire ja Kõrgem sõjakool, kes ka võistlust lõpuks dikteerisid.
Lähe oli ülikooli spordihoone eest. Alustuseks oli lihtsamat sorti orienteerumine kuni 3. punktini. Seal olid esimestena kohal Spiraalorav ja The Swedes, EWandF ning Sõjakool olid pisut maha jäänud. Edasi tuli legendi järgi orienteerumine, mis on kaardile märgitud rohelisega. Alguses liikusimegi legendi järgi, kuid siis sõitis EWandF külje pealt sisse, sest nad olid punkti asukoha ära taibanud ja läksid sinna otseteed. Panime konksu ja saime neljanda punkti nende järel teisena kätta. Rootslased täristasid samal ajal kuskil tänavate peal ringi.

Siit ei viitsi ma enam edasi kirjutada ja luban seda Lauril või Sanderil teha. Andke tuld!

Vastulöök

Eelmise nädala algul, kui Ilves-3st oli paar päeva mööda läinud, ei andnud mulle ja Simpsonile rahu tõsiasi, et nii tühine asi nagu võsa meie jooksukiirust vähendab. Otsustasime anda sellele vastulöögi.

Kui paljudel orienteerujatel tekitab sõna "Poka" iiveldust, siis nii mõnedki noored ei tea sellest maastikust vist midagi. Nüüd on teil võimalus sellega veidi tutvust teha. Nõrganärvilistel ja tüdrukutel, kes suvel miniseelikut tahavad kanda, võiksid tutvumised jääda visuaalseks. Kõigile teistele oleme nõus korraldama ekskursioone Lõuna-Eesti džunglitesse.

Teisipäev. Juba maastikule sõites tegi Simpson kaks suurt viga - ta luges 2 selget 4nda käigu kurvi 3ndale käigule. Kaotus - mõned sekundid.

Kavas oli paarisjoonorienteerumine. See tähendab, et kahekesi koos siis. Üksinda mina sinna metsa ei julgenud minna. Kodus olin kaardile tõmmanud joone, mida metsas üritasime jälgida. Enam-vähem saime sellega ka hakkama. Aega läks kokku 1.56. Minule väga meeldis, kaart oli küll vana, aga reljeef täpselt paigas ja ainult seda me püütsime jälgida ka. Tõsi, lõpus väsisin mina päris ära ja ainult tänu sellele, et Simpsonil püss paukuma hakkas, olin sunnitud lõpuni pingutama. Maastik oli võimas. Iiveldus muutus rahuloluks.

Samal nädalal, kaks päeva hiljem, püütsime anda uue vastulöögi meie teisele suurele vaenlasele. Reljeefile. Lahinguplatsiks valisime Kirikuküla reljeefikaardi. Kaasvõitlejateks olid tol päeval lisaks Simpsonile ka Ottas ja Kure. Seekord tuli tõdeda, et reljeef sai võitu. Aga sellisele väärilisele vastasele, sellisel võitlustandril, oli au kaotada.

Niimoodi tegime meie eelmisel nädalal trenni.

Tere tulemast võssa, meid ootavad veel suurepärased Kambja, Maaritsa, Kütiorg ja Ähijärve äärsed reljeefikaardid aastast 1986.

Uus kaart

Geograafiatudengi(te) pärast pole vaja enam muretseda, sest nad on nüüd endale rakenduse leidnud - kartograafia. Esimese kaardi joonistasin kodu lähedale. Põhjuseks muidugi mõista kartus võõras metsas ära eksida. Maastik oli hästi läbitav ning mõnede väga huvitava kujuga kaljudega. Mingit võistlust sellel kaardil päris korraldada ei anna, kuid mõne päevaku saab vast ikka peetud. Ootan kõiki proovima!

Väikese Annika unistus. Osa 3 - Albaania kuulsaim orienteeruja

Jah, Annika vajus sügavasse ja õndsasse unne. Kui tavaliselt nägi ta unes roosasid karusid, kellel on suured mustad silmad ja roheline naba; kollaseid kalakesi, kes ujuvad ilma uimedeta või suurt tuumakatastroofi, mille järel jäävad ellu vaid üks mees ja üks naine, kelle armastusest sünnib uus maailm, siis seekord oli tema uni kaugel tavalisest. Kõrb. Selles unenäos oli suur, tühi ja tuuline kõrb. Ei olnud ühtegi pilve, ei ühtegi puud. Häiriv tühjus ja ainult tuul hüüdis: "Uhuu! Uhuu"Ja seal, keset seda tühjust seisis Albaania kuulsaim orienteeruja Akinna Amhir. Tema blondid juuksed alistusid tuulele ja lasid ennast lennutada ja sasida. Amhir, keda tunti ka Alistamatu Armeenlasena, seisis seal kõrbes küll enesekindlalt, kuid tema hinge uuristas üks eksistentsiaalne küsimus. Ei, see ei olnud "Kas kõik naeravad minu rahvuse üle?". See küsimus oli: "Kas on võimalik, et mina, Ahmir, olen eksinud? Oh, vaid tuul teab sellele vastust." Ja tuuleiil, mis endiselt tema juukseid sasis, ulus: "Uhuu, uhuu, oled." Ahmir puhkes nutma. Tema pisarad imbusid kuivanud maa sisse. Ahmir nuttis tunni ja nuttis teise, kuni tema pisaraveest tekkis suurde tühjusesse oaas, mis pakatas elust. Selles oaasis lendasid roosad sinilinnud ja seal kasvasid puud, mille viljad olid üheaegselt nii magusad kui hapud. Ooasi keskel oli sinine ja läbipaistev järv, mida kohalikud primaadid kutsusid "Pisarajärveks". Pisarajärves elasid legendi kohaselt kalad, keda ei saanud püüda ei ussi ega võrguga. Need olid fantoomkalad ja keegi ei teadnudki tegelikult, kas nad ikka selles järves elasid või mitte. Aga üks lilla sabaga ahv oli ühel udusel hommikutunnil näinud, kuidas järve vesi keema läks ja üks fantoomkala kõht ees pinnale ujus. Fantoomkalade legend oli oaasis sama kuum teema nagu sittuva karu juhtum Ruhnul.

Kui Ahmir on nutust punased palged ära kuivatas ja ringi vaatas, vaatas seda ilu ja elu, mida ta oma murega loonud oli, hakkas tal häbi. Talle ei mahtunud pähe, et tema kurbusest sündisid kahe peaga ahvid ja roosad sinilinnud. Ahmir oli ikka ette kujutanud, et tema valu on suurem maailmavalust, oli näinud oma muresid kui Otto Dixi maale, kus lapsed on näljas ja emad nutavad. Aga ei, tema pisaravesi oli olnud nii lahja, et sellest sündis maapealne paradiis, kus polnud mure ega kurbust. Ahmiril oli häbi. Kõik need aastad, mis ta oli veetnud metsades ajades taga punavalgeid tähiseid, kõik need pisarad ja ropud sõnad, mis ta oli kulutanud oma eksimustele, vigadele, mida põhjustasid tema hajevil mõtted, olid olnud enesepetmine. Ahmir jõudis tõdemusele, et tema tunded ja mured on nagu tema sõltumatu kodumaa Teises maailmasõjas, millest ei sõltunud mitte midagi. Juba tahtis ta jälle nutma puhkeda, kui puu otsast kostis kellegi hääl.
"Ei ole mõtet," hüüdis ahv puu otsast.
"Las ma nutan oma hädisust," tungisid pisarad vägisi Ahmiri silmadesse.
"Ei ole mõtet ma ütlen. Vaata, mis sa eelmise nutuhalinaga tegid. Ei ole meil enam vaja uusi kahepealisi ahve ega magushapusid viljapuid, mille viljad kunagi otsa ei lõppe. Kas sa ei näe, et me elame külluses ja kõrbest on saanud paradiis?" kõneles ahv tülpinult.
"Mis selles siis halba on? Nautige minu muresid täiel rinnal..." ei saanud Ahmir ahvi probleemist aru.
"Kaua sa ikka jõuad kreemikooki süüa. Läilaks läheb. Olgu, alguses oli tõesti tore - palju ahve, üks ilusam kui teine, teisel päid rohkem kui kolmandal. Süüa nii palju, et mine lolliks. Vesi alati jahe ja puhas. Aga no mina ei suuda enam. Ei ole enam sellist ahvi tunnet," kurtis ahv oma muret.
"Ma ei saa teist aru, ahvid," vangutas Ahmir pead.
"Ja meie ei saa aru inimestest. Lihtne. Minu arust ei vaja see teema pikamat arutelu. Ahv las olla puu otsas ja inimene nutku ma peal. Aga ärge tekitage meiel mingeid pseüdoparadiise, kus ujuvad fantoomkalad. Meie aju ei suuda tihtipeale öö ja päeva vahetumistki lahti mõtestada," häälitses ahv puu otsast.
"Aga miks mu pisaratel siis on selline mõju. Miks ei võeta minu muresid tõsiselt?" oli Ahmir ikka segaduses.
"Ma ju rääkisin sulle ahvi väikesest ajust. Mis küsimus see selline on, kas sa pead mind Einsteiniks? Tahad äkki, et ma räägin sulle relatiivsusteooriast või sellest, miks kommunism majandusskeemina ebaõnnestus? Ei veel parem, ma kutsun siia oma sõbra eükalüptipuu otsast, tema on rahvusvaheliste suhete spets, ta võib sulle seletada, miks Stalin Hitlerit alguses tõsiselt ei võtnud. Kuule inimene, ma saan aru, et sa oled Albaaniast ja et oled orienteeruja, aga ära kurat aja ahve närvi. Sinu mured ja pisarad? Ma räägin sulle pisaratest, eelmine nädal kukkus mu vennapoeg puu otsast alla, kui üritas ühe käega banaani koorida ja teisega nina nokkida. See on mure."
Ahmir sai ahvist aru. Järsku kadus oaas, linnud lendasid minema ja Pisarajärv kuivas ära. Liiva peale jäid vaid 3 kala. "Selge," mõtles Ahmir. "Järelikult olid fantoomkalad ikkagi olemas."
"Mingid fantoomid me ei ole, harilikku särge ei tunne või," ägisesid kalad oma viimaseid sõnu, enne kui nad päikse käes kivikõvaks kuivasid ja seejärel haihtusid.

Jälle oli ümberringi ainult tühi ja tuuline kõrb ning keset kõrbe Albaania kuulsaim orienteeruja. -----------------------------------------------------------------------------------

Annika ärkas üles, kui auto järsult pidurdas.
"Isa, ma nägin unes Albaania kuulsaimat orienteerujat," ütles veel unine Annika
"Ja mina mõtlesin, et Albaanias elavad ainult ahvid," vastas isa üllatunult.

-jätkub-

Tallinna Koolinoorte MV

Loodan, et mina ei kuulu nende peerude hulka ning sobin vastama Markuse üleskutsele.

Tänasel kaunil kolmapäevasel õhtupoolikul peeti samal ajal Harju KV-ga valikorienteerumises ka siis Tallinna Koolinoorte MV ühel Tallinna armastatumal maastikul - Kloostrimetsas(kuna mul skännerit ei ole, siis kaarti te ilmselt näha ei saa). Seda võib tõesti pidada üheks võistluseks, kus isegi üks keskpärane orienteeruja tunneb end ütlemata hästi, kui saab roosade toppide ja alt laienevate pükstega tibide ning põlvini tagumikuvahega tüüpide vahele maha prantsatada ning üleoleva irvega kotist o-riided ning naelad välja otsida. Kõikjalt võib kuulda aupaklikku sosinat (näe prohvid ka kohal) ja kavalaid pilke (selle järgi tuleb joosta). Võistluse korraldamise oli enda peale võtnud vapper Orioni tiim eesotsas igihalja Viiuga, kelle selle aasta kavalaks plaaniks esmaorienteerujate jaoks oli paigutada metsa 5 mittetöötavat SI-jaama, et siis finišis targutada, et kas te siis ei tea, et komposteerima peab! Kusjuures ei töödanud ka viimane jaam!!
Rajast siis niipalju, et D18 klassile oli ette valmistatud 4,8 km pikkune maiuspala 11(8 elektroonilise ja 3 do it yourself) KP-ga, mis osutus üheks tõeliseks krossijooksuks. Minuga koosstartinute selgeks eesmärgiks oli kinni panna tihe võistlus K-punkti ning siis rahulikult edasi vaadata, kellele konksu panna. Kuna Kloostrimetsa kaart koosneb enamuses kraavidest ja sihtidest, siis oli ka rada vastav - tuli vaid punktis visata suund peale, jalad selga võtta ning kohale kapata. Sellest hoolimata suutsin meeltesegaduses teha kaks äärmiselt tobedat viga. Esimene tulenes kauguste valest hindamisest ning teise suutsin teha raja lõpus, kui olin end täiesti hingetuks jooksnud, keskendumine oli nullis ning siis tuli äkki (oh üllatust) mõelda! Kokku kaotust vast 1.30-2.00. Ajaks siis 35.35 ning koht Tallinna Tõusva Tähe Maria Zhuravskaja järel teine.
Päeva naelaks oli finišis seisev poiss, kes üritas mobiili teel oma sõbrale selgeks teha, kuidas too peaks punkti üles leidma ("No vaata see suur tee, oled selle peal? Mis mõttes milline suur tee? See SUUR tee")
Suured tänud Jüri Tarmakule, kes keset rada väärtuslikku infot jagas ("Liinast 1.20 maas, läheb läheb!"), finišis seisvale toredale tädile (Viiule), kes vähemalt minuga ei õiendanud, kannaplaastrite tootjatele ning võimalusele poolest päevast poppi panna.
Oli tore päev.

Noored-noored, kus te olete? Kas se blogi sai tehtud selle jaoks, et vananevad, seeniorieale lähenevad ning teismeea rõõmud ja piinad unustanud "noored" teile kirjutaks? Või äkki kirjutavad nad hoopis iseendale? Vot ei teagi, sest isegi ühtki kommentaari pole "päris noortelt" tulnud. Ikka ja jälle annavad oma panuse vanad blogikalad, või lausa blogipeded, nagu Mihkel ühes artiklis ennast rõõmsalt kutsus. Ärge kartke, tulge kapist välja ja öelge, mis teil südamel on. Me kõik, noored ja vanad, teame ju, et mitte igaühele ei meeldi Mart Ostra kommentaarid või Tallinna neljapäevakud. Samas tunneb viimne kui üks meist, et metsas on lahe. Olgu siis põhjuseks kasvõi ülased. Noor, ära varja end, vaid lase tõsta kirjutamisrõõmul ennast kõrgemale argipäeva muredest, sellest, et Viru Keskuses on üha vähem ruumi, et Tallinna kesklinnas on ummikud ja et Sandra ei pääse Eurovisiooni poolfinaalist edasi! Kui sul alguses hästi välja ei tule ja eksid rängalt ajakirjanduslike reeglite vastu, siis sind ei lintšita ega lööda häbiposti. Me parandame Sind, anname nõu, kus näeme, et komake on valesse kohta sattunud, või suur algustäht pole päris seal, kus emakeele õpetaja meile öelnud on. Ja vigadest ju õpitakse, nagu metsaski. Ära karda. Meie tsillimised ja hängimised üheskoos on veel ees.
Avaldusele on alla kirjutanud ka Mihkel, kes valutab südant täpselt samade probleemide pärast.

Mõtteid Eesti orienteerumiskultuurist

Põhimõtteliselt on järgmise artikli siin avaldamise puhul tegemist küll vist autoriõiguste rikkumisega, aga loodan, et Sixten andestab ja kohtusse ei kaeva, sest eesmärk on üllas.
Mulle isiklikult meeldib lõik, kus on juttu võistlusmelust, aga kindlasti on ka teised lõigud väga harivad ja meeldejätmist väärivad.

Ja siis võttis ta politseiniku taskust 3 miljonit USA dollarit maksva vanaema poolt kingitud kullast tordilabida...head filmielamust!

Mõtteid Eesti orienteerumiskultuurist
Vested Avaldatud Orienteerujas nr: 82(5/2004)

Olen käinud Eesti orienteerumisvõistlustel ja -päevakutel üle 25 aasta. Skandinaaviamaades piirdub mu vastav kogemus küll 16 aastaga, kuid siiski on see pagas piisav, et näha mõningaid erinevusi meie orienteerumiskultuurides. Tahaksin siinkohal rääkida mõnest tähelepanekust. Need on asjad, milles minu arvates peaksime kogenumatelt eeskuju võtma.

Kõigepealt paar leppemärki, mida tunneme nii meie Eestis, kui ka meie hingesugulased Skandinaavias, kuid mille ühte olulist tähendusvarjundit meil kaugeltki mitte kõik ei tunne. Need tingmärgid on „asustatud ala, õueala” ja „haritav maa”. Oluline tähendusvarjund nende puhul on — need on liikumise keelu märkideks kui võistlusinfos ei ole seda teisiti sätestatud! Eriti rangelt kehtib see „õueala” kohta. Tuleb meelde näiteks Eesti MV sprindis Rakveres. Nägin mitme võistleja kaardile joonistatud liikumisteed, mis kulges otse läbi selliste alade! Skandinaaviamaades oleks selline asi tähendanud kohest diskvalifitseerimist. Eraomandi pühadus ja puutumatus on sealses kultuuris arusaadavatel põhjustel olnud alati suures aus, erinevalt meie kodumaast, kus 50 aastat teistsugust ideoloogiat juurutati. Kuid nüüd on aeg ka meil kohe alguses, orienteerumise algõppe juures endale ja lastele selgeks teha, et selle leppemärgiga tähistatud ala tohib läbida ainult mööda läbivaid avalikke teid või kui rajameistri poolt on kaardile märgitud läbikäik sellest alast. Muudel juhtudel on see välistatud! Ja teadkem — rajameister arvestab raja planeerimisel samuti, et võistlejad ei läbi selliseid alasid!

Veidi keerulisem on lugu „haritava maa” leppemärgiga — nimelt muutub põllumaade kasutusotstarve ja nende võimalik haavatavus jooksjate poolt aastate jooksul ja ka hooajast sõltuvalt. Siinkohal peaksid rajameistrid oskama raja planeerimisel arvestada võimalike liikumisteedega, mis kulgevad üle selle märgiga kujutatud alade. Kui tegemist on kasvava teraviljapõlluga, siis saadakse reeglina hästi aru, et leivavilja ei tohi ju tallata. Keerulisem on lugu aga rohumaadega, äsja külvatud või tärkava vilja põldudega. Jooksja ei pruugi siis visuaalselt ja oma põllumajanduslikest teadmistest lähtudes teha õiget otsust. Hea on muidugi, kui keelu korral kaetakse põld kaardil keelava punase viirutusega — siis ei teki kellelgi kaksipidi arvamisi. Kui aga punast viirutust ei ole, on „haritava maa” märk, kuid visuaalselt näed näiteks värskelt küntud põldu või hoopis selgelt söötijäetud põldu? Siin jääb võistleja dilemma ette — kas tohib joosta või mitte? Nagu eespool öeldud, on selle leppemärgi algne mõte näidata siiski põlde, mida ei tohi ületada, kuid kuna praktikas sageli juhtub, et see on lubatud, siis peaks vastav teave olema võistlusinfos. Näitena toon tänavuse Jüriöö Rosmal, kus paar etappi meeste rajal kulgesid pikalt üle selle leppemärgig kujutatud küntud põldude. Oli jooksjaid, kes hoolikalt vältisid põllule astumast ja ka neid, kes otse jooksid ja sellega minuti või paar võitsid. Analüüsides rajaplaneeringut arvan, et rajameister pidas loomulikuks põldude ületamist — nende vältimine tähendas väga pikki ja orienteerumisrajale ebaloomulikke ringijookse. Kuid sel juhul pidanuks vastav teave pidanud olema eelnevalt läbi võistlusinfo kõigi jooksjateni jõudma.

Veel tahaksin kutsuda meie orienteerujaid üles järgima meie kogenumaid naabreid võistlustel käitumises. Meie ja nende võistluste üheks suuremaks erinevuseks on see, et meil EI TEKIGI ÕIGET VÕISTLUSMELU! Mõtlen siinkohal rahvapidu aatekaaslaste seas, kus on 300-500 inimest, kes tõesti osalevad üritusel juba enne oma starti ja ka pärast finisit. Erinevus on selles, kus on võistluste ajal meie kott! Meil Eestis on võistleja kott autos või bussis ja kogu elu käibki „autost”. Neil seal, Põhjamaades, aga tulevad kõik oma asjadega parklast võistluskeskusse, asutavad ennast oma klubiga istuma — kaasas on ju toolid ja istmega seljakotid ning tihti ka telk tuule- ja vihmavarjuks. Starti ning dushi alla ja mujale minnakse võistluskeskusest, finisikoridori juurest. Ja alati on seal rahvast, kes finiseerijatele kaasa elab ning kellele spiiker infot jagab. Kes mäletab ühte soomlaste punti tänavusel Suunto Gamesil, kes mõlemal päeval ainsa seltskonnana finisikoridori ääres platsis oli, lipp püsti? Nad käitusid täpselt nii nagu kodus harjunud on ning nagu (minu arvates) õige ja ilus on! Oleme küll autohull rahvas, aga me ei tohiks sellele ohriks tuua väga olulist orienteerumise seltsielu ja ühtsustunnet võistlustel.

Korra sai jutu sees mainitud ka dushi. Selle kasutajate protsendi poolest jääme oma arenenud naabritele ka mitmekordselt alla. Isegi kui korraldajad on vaeva näinud ja sooja dushi organiseerinud. Miks? Sellest ei ole ma aru saanud ja hoidun targu siinkohal kedagi pesema õpetamast…

Sixten Sild
2004-12-22

Kaardikapi saladused

Kui ma täna treeningu jaoks vanasid kaarte otsisin, leidsin ma kapist nii mõndagi huvitavat. Kõigepealt jäid mulle kätte 2 kaarti Piigaste ja Saverna kandist. Kui keegi veel ei tea, siis Piigastes tuleb sel aastal lühiraja EMV.
See oli kunagi ammu, kui Savernas oli meil klubi laager ja Kolla planeeris meile "väikse" joon-o raja. Mäletan, et isegi väliskülaline Lauri Malsroos osales selles laagris. Minul on see treening siiani meeles ja selle märksõna võiks olla "raske". Ajad läksid ikka mitme tunni kanti. Nii et tutvuge teiegi tulevase lühiraja maastikuga.

PS! punane joon 2 kaardi peal läheb kokku

Aga sellega veel leiud ei lõppenud. Silma jäi ka üks kollane kaart. Nimelt käisime mina, Markus, Sander, Riho, Ats ja siis veel päris mitu tüüpi 2000ndal aastal Iisraelis. Viimane võistlus - teade, joosti kõrbes ja kaart oli ilus kollane.


Tegelikult oleks mul kõigile lugejatele sellega seoses ka väike üleskutse. Kui teie kaardikogus on mõni unustatud, aga väga põnev või mingit moodi eriline kaart, siis võiksite selle avaldada.

See on kõik.

Probleemid silmadega

Nägin täna oma silmaga, kuidas meie tippsuusataja Vanessa Mae Tartus punase tulega sebrast üle sõitis. Tuleb nii välja, et kõva trenn, ja eriti suusatamine, muudab värvipimedaks. Seega visake enda Fischerid ja Peltosed jaanipäeval tulle ja jookske ka talvel. Edukat treenimist!

Teie Mati Alaver

EMi pildid

Hei!

Kõik meist ei saa olla Fred Jüssid või Harry Veided. Mõned pildid, mis mina EMil tegin, on üleval photos.yahoo.com/mihkelj ja seal kaustas EM2006.

2 halva trükikvaliteediga kaarti

Üks tundmatu noorhärra Tammedest palus mul need kaardid üles riputada.

Perse läinud Ilves-3

Selle aasta ilves-3 ootasin huviga, kuna stardinimekirja sirvides leidis sealt mitmeid huvitavaid nimesid ja kuna kevadistel võistlustel oli üpris hea enesetunne olnud.
1. päeva rada mulle mingeid suuri üllatusi ei pakkunud, natuke üllatav oli kaardi halb kvaliteet. Mis mind aga üllatas oli see jooks, mis välja kukkus. Nii laiali pole pea ammu enam olnud ja ega enesetunne ka suurt kiita polnud, kuigi lõpus läks asi paremaks. Vigu tuli rohkem kui poolte punktidega, mis on täiesti lubamatu. Lisaks veel halvad teeplaneeringud ning kokku oligi ca 10 min niisama tuulde lastud. Finišis aga selgus tõsiasi et sama tempu oli teinud teisedki kodumaised kõvemad konkurendid ning kohaks sai 4, lätlase, soomlase ning 40 sek Mihkli taga. Mis sitasti , see uuesti.
2. päev oli oodata mõnusat lühirada(3,72 km) ning enestunne tundus samuti olevat parem kui eelmine päev. Sooja tehes oli siuhke normaalne tunne jalgades. Algus läkski hästi kuigi kahe esimese punktiga oleks saand ka 30 seki kiiremini liikuda nagu konkurendid tõestasid. Siis aga juhtus sama värk mis eelmine päev ehk mõistus nagu jooksis jumala kokku. Tulemuseks vead 3 järjestikuse punktiga, kokku selgelt üle 2 minuti. Esimest korda see aasta ropendasin ikka korralikult metsas. Edasi viis ainult tahtmine lõppu jõuda. Niimoodi motivatsiooni otsides muutusid viimased etapid Apakal üsnagi raskeks kuna jalad ei tahtnud enam kuidagi mäest üles minna. Lõpus suutsin veel mingi 20 sek. lapsliku lollusega maha mängida a see enam suurt ei kõigutanud. Tulemuseks 5. koht kaotust soomlasele täpselt 2 minutit. Peale jooksu oli isu orienteerumise vastu kadunud. Kuradi närvi ajas ja kuradi pettunud olin endas.
3. päev läksin rajale juba pingevabalt ning hoopis rahulikumas tempos. Etteoodatud üllatus oli esimene punn, kus tõusu forseerimist oli omajagu. Siiski suutsin isegi madala tempoga 3. ja 4. punniga mõlemiga mingi 30 seki viga teha. Esimese pikema etapi lõpus jõudis mulle järgi nats üle minuti hiljem startinud Simpson, kes ka kohe lennukal sammul möödus. Paar punni hiljem hakkasid mind vaevama kõhuhädad mille tulemusena tuli 1 km jooksul teha kaks "boksipeatust". 12. valmistas mulle üllatuse taas Simpson, kes mulle uuesti järgi jõudis aga järgimisel tõusul uuesti maha jäi. Enne polnud mul plaanis isegi talle lahingut anda, kohast oli lihtsalt nii suva. Nüüd aga käis peast mõte läbi et mis ma ikke niisama kohti loovutan ja viimase km suusaradadel tõmbasingi vähe kiirema käiguga. Simpson oli ennast ennem ilmselt nii pehmeks tõmmanud ja kaotas mulle finišis juba 44 sek.
Kokku siis 4 koht ning kaotust võitnud lätlasele 12 min ja 7 sek. Nõdrameelselt palju.
Mihkel jooksis 2. ja 3. päeva hästi, kuid esimese päeva suured vead jätsid temagi 3 kohale, Veiko Kütt ei tulnud üldse viimast päeva jooksma, kuna ilmselt kaks esimest päeva häid emotsioone ei pakkunud.
Kaardid saan äkki üles, kui markuse juurde jõuan ja ta mulle selgitusi annab kuidas seda teha.

Väikese Annika unistus. Osa 2

Kõrvenõges ei lasknud ennast hapuoblika märkustest hoolida ja jätkas:
"Te ei saa ehk sellest aru, mida ma öelda tahan. Kas te arvate, et minul ei ole olnud süümepiinu, arvate te, et ma olengi selline kuri roheline umbrohi, kellest orienteerujad oma lastele hirmujutte räägivad. Ka mina olen taim, ka minul on tunded ja juured, ja neil on valus, kui mind laimatakse. Kord nägin ma ühte imeilusat tärkavat orhideed. Ma teadsin, et tema armastamine on nagu õiega vastu kivi jooksmine, aga proovi sa oma tundeid juhtida."
"Ka mina armusin kord teelehte, aga meil ei olnud vaimset klappi ja me läksime mõlemad oma teed," poetas hapuoblikas teema vahele.
"Mida tead sina, hapuoblikas, armastusest," ütles nõges vaikselt ja vaatas maha.
"Kus tuli nüüd Romeo välja, sind, mees, polnud veel külvatudki, kui mina luuletusi kirjutasin. Kirjutasin päikeseloojangust ja suurest valgest kuust, kirjutasin oma unistustest ja kirjutasin... armastusest. Sina näed korra orhideed ja lähed lolliks, hakkad õhkama nagu väike laps. Tule oma pilvedest sambla peale tagasi."
"Anna andeks sõber, aga see orhidee oli nii ilus, tema heledad lehed särasid päikese käes ja vars oli tal sihvakas ja heleroheline. Võib-olla paistsin tõusva päikese valguses ka mina ilusam ja rohelisem ning orhidee tuli mulle lähemale. Kui temalt ümber kinni tahtsin võtta, kõrvetasin teda pahaaimamatult. See oli ka viimane kord, kui seda "ilusat näilikkust", nii ma teda kutsusin, nägin. Minu saatus on vist üksi jääda," ohkas kõrvenõges kurvalt.
"Vaata nüüd ennast. Sa oled hale. Sinus pole põrmugi väärikust, pole seda, mis teeb taimest taime. Niimoodi see mets hukka läheb, kõrvenõgesed armuvad Punase Raamatu taimedesse ja peavad ennast Jeesus Kristuseks. Ütle mulle, mis sookailul või murakalehel viga on, miks ajad sa taga kaugeid tähti, kui päike on käeulatuses. "Ilus näilikkus", kust see väljend pärit on? Camus jah? Sa oled oma kraavipervel puhta lolliks läinud. Ja asi ei ole põuas, oo ei, asi on sinus eneses. Sul on identiteedikriis, mees," oli hapuoblikas juba oma noore sõbra peale vihaseks saanud

Väike Annika jälgis taimede tulist vaidlust. Ka tema oli kuulnud orhideedest ja käpalistest ning nende lummavast ilust. Nõgesest oli tal aga kahju, miks ei või tema tähti taga ajada ja oma unituste poole püüelda. Ka isa peale oli ta pahane, et see nõgest teda tundma õppimata laimas.

"Minul on kriis? Sina oled see, kes ei suuda oma tundeid väljendada. Kui mitu korda sa sellele teelehele ütlesid, et sa temast hoolid? Kui mitu korda sa püüdsid tema heaks midagi teha? "Vaimne klapp" puudus? Sa pole isegi seda väljendit ise välja mõelnud, ma tean, et sa käisid Tättet vaatamas," salvas kõrvenõges vastu.
"Ära seda teemat küll puuduta, kui äramurtud lehega siit lahkuda ei taha," vastas oblikas.
"Mis sa siis teed, tuled mulle kallale? Sinu juured on maa küljes nii kõvasti kinni, et sa ei tunnegi neid enam. Ja sellepärast ei saa sa minust aru, et pole kunagi näinud päikesetõusu, see suur kivi on sinust täpselt idas ja varjab vaatevälja. Sa oled elanud nagu klappidega hobune, kott peas. Sa oled küll mulle hea sõber, aga sinu kangekaelsus ärritab mind," rääkis nõges nüüd juba valjul häälel.
"Ah mine sa persse, nõges. Ma jätan selle meelde ja naeran sinu üle, kui sind sügisel maast üles kistakse ja vihaks köidetakse," ütles hapuoblikas mokaotsast ja läks sambla alla tagasi.
" Ja mina naeran, oi kuidas naeran, lausa hüsteeriliselt naeran, kui sina jänese seedekulglas sitajunniks muutud!" hüüdis nõges oblikale järele.
"Parem olla sitt, kui surnud mees, sest sina oled just seda viimast, kui vihm mu juured lahti leotab," mürises sammal pahaselt vastu.

Väiksel Annikal käis pea ringi, see tundmatu hääl muudkui korrutas. Unistus, unistus, unistus. Nõges ja hapuoblikas olid rääkinud nii keerulist juttu, et Annikal hakkas oma kännu peal igav ja veidi jahe. Ka päike hakkas langema. Annikal polnud vähematki aimu, kus ta oli ja kus on tema isa.
"Nõges ae, ega sina ei tea, mis suunas ma minema peaks," päris Annika viimases hädas abi.
"Tundub, et maailm on juba oma suuna valinud, ikka materiaalsuse suunas, heidkem kõrvale loodus, kõik mis on ehe ja tõeline ja andugem sellele piiksuvale ja printivale süsteemile," lausus nõges, ise samal ajal lehtedega kaasa vehkides, et oma sõnadele rammu lisada.
"Tõsiselt, nõges, ma olen eksinud. Ma ei tea kuhu minna?" oli Annika segaduses.
"Me kõik oleme eksinud. Sina, mina. Kõik!" jätkas kõrvenõges.
"Räägi iseenda eest poisike ja ütle lapsele mis suunas ta isa on, mitte ära tee metsarahvale häbi oma targutamisega. Kirjuta raamat kui tahad ennast väljendada või räägi asjast," kostis sambla alt turtsuvat heli.
"Lääne suunda olen ma jooksjaid täheldanud. Sinna kuhu päike loojub. Näe Annika, jälgi seda suurt ketas ja liigu tema poole. Tema on täna sinu teejuht, nagu ta on aastasadu olnud seda tervele tsivilisatsioonile," näitas nõges lehtedega suunda.
"Tule jumal appi, mis tsivilisatsioonist sa räägid. Sinu tsivilisatsioon on see samblamätas ja madal kraav," tuli hapuoblikas sambla alt jälle välja.
"Just ja minu jaoks on see mätas kui Everest ja kraav on Niiluseks," lausus kõrvenõges õnnelikult.
"Pimeda viid metsa, aga mis sa lolliga teed?" vangutas hapuoblikas nõgesele otsa vaadates pead.

Väike Annika oli selleks ajaks juba kraavikaldalt kaugel eemal ja taimede kõnelus kandus temani vaid puude kohina ja linnulauluna. Kollane nöör, ta leidis selle jälle üles ja seda mööda minnes jõudis suurele lagedale, kus oli vaid üks auto ja üks mees.
"Ma teatsin, et sa tuled sealt välja," tervitas isa teda naeratades.
"Kus teised on? Kus on inimesed, arvutid ja tablood?" vaatas Annika ümberringi.
"Ära läksid, võistlus on läbi, aga mina ei läinud ära, mis ma muidu emale oleksin öelnud."
"Läks mul hästi?" küsis Annika.
"Sul läks väga hästi, ülaste ja sinilillede klassis oled sa võitja," vastas isa.

Annika polnud märganudki, et valge ülaste kimp tal ikka veel käes oli.
"Isa, ma nägin metsas nõgest ja hapuoblikat."
"Ma tean, ka mina olen neid siin metsades kohanud," ütles isa kui muu seas.
"Isa, nad rääkisid minuga," sikutas Annika isa kätt.
"Kuidas sa nende keelest aru said?" muutus ka isa nüüd uudishimulikuks.
"Kas nad ei räägi siis meiega sama keelt" päris Annika.
"Ei, neil on oma keel, millest meie aru ei saa. Meie jaoks on see linnulaul ja metsakohin. Ja hea ongi, sest mina kardan, et meil oleks häbi, kui kuuleksime mida nõges ja oblikas meie elust arvavad," vastas isa.
"Mis see siis oli, isa, mida ma metsas kuulsin?" küsis väike Annika, kui isa ta autosse oli viinud.
"Unistus, ikka ilus ja sinililleline unistus," muigas isa habemesse, aga Annika oli selleks ajaks juba magama jäänud.

-järgneb-

Libastumine

Juba pikka-pikka aega olin Tartu kesklinnas liikudes mõlgutanud mõtteid Mäkdoonaldi-nimelise (nimi muudetud) asutuse külastamisest. Millegipärast oli mulle minevikust jäänud mulje, et sealsed söögid maitsevad hästi. Seetõttu olingi kui kiimane koer pidevalt selle putka poole kaenud, aga samas suutnud kõik ihad vaigistada. Kuid lihahimu on teatavasti see kõige raskemini taltsutatav.
Ning täna sattusingi sinna liiga lähedale ja andsin saatanale oma käega 21 krooni: "juustuburger ja jäätis, palun". Jäätis oli hea, kuid burger õnneks väga halb, mis annab lootust, et enam ma sinna tagasi ei lähe (kui mitte just jäätise pärast). Sellised on need juhtumised, mis minu päevasid täidavad.

Väikese Annika unistus (muinasjutt)

Alljärgnev jutt on väljamõeldis, mingeid paralleele reaalse eluga tõmmata ei ole mõttet, peategelase nimi on välja mõeldud inspireerituna käesolevast EMist.
---------------------------------------------------------------------

"Unistus" kõlas väikese Annika peas hääl, kui isa ta esimest korda orienteeruma viis. Kust see hääl tuli, või kes seda tegi, Annika ei teadnud.

Annika oli muidu päris terane laps, koolis õppis hästi, kehalise tunnis ei olnud kitsest ülesaamisega ega tireliga samuti probleeme. Ja oi kuidas talle meeldis lugeda. Ta tahtis endasse ahmida kõik raamatud ja nende tarkuse endas kinni hoida.Aga metsas oli ta esimest korda. Vahepeal oli ta koos emaga kevadeti käinud linnalähedases metsas ülaseid korjamas. Ülased meeldisid väikesele Annikale väga, tavaliselt tegi ta neist hästi suure kimbu ja keskele pani 4 sinilille, mis moodustasid valgel taustal sinise silma. Annikal endalgi olid sinised silmad ja juuksed olid tal heledad. Kui Annika isale rääkis, et käis emaga metsas ülaseid korjamas, oli isa alati öeldnud, et oota laps, varsti ma viin su metsa, kus on tuhandeid ülaseid ja miljoneid sinililli ning puud on nii suured, et väikesel lapsel hakkab pea ringi käima. Isa erutus alati, kui ta Annikale metsast rääkis, ta kasutas käsi, et demonstreerida, kuidass jõgi voolab, puud kõiguvad ja tuul nende lehti lennutab. Annika isa oli aastaid tagasi Jõudi meeskonnas Ilvesteate võitnud ja sellest ajast peale seisab pronksist ilvese kuju nende elutoa kapi peal. Vahel harva, kui kedagi teist kodus pole, võtab isa selle kuju, tõstab selle oma pea kohale ja röögib täiest kõrist: "Ära tegime!" Siis asetab isa kuju oma kohale ja läheb televiisorit vaatama. Ükskord väike Annika nägi seda. Ta läks isa juurde ja küsis, miks ta niimoodi karjub. Isa pühkis pisara, mis tema põse peal oli ja ütles Annikale: "See karje tuleb minu seest. Nagu see pisargi. Ja ma ei hoia seda tagasi." Annika ei mõistnud teda, tema nuttis ikka siis, kui kusagilt valus oli. Annikale ei meeldi, et inimesed üldse nutavad. Ükskord ta nägi, et ema nuttis. Annika läks ema juurde ja pühkis oma määrdunud särgiga ema pisarad ära. Ja siis ema naeratas, küll läbi pisarate, aga siiski naeratas.

"Unistus" jälle kumises väikese Annika peas see kummaline hääl. Isa lehvitas talle ja tõstis pöidla püsti. Annika ei saanud isa liigutustest aru, juu siis jälle midagi seoses metsaga. Ümerringi oli hirmus sagimine, maha oli tõmmatud lindid ja puutüvel oli suur valge kell, mis iga kindla aja tagant piiksus. See piiksus jälle ja Annika kuulis, kuidas isa selja tagant hüüdis: "Annika, mine!" Ja ta läks, ühes käes paberileht teises mingi klaaasist vidin. "Jälgi nööri," oli isa talle eelmisel õhtul öelnud, kui sündis otsus väike Annika metsa viia. Ema oli protesteerinud, aga isa jäi oma seisukohale. "Keegi pole veel siiani metsa jäänud," oli isa öelnud ja emalt ümber kinni võtnud.

Jälgi nööri. Annika jalutas rahulikult ja tema ees lookles ilus kollane nöör. Nöör läks läbi noorendiku, kord jäi tee peale üks hiiglasuur mägi. Annika tundis ennast Kolumbusena, kes avastab uusi ja uusi imepäraseid metsa saladusi. Kui nöör ühte sügavasse orgu läks, siis Annika seisatus. "Isa ei valetanud," mõtles ta. Seal orus oli tõepoolest tuhat ülast ja miljon sinilille. Annika mõtles seekord kokku köita suure kimbu ja keskele panna tervelt kümme sinilille, et need moodustaksid mitte enam sinise silma, vaid sinise järve keset valget kõrbe. Annika noppis ühe ülase teise järel. Ta ei suutnud valida, lilli oli nii palju, et tal oli kahju ühte noppida, aga teist selle kõrval jätta. Kui kimp, millest ta kahe käega kinni pidi hoidma, valmis oli, vaatas ta enda ümber. Nööri ei olnud enam kusagil. "Unistus" ütles hääl tema peas, seekord veidi nõrgemalt, ent siiski selgelt.

Väike Annika oli isa peale pisut pahane. Nõuanne "Jälgi nööri!" oli olukorras, kus nööri ei ole, täiesti kasutu. Õnneks leidis ta ühe sammaldunud kännu, kuhu päike puude vahelt soojalt peale paistis. Annika istus kännule ja vaatas ülasekimpu. Kohe tuli talle meelde "Naksitrallide" raamat, mille ta eelmisteks jõuludeks oli kingituseks saanud. Seal oli ka sinine järv, mille Muhv spiraaliga ära kuivatas. Annika võttis kümme sinilille kimbu keskelt ära ja tundis ennast Muhvina.
"Annika" kuulis Annika vaikselt hüütavat. "Annika!" kostus hääl nüüd otse tema jalgade eest. "Mina!" hüüdis väike Annika vastu. Enda suureks imestuseks nägi ta, et hüüdja oli väike kõrvenõges otse tema jalgade ees. Isa oli Annikale rääkinud, kuidas puud omavahel kõnelevad ja kivid järjekindlalt vaikivad. Ka nõgest oli isa tundnud, iga teisipäev oli ta vandunud, et miks pagana pärast need nõgesed nii valusti kõrvetavad.
"Annika, ära karda mind. Kas sa ei tunne mind ära?" küsis nõges.
"Muidugi ma tean sind, sa oled kõrvenõges, kõige õelam ja pahatahtlikum taim terves metsas," vastas väike Annika, ise ikka veel veidi kartes.
"Oh stereotüübid, stereotüübid. Ma olen pikki õhtuid hapuoblikaga arutanud, et tänapäeva inimesed vaevalavad stereotüüpide küüsis. Oma põhimõtteid mitte ei otsita ja avastata, vaid need korjatakse üles suurelt tõekspidamiste põllult, kuhu arvamusliidrid need külvanud on. Hapuoblikas läheb selle teema peale alati nii närvi, et hakkab märatsema. Ükskord ta lõhkus suures vihahoos oma juurtega vihmaussi tunneli ära. Ta on väga vanamoodne ja tundlik taim. Tema isa elas siin metsas juba enne Esimest Suurt Metsapõlengut ning rääkis talle ikka lugusid rüütlitest, ausatest talupoegadest ja väärikatest hapuoblikaneidudest."
Väike Annika ei saanud kõrvenõgese jutust suurt aru, aga nõgese hääl oli nii mahe ja sõbralik, et Annika ei kartnud teda enam mitte üks põrm. Vastupidi, kõrvenõges meeldis talle ja kui mõne aja pärast ka hapuoblikas nendega liitus, tundis Annika ennast justkui kodus.
"Annika, näed siin minu vanamoodne sõber ongi," tutvustas kõrvenõges sambala alt välja tulnud metsataime.
"Tere härra ...," püüdis Annika viisakas olla.
"Hapuoblikas olen ja mingit härratamist ega prouatamist pole tarvis. Me oleme ju metsas, jätame need ilutsemised restoranidesse ja ballisaalidesse. Lihtsalt hapuoblikas. Ei ole ka suurt esitähte vaja, see on ju liiginimetus. Kõik minu sõbrad on samuti hapuoblikad. Ja kaks õde on mul: hapuoblikas ja hapuoblikas," torises alles unine hapuoblikas.
"Aga nõges, miks sa kõrvetad," küsis Annika, kui talle meenus isa hoiatus nõgestest ringiga mööda minna.
"Aga miks on teavas tähed ja kuu?" küsis nõges vastu "Vaata Annika, igas taimes on midagi erilist. Kes on hapu, kes on mürgine."
"Ei tasu isiklikuks minna," turtsus hapuoblikas.
"Ma räägin üldiselt. Looduse seadustest ja selle mitmepalgelisusest. Isegi minul on kaks nägu. Lehe alumise küljega ma kõrvetan, aga lehepealsetega ravin. Põhimõtteliselt ma olen nagu Jeesus Kristus - annan ja võtan," selgitas nõges.
"Kui sina oled Jeesus Kristus, siis olen mina Helgi Sallo," ei suutnud hapuoblikas oma irooniat talitseda.

"Unistus" kumises väikese Annika peas see tundmatu hääl nii kõvasti, et Annikal hakkas pea valutama.

-järgneb-

Valemängija paljastatud. Skandaal Euroopas

Ma ei tahaks küll iga päev siin kirjutada, aga kui ma täna Suunnistajat (Soome o-ajakiri) sirvisin, siis leidsin ühe huvitava artikli pealkirjaga "Jukolan viestin tulokset turhia?".

Ma nüüd täpselt ei tea, kas pilt, mis oli jutu juures, oli õnnetu kokkusattumus või otsene vihje ja ähvardus OK Triangelni suunas (selles klubis jooksevad mõnedki meie noored orienteerujad).

Igatahes pettus on paljastatud ja Eesti-Soome suhted jälle kriisis. Arnold Rüütel oleks ikkagi pidanud Tarja Haloneni ja James Browniga ühislaulmise tegema.

Vaata juuresolevat pilti ja teksti, mis on selle all: "Jukolan viestin lähtöviivalle tai vaihtopuomille asettuu joka vuosi kilpailijoita, jotka juoksevat väärällä nimellä."

Timo, sinu selgitus?

Intro

Rõõm on olla blogi-pedede hulgas. Blogi-pede ei ole ju päris pede, ta on nagu rate-pede, viru-pede, jõusaali-pede. Eeskujuks on mulle ainult suurimad. Näiteks kaks minu vana klassivenda kirjutavad, kuidas nad Inglismaale jooma (loe:ülikooli) läksid, kuidas neeger ütles neile "stay in bed or I stab you" ja nad paljaks röövis, kuidas nad plaanivad kõrvale hoida suurest võlast British Telekomile ning kuidas nende öö ja päev tihitpeale vahetusse lähevad.

Minu ettepanekutest vaadati mööda: tuli ainult üks blog ja see ka musta värvi. Pole täppe, pole isegi triipe, kuigi Eva-Maria mainis, et need on sel kevadel moes. Olgu, oleme konservatiivsed. Mustale taustale sobib ideaalselt keskaja kirjandus, niiet, Timo, anna tuld. Austraallased ei oska nagunii sinu annet ega teadmisi hinnata. Arvatavasti ei tea nad isegi, kes on Nikolai Baturin ja tema kuulus romaan "Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija". Kohe selge, et aborigeenid. Kirjandushuvilisele Markusele, milline on Baturini ehk kuulsaim romaan, mis sai lõpetatud ja mille kohta on tehtud lausa 2 ekraniseeringut. Üks on pornokas.

Ühesõnaga, mina ootan, et kõik o-noored leiaksid endas selle väikese pede, kes tahab kirjutada, rääkida endast ja sellest kuidas ta tihnikus kuuseokkaga lailihast veristas ja sääre peale suure sinika sai. Nii suure, et maailmavalu tundub sinika kõrval mustikana.

Ja rääkige loodusest, kuidas ojake vuliseb, leheke langeb, si-jaamake piiksub, oravake häälitseb.
Inimsuhted. Jälle väga tähtis teema. Esimese loengu sellest sarjast võiks pidada Markus, teemaks "Pikkamaa suhe - kestvusala"

Iga nädal võiks üks päev kuuluda vanadele o-peerudele. Siis võivad sõna võtta näiteks Pets, Tõnis, Timmo. Nemad ju pole noored, nad võivad siis ühe päeva heietada, et kellel mingi kehaosa valutab, kes hästi ei näe/kuule. Minuarust oleks see ilus. Ja kui tehniliselt võimalik oleks, siis selleks päevaks peaks blogi tausta muutma pruuniks. Nagu känd.

Mina kirjutan järgmine kord sellest, kuidas koerad orienteeruma õpetada.

Lõpetuseks looduskaitseteemaline luuletus Contralt, mille teema on väga aktuaalne ka o-võistlustel:

Nöh, tuli umbe põiekas
ja pissimist nüüd teostan
ja mul on sellest pajekas
et nõnda loodust reostan

sest jookidest mu joodutest
jääks elama ka beebid
mis teate üldse loodusest
te kuradi esteedid

ja sinu pihta, kulla daam
üht tilkagi ei paisku
miks kempsupotti kallis kraam
peaks minema siis raisku!