kolmapäev, 27. juuni 2012
neljapäev, 21. juuni 2012
teisipäev, 19. juuni 2012
Treeningud ja töö on olulisemad, kui looduslik andekus
Andekust on raske mõõta ja hinnata. „Minu meelest, andekus orienteerumises ei erine andekusest mingis teises spordialas. Jah, meie spordialas sa lähed tippi metsateedel, aga mida kaugemale, seda rohkem sportlasest nõutakse asjatundlikkust ja motivatsiooni, - räägib Jani Lakkonen, Soome orienteerumise noortekoondise peatreener. Treeneri töös saab keskenduda sellele, et kõrvaldama probleeme ja arendama tugevaid külge oma hooldatavates. Aga professionaalse sportlase eripärad peavad olema tasakaalustatud. See tähendab, et suured möödalaskmised on lubamatud, samas peab jälgima, et esialgu tähtsusetu vead ei kasvaks suurtesse probleemidesse. Väga oluline on mitte lasta neid probleeme takistama sportlase arengu.
Oskuste ja füüsiliste näitajate tase teatud etapis sõltub treeningute mahust ning sportlase bioloogilisest vanusest. Hinnata orienteerujat ühe esinemise järgi on raske ning iseenesest vale. Sellest hoolimata, just võistlustel esinemiste järgi luuakse kogu muljet sportlasest. Laste andekust orienteerumises on üldse raske hinnata, siin on vahepeal hästi näha piirseisundi – kas saab tegeleda vüi kindlasti mitte.
Orienteerumise oskusi saadakse aeglaselt , seepäarast oskused sõltuvad treeningute mahust. Huvitav fakt on, et professionaalne orienteeruja kujutab endale maastiku kolmemõõtmelises ruumis, laps aga kahemõõtmelises. See, millal nad hakkavad visualiseeruma kaardi kolmemõõtmelises ruumis, samuti sõltub treeningute arvust, tavaliselt see oskus tuleb 12-14 aastatel. Sel ajal ühe aastaga saab teada rohkem, kui eelmiste viie aastate jooksul.
Praegu arvatakse, et orienteerumisega on parim hakata tegelema enne kooli, seitsmeaastasena. Sama soovitatakse ujumises, iluuisutamises ja võimlemises.Muidugi, varane karjäär lõpebgi varem, aga orienteerumises on võimalus tegelema edasi. Praegu arvatakse, et orienteeruja karjääri tipp on 25 aastat.
Distantsid 16-aastaste võistlustel raskuse järgi tihti ei anna alla täiskasvanute distantsidele, aga ainult orienteerumise oskuste poolt. Füüsiliselt nad on palju raskem. Soome maastikute tüttu isegi noored orienteerujad omavad orienteerumisoskusi kiiremini, kui teistes riikides. Loomulikult, see mõjutab mingil määral nende hindamist.
Kuueteistaastaste sportlaste seas andekaks arvatakse seda, kes selgelt jõaub teistest paremini. Väga võimalik, et nad alustasid orienteerumisega varem, aga see on neile parem. Häid tulemusi võivad näidata ka need noored orienteerujad, kes ei ole varem sihikindlalt orienteerumisega tegelenud, aga nad omavad kogemust teise spordi tegelemisega. Tavaliselt see on hea pind oskuste arendamiseks orienteerumises. 18 ja 20-aastastel hakkavad ilmuma uued talendid, mis varem ei olnud nähtavad. Need sportlased, kes särasid 16-aastastena võivad kaotada motivatsiooni või neil ilmuvad füüsilised probleemid ja n.e.
Lapsepõlvest sooviattakse, et alustav orienteeruja treeniks erinevatel maastikutel selleks, et arendada erinevaid oskusi täies mahus. Kuid aga mõned sportlased proovivad uusi maastikke ainult võistlustel, kuigi 15-18-aastased sportlased peavad treenima end erinevates treeninglaagrites maailmas ning koguda kogemusi, - räägib Jani lakkonen.“
Milles võib olla orienteeruja andekas? „Orienteeruja võib omada suurepärast kujutaju või olla väga hästi füüsiliselt arenenud, seda kõike võb saavutada natuke rohkem kui aastaga. Treeningud võivad olla mänguvormis, lapsed seda armastavad. Asi on selles, et treeningud ja raske töö on tihti palju olulisem, kui kui looduslik andekus, - väidab Jani Lakkonen ja jätkab. – Suurepärased füüsilised võimed on nähtavad sportlase kehaehituse või tema liigutuste järgi. Orienteerumise oskusi on tunda vestluses noore orienteerujaga, kui näiteks räägid temaga tema tulemustest distantsil ja tema proovib analüüsida oma tegevust. Sisemotivatsioon noortel sportlastel mängib väga olulist rolli nende professionaalses kärjääris, ning kui nad tunnevad endas supervõimeid, füüsilisi ja meisterlikke, siis nad saavad lisamotivatsiooni töötamiseks,“- räägib Lakkonen.
Võimete aktiviseerimine. Soome treeneri arvamusel lihaskude ehitamist ning hapniku tarbimist võib mõjutama eriharjutuste abil, alustades nendega juba lapsepõlves. Tänapäeva laste väheliikuvus toob seleni, et potentsial jääb kasutamatu. Arvatakse, et rasvavahetus aktiviseerub enne koolivanust, aga tingimusel, et lapsel on aktiivne elustiil.
Kui enne puberteediiga erinevaid treeninguid oli vähe, siis jõuharjutusi lisamine on mõtetu. Kõige parem aeg närvisüsteemi arendamiseks on lapsepõlves, enne puberteediiga.
Niiet, võimete arendamiseks on oluline sobivat aega mitte mööda lasta. Kuidas seda praktiliselt teha? Treeneri individuaalne lähenemine selles vanuses tavaliselt garanteerib edu selles küsimuses, sest treener kohandub konkreetse lapse psühhilise ja füüsilise arenguga. On arvamus, et lapse reaalne vanus võib erineda bioloogilisest kuni nelja aastani. Bioloogiline vanus tähendab, millises perioodis on praegu puberteediiga: algab või juba lõpeb? Poistel puberteediiga võib kesta 2 kuni 5 aastat. Bioloogiline vanus mõjutab füüsilisi ja psühholoogilisi võimeid, rohkem ikka füüsilisi. Tüdrukute seas edukamad on need, kelel puberteediiga algas ja lõppev hiljem, kui teistel. Sel perioodil tüdrukutel laienevad puusaluud ning organism varub rohkem rasva, see võib isegi halvasti mõjutada tüdrukute tulemusi ja treeninguid. Selles etapis on vaja saama aru füsioloogiast ja näha, et asi ei ole ainult halvates treeningutes. Samas, kui mitte näha probleemi kohe ja valesti seda nimetada, noorel sportlasel võivad algata psühhilised probleemid, näiteks keeldumine toidust, motivatsiooni kadu või üldse lahkumi spordist. Tavaliselt aga pärast murdeetapi võib tulema tagasi normaalsetele treeningutele ning järk-järgult taastama vormi. Tüdrukutel puberteediiga algab ning lõpeb varem, kui poistel. See annab eelist alustada jõutreeninguid poistest varem.
Olulisem puberteediea eripära poistel on korduvalt tõusnud testosterooni hulk organismis. See tähendab lihaskude suurenemine, rohkem jõudu treeningute ajal ja kiire taastamine pärast treeninguid.
Motivatsioon ja armastus spordi vastu. On vaja tunnistama, et nendel, kes algas treenida liiga hilja, ei ole nii palju šansse professionaalse karjääri jaoks. Küik andekus tuleneb regulaarsetest ja õigeajalistest treeningutest spordiga. Paljud andekad lapsed jätavad maha spordi enne, kui algavad süstemaatilised ja sihipärased treeningud. Orienteerumises motivatsioon ja huvitus mängib suurt rolli seepärast, et edu tuleb ainult pärast mitu aastad visa tööd ja pidevate treeningute lapsepõlvest. Igal sportlasel on suur potentsiaal , aga seda peab arendama. Orienteerujal see potentsiaal näitab end pärast 13 aastat. Enne seda sportlast mõjutab sisemotivatsioon ja armastus spordi vastu. Ning siin suurt rolli mängib treener ja tema isiklik lähenemine lapsele. Korralikult püstitatud ülesanded ning õige motivatsioon alati aitavad noorele sportlasele saavutama häid tulemusi, sest regulaarsed treeningud ja visa töö tihti on palju olulisem, kui looduslik andekus.
PS. Loodan, et järgmine kord valite midagi lühimat.
Azimut 2012, 2
Edu orienteerumiseskoosneb 90% tööst ning 10% talendist
Soome jooksuorienteerumise koondise peatreener Janne Salmi on huvitav ja erakorraline tegelane. Olles minevikus edukas sportlane tänapäeval ta on visk edukaim rahvuskoondise treener. Oodates Maailmameistrivõistlusi Vuuokatti 2013 soome koondis ja selle treener saavad kõrgendatud tähelepanu. Jutustada Janni Salmist ei ole lihtne, sest see on asi mida Janni ise teeb teisest kõige paremini. See artikkel on popurrii Janni Salmi esinemistest meedias, internetis ning treenerite konverentsides.
Soome ekspress lendab võidu poole. Soome koondis jooksuorienteerumises juba mitu aastat ei sõida koju ilma Maailmameistrivõistluste medaliteta, näidates üks stabiilsematest tulemustest rahvuskoondiste seas. Sellist edu siduvad Soome koondise treeneri nimega, kes juba rohkem kui 7 aastat juhendab rahvuskoondist. Selle aja jooksul soome sportlased Maailmameistrivõistlustel jooksuorienteerumises võitsid 24 medali, 7 nendest – kuldsed, ning maailma orienteerumise taevarannas hakkas särama soome täht, Miina Kauppi, tänapäeval ainuke, kes on konkurendiks šveitsi tähele, Simona Nigglile. Kõige unikaalsem saavutus läinute 7 aastate jooksul on see, et soome neiudviis korda võitsid Maailmameistrivõistluste teatejooksu ilma sama „säravat“ võistkonna koosseisu, kui rootslastel või norrastel. Ise Janne Salmi on jooksuorienteerumise Maailmameistrivõistluste seitsmekorraline auhinnasaaja. Oma töösse 40-aastane treener suhtub pragmaatiliselt ning karmilt hindab olukorda: „Sportlasena ma alati olin väga enesekriitiline. Minu ainuke eesmärk sportlasena oli olla parim ning see on ainuke, mida ma kunagi tahtsin saavumada. Ma olen iseendale vastane ja kui ma ei vaata enda peale nagu peeglisse, siis ma ei saa olla parem“, - jutustab Salmi. See maailmavaade leidis kohta ka tema töös treenerina. Soome koondise peatreener ütleb, et tema sisemine vajadus, muuta orienteerumise maailma , leiab aset ka koondise juhatamises, kus struktuurilised muutused on juba toimunud. „Kui sain rahvuskoondise treeneriks ütlesin, et sain maailma parima koondise ning siiamaani nii arvan. Pärast aga ma sain aru, et soome koondisel on üks peamine probleem – põlvkandade vaheldumine. Rahvuskoondis ei saa olla edukas, kui seda ei toeta edukad junioorid.“
Keegi ei vastuta talendikate noorte kasvatamise eest. Spordiorienteerumine – traditsiooniline spordiala Soomes ning just see fakt mõjutab kogu ettevalmistamise korraldust. Kui võrrelda situatsiooni rootsiga sarnase situatsiooniga, siis on näha sama pilti – klubid konkureerivad omavahel selle asemel et vaadata, mis riigis toimub. Praegu Soomes orienteerumisklubid ei vastuta talendikate noorte tipp-sportlasteni kasvatamise eest. Arvatakse, et see on „kogu riigi eesmärk ja ülesanne“. Aga ikka klubid on oluline ja ainuke alus sportlaste ettevalmistamises. Tähtsamad vastuolud seisnevad selles, et klubid tahavad keskenduma suurtele teatejooksudele, aga mitte koondise huvidele. Janni Salme lisab: „Paljud noored sportlased mitu aastat püüdlevad kohani klubi teatejooksu võistkonnas ning kui jõuavad sinna kaotavad motivatsiooni ning nende tulemused langevad.“
Veel üks huvitav fakt väidab, et spordiorienteerumises enne 17-18 a. vastupidavus ning hea füüsiline ettevalmistus ei ole nii põhjapanevad tegurid tulemustes, kui, näiteks, kergejõustikus. Hiljem, 19 kuni 22 a. just kiiruseline vastupidavus on oluliseim osa orienteerumise tulemusest. Selles seisnebgi peamine probleem, sest vähesed noored sportlased läbivad seda takistust ning juniooride võistkonnast jõuavad maailma eliidi tasandini. Seepärast tõeline talent alati nõuab head jooksukiirust maastikul. Ning kui selle komponendi peale ei tehta tööd nii nagu kergejõustikus, siis edasi liigutuste kiirust on raskemini arendada.
„Unistus ning igapäevased trennid!“. Nii omal ajal Janni Salme vastas küsimusele, mis on vajalik andekale sportlasele, et saada liidriks maailma orienteerumises. Temale kuulub ka lause: „Edu orienteerumiseskoosneb 90% tööst ning 10% talendist. Isegi mitmekorraline maailmameister peab süstemaatiliselt töötama treeningutes ja võistlustel“. Samadel peatreeneri arusaamadel on ehitatud töö Soome jooksuorienteerumise rahvuskoondise sees. Üks esimestest sammudest oli piirkondade treengurühmade arvu suurendamine 17-30 aastastele ning nende tugi professionaalsusele: 3-5 iganädalast treeninguid piirkondade tippsportlastele ning, eesmärgiks, omama 4-5 juniooride treeneri täiskohal 2012 aastaks.
- See programm hakkas hästi toimima vaatamata sellele, et finantsküsimused ei ole veel lahendatud“, - ütleb tema, - Enne treeneri töö oli ainult korraldada sportlastele laagreid ning ei olnud tööd laagrite ajal. Soome koondis sai kaks korda rohkem laagrite nädalaid aastas, kui see oli enne 2005 aastani, ning vastavalt suurenes ka arv sportlaste, kes konkureerivad omavahel, kokku neid on umbes 25-28 sportlast. Samas ka Tamperes ja Turkus olid asutatud kaks akadeemilisi spordikoole, kus sportlased saavad trennida vastavalt individuaalsetele plaanidele.
Treener, keda keegi ei kuule. Üks suurematest probleemidest, millest räägib Janni Salmi, on nn „soome mentaliteet“ mida saaks formuleerida nii: „Ma tean paremini, kui treener“. „Tihti ma tunnen, et ei ole tagasisidet sportlastelt“, - räägib Janne. – Treener on Soomes teener, mitte peremees. Vahepeal see kurvastab, sest ma näen, kuidas samad vead korduvad ning mind treenerina ei kuulda“. Talendid on mõnes mõtes karmid inimesed ning nad armastavad treeniga üksi. Võimalus teha tööd vastavalt oma arvamusele on peamine probleem, sest see takistab effektiivselt ühendama füüsilisi ja tehnilisi oskusi ning moodustama tehnilise vastupidavuse elemente. Kõike tuntakse võrdluses ning ühiste trennide arvu suurendamine võimaldab näha end tervikuna ja leida tasakaalu.
Veel üks probleem seisneb selles, et Soomes on väga palju erinevaid raskeid maastike ja kaardid on väga täpsed. See on imetore, aga just see fakt langetab orienteerumise kiirust Soomes. Teiste sünadega, soome sportlased on vähem kiired päris keeruka koduorienteerumise tõttu, st et võistluskiirused Soomes jäävad alla rahvusvahelistele võistlustele. Samuti liiga kõrge kaartide tase viib selleni, et soome sportlased välismaal kaotavad kindlust, kui näevad et kaardile midagi ei ole määratud. Tippsportlased peavad tundma kaardi ebatäiuslikkust ja arvestama sellega, see ei pea mõjutama tulemusi.
Huvitavad maastikud ning ilus orienteerumine Soomes viivad ka selleni, et sportlased ja treenerid panevad rohkem tähelepanu tehnilisele ettevalmistusele, kui füüsilisele vormile. Nende tendentside hindamises Janne on väga kategooriline: „Lihtsam on õppida lugema kaardi, kui õppida kiiresti jooksma, ning selline mõtlemise viis areneb 14-18 aastatel. Aga kui noored orienteerujad selles vanuses ei õpi ära kiiresti ja kergelt joosta maastikul vaid on huvitatud ainult tehnilises töös KP otsimises, siis nad kunagi ei saa tippsportlasteks rahvusvahelisel tasandil.“
Moodustama väga tugeva võistkonda koduvõistluste jaoks. Pärast seda, kui Maailmameistri Võistlused 2013 olid usaldatud linnale Vuokatti Soomes, peatreenerile Janne Salmile oli pandud eesmärk moodustama väga tugeva võistkonda koduvõistluste jaoks. Ettevalmistused Maailmameistrivõistluste jaoks tuleb rakendada nii tehniliselt, kui ka moraalselt. Kõige olulisem selles töös on sihipärane ettevalmistamine kõrge tasandi orienteerumist konkurenstsivõimelise kiiruse tingimustes.
„Ma plaanisin testimisegruppe ja laagreid, et valima noori ja andekaid sportlasi ning moodustama Vuokatti võistkonda,“ – ütleb tema. Aastaks 2013 ta loodab luua rohkem treenerite kohti, vähemalt viis täiskohaga ning ka metoodikuid. Samuti Janne Salmi tahab luua väga karmi sportlaste ettevalmistamise süsteemi. Tema normatiivid on 5000m läbimine 15:30 meestele ning 17:30 naistele, mida saavutavad veel vähesed. „Mitte kõik saavad aru kiire jooksmise olulisust“, - kahetseb tema ning jätkab: „Me peame vaatama peeglisse, vaatame mida me saame õppida teistest ning kehtestama veel rangemaid treeninguid“.
On ka teised raskused sihi saavutamises, aga Janne Salme ise muretseb väga vähese riigipoolse toetuse pärast, kusjuures sügisel ei olnud veel teada eelarve järgmiseks aastaks. Tuntud soome spetsialistil on ka väga subjektiivne probleem, et ta juba realiseeris end treenerina, millest avalikult räägib: „On tõesti kahju, et ma juba elasin läbi seda hetke, mille parima ei saa olla treeneri elus.“ Siiski, soome koondis võib arvestada sellega, et olla tugevaim 2013 aastal: suur hulk andekaid noori, spordi imago tõstmine, suur televisiooni hõlmavus ning tugev orienteerumiskultuur – kõik see toetab spordiorienteerumise arengu Soomes.
Azimut 2012, 2.
Soome ekspress lendab võidu poole. Soome koondis jooksuorienteerumises juba mitu aastat ei sõida koju ilma Maailmameistrivõistluste medaliteta, näidates üks stabiilsematest tulemustest rahvuskoondiste seas. Sellist edu siduvad Soome koondise treeneri nimega, kes juba rohkem kui 7 aastat juhendab rahvuskoondist. Selle aja jooksul soome sportlased Maailmameistrivõistlustel jooksuorienteerumises võitsid 24 medali, 7 nendest – kuldsed, ning maailma orienteerumise taevarannas hakkas särama soome täht, Miina Kauppi, tänapäeval ainuke, kes on konkurendiks šveitsi tähele, Simona Nigglile. Kõige unikaalsem saavutus läinute 7 aastate jooksul on see, et soome neiudviis korda võitsid Maailmameistrivõistluste teatejooksu ilma sama „säravat“ võistkonna koosseisu, kui rootslastel või norrastel. Ise Janne Salmi on jooksuorienteerumise Maailmameistrivõistluste seitsmekorraline auhinnasaaja. Oma töösse 40-aastane treener suhtub pragmaatiliselt ning karmilt hindab olukorda: „Sportlasena ma alati olin väga enesekriitiline. Minu ainuke eesmärk sportlasena oli olla parim ning see on ainuke, mida ma kunagi tahtsin saavumada. Ma olen iseendale vastane ja kui ma ei vaata enda peale nagu peeglisse, siis ma ei saa olla parem“, - jutustab Salmi. See maailmavaade leidis kohta ka tema töös treenerina. Soome koondise peatreener ütleb, et tema sisemine vajadus, muuta orienteerumise maailma , leiab aset ka koondise juhatamises, kus struktuurilised muutused on juba toimunud. „Kui sain rahvuskoondise treeneriks ütlesin, et sain maailma parima koondise ning siiamaani nii arvan. Pärast aga ma sain aru, et soome koondisel on üks peamine probleem – põlvkandade vaheldumine. Rahvuskoondis ei saa olla edukas, kui seda ei toeta edukad junioorid.“
Keegi ei vastuta talendikate noorte kasvatamise eest. Spordiorienteerumine – traditsiooniline spordiala Soomes ning just see fakt mõjutab kogu ettevalmistamise korraldust. Kui võrrelda situatsiooni rootsiga sarnase situatsiooniga, siis on näha sama pilti – klubid konkureerivad omavahel selle asemel et vaadata, mis riigis toimub. Praegu Soomes orienteerumisklubid ei vastuta talendikate noorte tipp-sportlasteni kasvatamise eest. Arvatakse, et see on „kogu riigi eesmärk ja ülesanne“. Aga ikka klubid on oluline ja ainuke alus sportlaste ettevalmistamises. Tähtsamad vastuolud seisnevad selles, et klubid tahavad keskenduma suurtele teatejooksudele, aga mitte koondise huvidele. Janni Salme lisab: „Paljud noored sportlased mitu aastat püüdlevad kohani klubi teatejooksu võistkonnas ning kui jõuavad sinna kaotavad motivatsiooni ning nende tulemused langevad.“
Veel üks huvitav fakt väidab, et spordiorienteerumises enne 17-18 a. vastupidavus ning hea füüsiline ettevalmistus ei ole nii põhjapanevad tegurid tulemustes, kui, näiteks, kergejõustikus. Hiljem, 19 kuni 22 a. just kiiruseline vastupidavus on oluliseim osa orienteerumise tulemusest. Selles seisnebgi peamine probleem, sest vähesed noored sportlased läbivad seda takistust ning juniooride võistkonnast jõuavad maailma eliidi tasandini. Seepärast tõeline talent alati nõuab head jooksukiirust maastikul. Ning kui selle komponendi peale ei tehta tööd nii nagu kergejõustikus, siis edasi liigutuste kiirust on raskemini arendada.
„Unistus ning igapäevased trennid!“. Nii omal ajal Janni Salme vastas küsimusele, mis on vajalik andekale sportlasele, et saada liidriks maailma orienteerumises. Temale kuulub ka lause: „Edu orienteerumiseskoosneb 90% tööst ning 10% talendist. Isegi mitmekorraline maailmameister peab süstemaatiliselt töötama treeningutes ja võistlustel“. Samadel peatreeneri arusaamadel on ehitatud töö Soome jooksuorienteerumise rahvuskoondise sees. Üks esimestest sammudest oli piirkondade treengurühmade arvu suurendamine 17-30 aastastele ning nende tugi professionaalsusele: 3-5 iganädalast treeninguid piirkondade tippsportlastele ning, eesmärgiks, omama 4-5 juniooride treeneri täiskohal 2012 aastaks.
- See programm hakkas hästi toimima vaatamata sellele, et finantsküsimused ei ole veel lahendatud“, - ütleb tema, - Enne treeneri töö oli ainult korraldada sportlastele laagreid ning ei olnud tööd laagrite ajal. Soome koondis sai kaks korda rohkem laagrite nädalaid aastas, kui see oli enne 2005 aastani, ning vastavalt suurenes ka arv sportlaste, kes konkureerivad omavahel, kokku neid on umbes 25-28 sportlast. Samas ka Tamperes ja Turkus olid asutatud kaks akadeemilisi spordikoole, kus sportlased saavad trennida vastavalt individuaalsetele plaanidele.
Treener, keda keegi ei kuule. Üks suurematest probleemidest, millest räägib Janni Salmi, on nn „soome mentaliteet“ mida saaks formuleerida nii: „Ma tean paremini, kui treener“. „Tihti ma tunnen, et ei ole tagasisidet sportlastelt“, - räägib Janne. – Treener on Soomes teener, mitte peremees. Vahepeal see kurvastab, sest ma näen, kuidas samad vead korduvad ning mind treenerina ei kuulda“. Talendid on mõnes mõtes karmid inimesed ning nad armastavad treeniga üksi. Võimalus teha tööd vastavalt oma arvamusele on peamine probleem, sest see takistab effektiivselt ühendama füüsilisi ja tehnilisi oskusi ning moodustama tehnilise vastupidavuse elemente. Kõike tuntakse võrdluses ning ühiste trennide arvu suurendamine võimaldab näha end tervikuna ja leida tasakaalu.
Veel üks probleem seisneb selles, et Soomes on väga palju erinevaid raskeid maastike ja kaardid on väga täpsed. See on imetore, aga just see fakt langetab orienteerumise kiirust Soomes. Teiste sünadega, soome sportlased on vähem kiired päris keeruka koduorienteerumise tõttu, st et võistluskiirused Soomes jäävad alla rahvusvahelistele võistlustele. Samuti liiga kõrge kaartide tase viib selleni, et soome sportlased välismaal kaotavad kindlust, kui näevad et kaardile midagi ei ole määratud. Tippsportlased peavad tundma kaardi ebatäiuslikkust ja arvestama sellega, see ei pea mõjutama tulemusi.
Huvitavad maastikud ning ilus orienteerumine Soomes viivad ka selleni, et sportlased ja treenerid panevad rohkem tähelepanu tehnilisele ettevalmistusele, kui füüsilisele vormile. Nende tendentside hindamises Janne on väga kategooriline: „Lihtsam on õppida lugema kaardi, kui õppida kiiresti jooksma, ning selline mõtlemise viis areneb 14-18 aastatel. Aga kui noored orienteerujad selles vanuses ei õpi ära kiiresti ja kergelt joosta maastikul vaid on huvitatud ainult tehnilises töös KP otsimises, siis nad kunagi ei saa tippsportlasteks rahvusvahelisel tasandil.“
Moodustama väga tugeva võistkonda koduvõistluste jaoks. Pärast seda, kui Maailmameistri Võistlused 2013 olid usaldatud linnale Vuokatti Soomes, peatreenerile Janne Salmile oli pandud eesmärk moodustama väga tugeva võistkonda koduvõistluste jaoks. Ettevalmistused Maailmameistrivõistluste jaoks tuleb rakendada nii tehniliselt, kui ka moraalselt. Kõige olulisem selles töös on sihipärane ettevalmistamine kõrge tasandi orienteerumist konkurenstsivõimelise kiiruse tingimustes.
„Ma plaanisin testimisegruppe ja laagreid, et valima noori ja andekaid sportlasi ning moodustama Vuokatti võistkonda,“ – ütleb tema. Aastaks 2013 ta loodab luua rohkem treenerite kohti, vähemalt viis täiskohaga ning ka metoodikuid. Samuti Janne Salmi tahab luua väga karmi sportlaste ettevalmistamise süsteemi. Tema normatiivid on 5000m läbimine 15:30 meestele ning 17:30 naistele, mida saavutavad veel vähesed. „Mitte kõik saavad aru kiire jooksmise olulisust“, - kahetseb tema ning jätkab: „Me peame vaatama peeglisse, vaatame mida me saame õppida teistest ning kehtestama veel rangemaid treeninguid“.
On ka teised raskused sihi saavutamises, aga Janne Salme ise muretseb väga vähese riigipoolse toetuse pärast, kusjuures sügisel ei olnud veel teada eelarve järgmiseks aastaks. Tuntud soome spetsialistil on ka väga subjektiivne probleem, et ta juba realiseeris end treenerina, millest avalikult räägib: „On tõesti kahju, et ma juba elasin läbi seda hetke, mille parima ei saa olla treeneri elus.“ Siiski, soome koondis võib arvestada sellega, et olla tugevaim 2013 aastal: suur hulk andekaid noori, spordi imago tõstmine, suur televisiooni hõlmavus ning tugev orienteerumiskultuur – kõik see toetab spordiorienteerumise arengu Soomes.
Azimut 2012, 2.
esmaspäev, 18. juuni 2012
Fännid
Seisin järjekorras ja sain mis tahtsin! Mõni hetk hiljem tuldi minult ka autogramme küsima. Sai ka käsivartele kirjutatud! Okei, ühele ainult.
Tellimine:
Postitused (Atom)