Kuidas Jungadeks valmistutakse

Kui saime teada mis häärberis Vallo resideerub, loobusime Itaalia laagrist otsekohe ning kolisimegi Peri lähedal asuvasse tallu. Esialgse jutu järgi pidi hoone olema ehitusjärgus ning elamiskõlbmatu, kohale saabudes oli aga mõlemal poisil seda mõisa nähes klapp lahti. Majutusasutuse kodukorrareegel oli lihtne ja otsekohene: "Kes ei tööta, see ei söö!" Reeglile allumatus viis tõusiku ahju. Nii algaski meie raske 6-päevane tööpõli.
Laagri eesmärk oli koguda tuima kilometraaži. Iga hommik algas häirega ning ärkajatel olid jooksuriided juba eelmisest õhtust seljas. Ametlikud treeningud algasid pikkade aeroobsete otsadega mille sekka tegime ka ekstensiivseid ning intensiivseid sutsakaid. Lisaks oli treeningute lahutamatuks osaks igasugu hüppeharjutused. Sammhüppeid dikteeris meie treener-esindaja, ise istus varjulises kohas, libistas kuni 0,5% alkoholisisaldusega kalja ning lõi takti: "Parem, parem, Vallo pool on parem!" Edasistes trennides pakkus meile seltsi ka koondise kloun, kes juhatas vägesid Taevaskoja rindel. Tsirkuseartist tõstis tuju ka allamäge lõikudega, kus seljastas oma treeningpartnerid. Laagri naelaks kujunes muistsetel Rosma nõlvadel peetud maastikukross, mis kulges ainult mööda sammaldunud nõlvu. Pärast 35-minutilist kestust "võttis Lauri välja haamri, ning lõi sellega "isa soovitusel" Kristole pähe". Läks mõni tühine hetk mööda kui juba oli Kristo kosunud ning "äigas treeningpartnerile kuvaldaga". Jooksusammu sel päeval enam ei tehtud.
Puhkehetkel sai koormatud teisi lihasgruppe ja nii saidki peretütred uue liivakasti ning peremees ja perenaine uue sauna.
Muuseas peeti laagriga täies pikkuses Vallo sünnipäeva, kust vooris läbi nii karvaseid kui sulelisi. Naabriks oli meetri laiuse sadulaga Karu, kelle seltsimees Täpi oli kümme korda väiksem ning meenutas lokkis rebast. Kõrvalaias oli oinapere, mille noorim liige sai omale väljanägemise tõttu nime Pamp. Teisel pool jõge kukkus naabrikägu ööpäevaringselt, aga alla ta ei kukkunudki.
Kõik söögid olid väga maitsvad ning enne sööma asumist pidi sõnuma: "Täna söön kõik ära!" Tihti käis selle lubaduse täitmine üle jõu.

Pärisime laagri kohta ka kommentaare laagri juhendajatelt:
Treener-esindaja Vallo Vaher:
"* Sai kõvasti tööd tehtud, kõvasti trenni tehtud, kõvasti söödud, kõvasti õlut joodud – küll see kõva tulemus ka tuleb!
* Lapsed on tänulikud seltskonna ning liiva eest!
* Ainult 2 miinust oli – seaaed jäi lõhkumata ning mind ei suutnud Te liikuma sundida!"
Koondise kloun: "Jäi mulje, et elati alpitoas – õhku polnud. Tegelikult tulin hoopis Pampu vaatama, aga ei näinud. Kättemaksuks võitsin treeningul vigastuse küüsis olnud Kristot ning olin temast kiirem mäest alla jooksus. Lootsin ka grillpidu, aga sünnipäevaline oli pillid kotti pannud. Olen pettunud, ootasin Vallolt paremat korraldust!"

Laagrilised Kristo ja Lauri tänavad võõrustajaid külalislahkuse ja vaeva eest!