esmaspäev, 31. juuli 2006

Tsentraalne ja perifeerne nägemine


On kedagi vahepeal vaevanud küsimus, kus on KP tähis? Ja pärast paari minutit ringijooksmist leiad vastuse, et tähis oli täpselt seal, kus sa teadsid seda olevat, aga varem lihtsalt ei näinud. Või olete kogenud olukorda, kus tagapool startija jookseb sinu nina eest läbi, aga sina teda ei näe. Ning kas vahepeal ei näe tee lugeda ridade vahelt välja ilmselgeid sõnumeid või tajuda ideesid, mis teie ümber õhus ringi lendavad?

Kõige selle peale mõtles juba R.Mürk, kelle uurimus on avaldatud 1969ndal aastal A.Kivistiku poolt koostatud "Orienteerumisspordis".
Lootuses, et autorid ei pahanda, saate ka teie sellest osa.

Värvinägemise muutustest orienteerujail
R.Mürk

Orienteerumispraktikas esineb juhtumeid, kus võistleja möödub isegi 3-5 m kauguselt kontrollpunkti tähisest seda märkamata. Seda kinnitavad nii KP kohtunikud kui võistlejad hiljem ise. Kui KP taga pole tõkkeorientiiri, kulub eksimisringi peale mitmeid minuteid.
Neid olukordi on püütud seletada mitmeti. Üheks põhjuseks on peetud väsimusest tekkivaid värvuste nägemise muutusi, mistõttu osa vajalikust informatsioonist jääb vastu võtmata. Asja uurimata pole selge, kas KP tähis jäi märkamata hooletusest või halvenenud nägemisvõimest.
Silma funktsionaalsetest näitajatest on orienteerujale kõige olulisemad nägemisteravus ning tsentraalne ja perifeerne nägemine. Tsentraalne värvinägemine iseloomustab värvuste eristamise võimet, millest tähtsal kohal on värvuste eristamise lävi ja kiirus. Perifeerne värvinägemine iseloomustab nägemisvälja ulatust, kui silma vaade on fikseeritud.
Teadaolevaid andmeid orienteerujate nägemise uurimise kohta seni ei ole. Meie uuringu eesmärgiks oli selgitada, kas orienteerujail esineb värvinägemise häireid ja millised võivad olla võistlusolukorraga seotud värvinägemise muutused.
Uuritavateks olid peamiselt Eesti orienteerumiskoondise liikmed. Uuringuid teostati matškohtumisel Eesti-Läti (1966), Eesti-Leningrad (1967) ja Tartu hooaja lõppvõistlustel (1966). Mõõtmisi teostati enne ja pärast võistlust. Tsentraalset värvinägemist määrati Rabkini värvitabelite abil ja nägemisvälja ulatust perimeetriga.
---
Uuringu alul oletati, et võistlusaegse füüsilise ja psüühilise pingutuse mõjul halveneb orienteerujal värvide eristamine ning aheneb nägemisväli, mis on üheks KP-st möödajooksu põhjuseks.
Tsentraalse värvinägemise uuringud ei kinnitanud oletusi. Need näitasid, et pärast võistlust oli orienteerujail tõusnud punase värvi eristamise kiirus ja eristamislävi. Teiste värvide osas muutusi ei täheldatud. Katkestanutel ei täheldatud märgatavaid muutusi ühegi värvi osas.
Perifeerset nägemist uuriti piiratud aja tõttu neljas suunas – külgedel ning üles-alla. Mõõdeti valge, punase, rohelise ja sinise värvi nägemisvälja. Nende suuruste võrdlemisel ilmnes, et kõige suurem oli valge nägemisväli. Punase ja sinise värvi nägemisväli oli tunduvalt väiksem.
---
Kõrvutades võistluste eel saadud andmeid pärast võistlust saadutega, ilmnes nägemisvälja vähenemise tendents. Erandiks oli punase värvi nägemisväli, mis märgatavalt suurenes.
---
Kuna sportlaste nägemisvälja absoluutne ulatus seoses füüsilise pingutusega ahenes, võib see olla üheks KP tähisest möödajooksu põhjuseks. Sellise olukorra võimalust seletab joonis 4., kus tähis jääb vaateväljast välja.
---
Tundub, et punase värvi nägemisvälja ulatuse paranemist võistluse käigus võib seletada kutsealase keskendumisega, mida füsioloogiliselt võiks seletada dominandi printsiibiga.
---
KOOSTAJALT. Mitmetel eesti parematel orienteerujatel esineb kaasasündinud nägemishäireid. Näiteks ei suutnud H.K., R.T. ja M.K. eristada kõiki punaseid värvitoone rohelistest.
---
Huvitaval kombel aga avardus H.K.-l pingutuse toimel tunduvalt rohelise värvi nägemisväli. See on vastand normaalse nägemisega orienteerujate juures ilmnenud muutustele.
---
Oma seletuse kohaselt näevad värvinägemishäiretega orienteerujad KP tähise punast osa halli või rohelisena. Neil aitavat tähist märgata valge ja halli tooni kontrast.
---------------------------------------------------------


Kui selliseid põnevaid uurimusi ainult rohkem tehtaks...

Üks treeningpäev Ivan Denissovitši elus

It was a damp and murky November evening, the kind when you like to sit in front of a fireplace with a good read in your hand. Low rain clouds skimmed over undulating pine trees, obscured by a thin veil of rain. And there in the mist a lone light flickered between the trees. A spitting noise of slushy snow accompanied the light as it moved closer. It was a young boy running along the forest track with a headlamp to reveal tree roots pressing up through the earth like blood vessels on the back of your hand.

It was not just about training for big competitions or keeping fit. Running helped to organise his thoughts after strenuous school days. Nothing worked better than a jog along the old track: past all the eerie houses with peeling paint and rotting picket fences; through wheat fields that looked like seas of gold in summer and glistened under the sun in winter; across lurching swamps and over small hills that rolled like waves across the landscape. For the boy, the track was a constant, separated from everything mundane, a place where he could spend time filing the contents of his brain. When running he was sleepwalking, totally immersed in his thoughts, a solitary subject trying to make sense of his wretched existence.

Almost everything had gone wrong on that particular day. In the morning the boy woke up from slumber that leaves people more tired than they were on the previous evening. There was no time for breakfast and he had to make haste to get to school on time. Frustration started filling the boy when the bus arrived late and he missed his first lesson. To make matters worse, an invisible wall muffled all noises and blurred all images, and the boy made little sense of his teachers throughout rest of the day. He couldn´t wait to go for his run.

It started as it usually did. The boy left the oblong grey apartment building behind the knoll and took a course towards the ominous looking pine forest. He realized that he had forgotten to change the batteries of the headlamp the previous night. Only a faint light was emitted and it made things move in the darkness. But it wasn´t a reason for concern as this had happened before.

When the boy reached the old wooden houses by the forest, he could sense something awkward about the surroundings, something he had not felt before. Yet, he kept running and entered the forest where the dismal trees greeted him with grim creaking. It was still raining and pools of foul water covered the tracks.

After settling into a rythm, the boy started to think about his next day´s assignments, disturbed only by occasional obstacles. Crossing some mossy tree trunks fallen on the track, he heard a crack behind him. When he turned to look, he was unable to see anything, unrelenting drizzle embraced him so tightly that the headlight couldn´t illuminate further than his saturated feet. Since there was nothing to be seen or heard, the boy pushed on.

A moment later he was pondering about the days when a similar situation would have made him too scared to continue. As a little boy he used to sleep with a blanket over his head, because his uncle had dragged him to see too many horror movies, which nourished the creatures living in his bedroom closet. And whenever he used to take his bike from the windowless cellar, which always had a distinctive smell of old cabbages, the boy bolted down stairs in order to be too quick for all the life forms he believed were lurking in the hidden corners.

He laughed over his childhood foolishness. There was nothing amongst the trees, this time of the day the forest was always desolate. Passing a narrow glade, a glimpse of white caught his eye, which made no sense, because the whole ground was covered with melting snow. The boy squinted at the forest floor and a faint scent of cabbages filled his nostrils. Although by now darkness was suffocating him, the boy had a profound feeling that he was being observed. Finishing early started to seem a good idea. So, he started taking shortcuts which led him back to the side of the forest next to the wooden houses.

From time to time he peered back to see something, at the same time wishing that he hadn´t. Minutes passed, and the alarmed boy heard nothing but blood rushing in his ears. Thatched roofs of the old houses in the distance guided him on the road and he felt like a child who had just escaped a severe punishment.

Making first steps along the potholed road towards his apartment house he heard a sickening growl which pinned him to the ground. Something was approaching with heavy steps from the direction he had come from. The boy backed away unsteadily, feeling his legs relent as he stumbled into the picket fence lining the road. Cold dribble fell from the sky, making the boy shiver as he scanned the surroundings in stomach-aching suspense for the thing to reveal itself. And there it was, big as a calf, saliva oozing from its mouth and two ruby eyes flaring fiercely. Heart racing at enormous speeds the boy nimbly climbed over the picket fence. The creature stopped for a second as if to measure the height of the fence and then picked up speed for an enormous leap. In dire desperation the boy ripped a slippery picket and held it pointed towards the wild beast, who, in all its might, landed on him the picket penetrating its heart. The boy, soaked to the skin and covered in mud, stayed lying helplessly on the ground staring at the lifeless eyes of the beast.

Years later the event still sat in the boy´s mind, reminding him that terrifying things do happen and dreadful beings do exist. We can´t avoid them, no matter how special we think we are.

laupäev, 29. juuli 2006

Head isu!

Hea tulemuse või (kui sarja jätkata) heade tirimisvõimete taga pole ainult pikad treeningtunnid, vaid ka õige toitumine. Õnneks pole tarvis raisata väärtuslikku treeningaega, et tuupida pähe teadmisi süsivesikutest, valkudest, rasvadest, mineraalidest, vitamiinidest, veest ning seedetrakti osadest. Sanderi lühiraja kvalifikatsiooni tubli 10. koht tänavusel täiskasvanute MMil Taanis (aga ka paljud teised suurepärased saavutused ning tema tirijalik olemus) näitab, et edu ON õun.
Oma seisukoha kindlustamiseks toon veel ühe näite. Tänavuse JWOCi naiste tavaraja võitja ning kindlasti ühe kõige ilusama jooksusammuga orienteeruja Hanny Allston on pärit Tasmaaniast. Tasmaania kohta leidsin internetist aga järgmise huvitava fakti:

"Why is Tasmania called the `Apple Isle'?
It is true that the island of Tasmania resembles an apple to some slight degree, but the real reason Tasmania became known as the `Apple Isle' is because for many years, it was a major apple producer not just in Australia but in the world. Apples are still grown in large numbers, particularly in southern Tasmania." ( http://www.tourtasmania.com/tasfaq/economy/apple.html ).




Sander pärast treeningut keha kinnitamas. Joogiks oli õunasiider.

Hanny metsas tirimas.

Head isu! Ma nüüd Lauriga õunaraksu.

kolmapäev, 26. juuli 2006

Mis lainealas sina nädalavahetusel võistled?

Markuse käes on praegu ametlik järjest postitatud lugude rekord: 4. Et ta viiendat enda kontole ei saaks, juhin noororienteerujate tähelepanu o-võistlustele, mis viimasel ajal on toimunud.

Sportnet annab Orienteerumise rubriigis teada:

Eestlased olid raadioorienteerumises parimad16. Juuli21:29
Orienteerumine

Turus 15. ja 16. juulil toimunud Põhjamaade lahtistel meistrivõistlustel raadioorienteerumises Eestit esindanud Andres Talver ja Tarmo Gede võitsid individuaalsed esikohad vastavalt 80 mi ja 2 m lainealas.

Eesti meeskond koosseisus Andres Talver, Tarmo Gede ja Andres Viira sai 80 m üldarvestuses kolmanda koha ja 2 m arvestuses teise koha. Võistkondlikult kindlustasid hea tulemuse 80 m laineala arvestuses Andres Talveri esikoht ja Tarmo Gede 14. koht ning 2 meetri lainealas Tarmo Gede esikoht ja Andres Viira 5. koht.

Põhjamaade meistritiitli said teisena lõpetanud Bengt Evertsson 80 meetri ja Hans Sundgren (mõlemad Rootsi) 2 meetri lainealas. Meeskondlikus arvestuses läksid tiitlid samuti Rootsi meeskonnale koosseisus Bengt Evertsson, Gunnar Svensson, Hans Sundgren ja Bo Lenander, seda nii 80 meetri kui ka 2 meetri arvestuses.Soomes peetud võistlustel osales kokku 24 sportlast Eestist, Norrast, Rootsist, Soomest ja Taanist. Võistlustel tuli metsast üles leida 80 meetri lainealas (ehk 3,5 MHz sagedusalas) 5 ja 2 meetri lainealas (ehk 144 MHz sagedusalas) neli raadiosaatjat mida vana tava kohaselt kutsutakse rebasteks.

Raadioorienteerumine ehk inglise keeles ARDF (Amateur Radio Direction Finding) on raadioamatööride seas rahvusvaheliselt varem tuntud ka rebasejahi nime all.

teisipäev, 25. juuli 2006

Järvele selga

Ränkraske koolitee on mind paisanud Järvseljale, kus praktikate käigus peab minust ja paljudest teistest saama täisväärtuslik geograaf. Täna sain ma näiteks teada, et Eestis metsades elavad peale orinteerujate ka loomad: karud, oravad ja mägrad; vahel harva pidi ka kohtama radiatsioonirästikut.
Tegelikult olen ma suht kogu päeva mõelnud enda lõunauinaku-aegsest unenäost, kus nägin mingit imelikku tabelit, milles olid reastatud maailma spordialad. Kuskil ei olnud küll kirjas, mis alustel selline tabel oli koostatud, kuid olemas ta oli, ja orienteerumine paiknes alles kahetsusväärsel 78. kohal. Ainuke teine spordiala, mis veel meelde jäi, oli sulgpall, mis oli 54. Ebaõiglane.
Kahjuks ei ole siinses Järvselja raamatukogus ka unenägude seletajat, mis võiks nähtut seletada. Seega lisandub järjekordne peatükk müstiliste unenägude loendisse, kus ees paiknevad juba minu ninaverejooksu ja Kati lühikeste pükste lugu. TOP 3 on juba olemas.
Aga nüüd lähen ma üle päris mitme päeva taas trenni ja seejärel nahkhiiri vaatlema. Kas sina teadsid, et Euroopas elab neid ~290 liiki? Vaevalt, mina ka mitte.

pühapäev, 23. juuli 2006

Kuula Hassot - tema teab

Kui inimesel on suunataju häired ja eksimistunne, siis on väga raske öelda, milles see täpselt avaldub. Aga tulemus on enamasti depression, stress, põhjendamatu agressiivsus või lihtsalt ülereageerimine. Nii see avaldubki. Aga enesetunde osas avaldub see lihtsalt ebakindluse või ületöötamisena. Kuna milleski ei saa enam kindel olla, siis ainus kindel asi tundub olevat edasitöötamine. See tuleb suuresti sellest, et inimesed pole enam kindlad, mida edasi teha.
Nii kirjutab 27. mai EPL-is luuletaja ja mõtleja Hasso Krull. Tema räägib hoopis teisest asjast, kui minul on plaanis, aga temalt laenatud lõik peaks väga hästi ka orienteerujatele sobima.
Kohe esimesel artikli lugemisel seostasin Hasso kirjutatud üle- ja edasitöötamist üüratult pikkade vigadega, mida mõned meist tavatsevad vahetevahel teha ehk siis vigadega alates 2 minutist (minu arust algab sealt juba katastroof). Hooaja jooksul olen kuulnud nii mõnestki 13 min ja 20 min veast nii kodu kui välismaiste jooksjate suust.
Sellised vead tekivadki ainult kahtlusi tekitavas olukorras (jätame paralleelsituatsioonid välja), kus peetakse parimaks variandiks edasi töötada, joosta, otsida. Sihitult joostakse mingis (punkti)piirkonnas ringi ja otsitakse tähist selle asemel, et seisma jääda ja enda asukohta määrata. Asukohamääramiseks ei kulu tavaliselt üle minuti-paari, mis on kindlasti vähem, kui 5 või 10 minutit, mis võivad minna tähise leidmiseks.
Siinkohas kaob mul nüüd mõttelõng käest, aga sõnumi suudan veel kuidagi ikka edasi anda: "ära otsi tähist, vaid leia enda asukoht".

I wish my lawn was emo, so it would cut it itself*

Ausalt öeldes kuulsin emo'st ja emokatest esimest korda mõni aeg enne Metallica kontserti, kui rahvusvahelise tuntusega muusikakriitik Lawri M. Rose andis mulle ülevaate Metallica soojendajatest. Peamised sõnad olid emo ja emokas, mis tegid mulle nalja. Ja teevad seda senimaani.
Tegelikult pole mul õrna aimugi, miks ma midagi sellist nüüd siia kirjutasin, aga kui on veel emo-huvi, siis leiab lisa siit: http://www.epl.ee/artikkel_323194.html
*pealkiri võetud K. Kase MSN'i kasutajanimest. Siinkohal võikski teda tervitada. Tervitused!

laupäev, 22. juuli 2006

Hansu võitlused

Hans oli noor, teistest mõned aastad maas. Vaimselt arengult ehk rohkemgi kui paar, pigem tugev aastakümme. Kuid see ei takistanud teda millestki, sest hullu ei takista miski, ka mitte betoonsein.
Nii oligi, et iga kord kui väike Hans betoonseina nägi, tuli tal tahtmine sellest üle ronida, või mis veelgi hullem, läbi murda. Läbi murdmisest oli ta kuulnud paar aastat tagasi, kui tema vanaisa mingisse tähtsasse kohta kandideeris ja kõikidele värvilisi pabereid pihku toppis. Hansule need paberid meeldisid, kuna muidu nii kole vanaisa oli pildil ilusaks tehtud ja tema hambad läikisid kui prillikivid.
Aga kõige rohkem meeldis Hansukesele paberilt pärit lööklause "murrame läbi", sest selles tundus olevat mingit üleloomulikku ja maskuliinset jõudu, mida poiss alati imetlenud oli. Esmalt murdis Hans läbi ribikardina, pea ees otse aknaklaasi; hiljem tulid järjekorras juba vannitoa peegel ja koridori uks. Kõigest pääses järeleandmatu poiss läbi, kuni tema teele sattus tagaaias olev betoonmüür, mis ei tahtnud poisi püüdlustele vaatamata üldsegi järele anda. Ei ühtegi pragu, ei ühtegi lahtist krohvitükki, vaid üksikud tühised kriimud olid need, mis poiss tekitada suutis. Oli see ju ehitatud 17 aastat tagasi - ajal mil tsement oli veel tsement ja töömehed teadsid, mis teevad.
Hans oli endale nüüd tõelise vastase leidnud, kellega vabadel hetkedel võidelda. Lahingud kestsid tihti hiliste öötundideni, vahel nägid ka esimesed hommikused päikesekiired võitluslikku hinge sõjatandril mässamas. Ullikese vähestele sõpradele need lahingud ei meeldinud, sest iga korra järel tuli poiss remonti viia: kord oli mõni sõrm murdunud, teine kord suust detail või kaks kadunud. Kõige hullem oli aga see, et võitlus viis noormehelt mõistuse. Tõelist sõdalast sellised tühised kaotused ei heidutanud, vaid andsid ainult indu juurde. Hans oli optimist.
Natuke enam kui aasta pärast esmakohtumist betoonseinaga oli Hans astumas oma järjekordsesse lahingusse, mis pidi jääma viimaseks. Nii oli poiss seinaga kokku leppinud, sest sein rääkis temaga. Vähemalt Hansukesele tundus nii. Ta oli ju natuke "ära".
Lahinguks valis Hans relvi hoolikalt, kuni valis enda arust parima varustuse - paljad rusikad. Need polnud tal küll tugevad, samas suure tahtmise korral kõigeks võimelised. Kuid hetkel, kui viimane võitlus veel korralikult alandudki polnud, hetkel kui Hans seina poole tormas, komistas vahva sõdalane enda jalgadesse ja kukkus karjatuse saatel maha. Hans oli ennegi kukkunud, kuid sel korral jäi tema alla terav varras, mis läbistas õnnetu poisi südame. Vaevu-vaevu jäi Hans ellu, kuid valu tema südames ei leevendanud ei salvid ega tabletid, ei ussi- ega püssirohi.
Hans vähemalt proovis, sest Hans on optimist.

neljapäev, 20. juuli 2006

JWOC'i pildid

http://uk.pg.photos.yahoo.com/ph/nele_taba/my_photos
paar pilti JWOC'ilt

neljapäev, 13. juuli 2006

Eesti pihvide edetabel

Vastse-Kuuste lihatööstus on sellel aastal tulnud välja mitmete uute toodetega. Erudeeritud komisjon otsustas konstruktiivse arutelu käigus Tartus Toomemäel toimunud pleenumil anda oma hinnang olukorrale Eesti lihalettidel toimuvale. Parimateks pihvideks valiti:
1. Liina
2. Kati
3. Maris
4. Eva
5. Ingunn

Omapärase maitsega jäid meelde ka järgnevad tooted:
Raili
Ona
Fanny Horn
grillvorst punases kastmes

teisipäev, 11. juuli 2006

Kompleks ja elevant

Timo leitud artikkel "Rongast" on kindlasti esimene, teedrajav samm tirijaks saamisel. Paljud orienteerujad põevad aga kroonilist enesehaletsust ja piinlevad kümnete komplekside küüsis, mis rikuvad ära nende vaimse tasakaalukuse. Ilma vaimse valmisolekuta ei ole aga tirimisel mingit mõtet. Ehk aitab järgmine laste- ja noorsookirjanduse almanahhis "Raamatuvaksik" 1990ndal aastal ilmunud Venetsueela kirjaniku Myriam Castillo P. muinasjutt kellegi silmi avada. Ja äkki ei teki siis enam enne võistlema minekut küsimust, kas panna pähe kollane või valge peapael. Ja ei teki põhjendamatuid küsimusi "Miks mina seda vahetust pean jooksma?"


Ainulaadne elevandilaps

Ükskord nägin ma väga kummalist und. Nägin unes elevandilast, kes proovis järves ujuda, aga ei osanud ning hakkas nutma. Kõndisin lähemale, et teda paremini vaadata. Tal olid tiivad nagu linnul! Kilp nagu kilpkonnal! Ta oli kirev nagu liblikas! Silmitsesin teda korralikumalt ja nägin, et tal oli elevandi lont, jalad, kõrvad ja saba... Ilma kahtluseta oli ta elevant.
Väga vaikselt, et teda mitte ära hirmutada, küsisin:"Miks sa nutad, elevandilaps?"
Kõrvu liigutades vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja vastas:
"Ma olen väga kurb! Ma ei oska ujuda. Kõik, mida mulle teha meeldiks, kukub viletsalt välja..."
"Ja mida muud oled sa proovinud teha?" küsisin uudishimulikult.
"Lennata nagu lind... Saada samasuguse kilbi nagu kilpkonnal... Olla ilus nagu kirjud liblikad... Aga kõik naeravad mu üle," kurtis lohutamatu elevandilaps.
Ma pilgutasin silmi, et oma veidrast unenäost ärgata, aga ei, unenägu jätkus. Nõnda otsustasin toda elevandilast paremini tundma õppida.
"Ütle mulle, elevandilaps, miks sa oled seda kõike teinud?" küsisin.
"Tahtsin saada teistsuguseks ja eriliseks, et teised mind armastaksid ja imetleksid. Olen tüdinud, et nad mind arvustavad: kord on mu jalad liiga kõhetud, siis jälle lont liiga lühike või kõrvad ülearu suured... Uuu! Keegi ei armasta mind!" Ja ta hakkas jälle nutma.
"Tead, mis mulle pähe tuli? Sa oled nii väga igatsenud teiste armastust ja imetlust, et ei armasta ennast enam ise," ütlesin talle.
Elevandilaps jäi mõtlikuks, silmitses taevas kuud ja tähti ning küsis siis:
"Aga mida pean ma peale hakkama oma kõhetute jalgade, nende liiga suurte kõrvade ning lühikese londiga?"
"Armasta neid kogu hingest. Nad on ju sinu jalad, sinu lont ja kõrvad. Sa saad teistsuguseks ja eriliseks vaid siis, kui sa sarnaned iseenesele. Kas tahad proovida?" innustasin teda.
Möödusid mõned minutid. Siis heitis elevandilaps endalt kõheldes vaidrad tiivad, raske kilbi ning kehalt joonistused.Vaatasin teda nüüd sellisena ja mõtlesin:
"Tõepoolest üks väga ilus, väga eriline elevandilaps!"
"Kuidas ma välja näen?" küsis elevandilaps väriseval häälel. Ma ei vastanud talle, vaid pidasin targemaks viia ta järvepeegli äärde, kus ta ennast omaenese silmaga vaadata võis.
"Kuidas sa välja näed?" küsisin.
"Ilus, väga ilus..." õhkas ta vastuseks. Ja ülemeelikuna hakkas ta mind oma londist veega piserdama ning liigutas kõrvu. kaugemalt kostsid elevandikarja hääled ning elevandilaps hakkas aeglaselt, siis üha kiiremini minema... Ta lehvitas londiga hüvastijätuks ja mina lehvitasin vastu. Kui ma ärkasin, mõtlesin endamisi:
"Ühel päeval kohtan ma jälle oma unenäo elevandilast; elevandilast, kes lõpuks mõistis, et ainulkt iseenesele sarnanedes saab ta olla teistsugune, eriline ja kõigi poolt väga armastatud."
-----------------------------------------

Debatt tirimise tulevikust peab jätkuma!

Kasutan ka võimalust tervitada kõiki Rae klubi orienteerujaid ja Rae vallas elavaid orienteerujaid Rae valla 15. hällipäeva puhul. Tulgu aastaid teisi sama palju veel...

pühapäev, 9. juuli 2006

Ronk päästab!

"Noorsugu, kes erksail silmil waatab maailma, otsib wastust elu mitmekesistele awaldustele, ootab elult kaasakiskuwaid juhtumusi, tunneb eneses jõudu ning tahtmist tärkawat osa wõtta kihawast elust ja midagi kasulikku looma hakata ühes kogu inimkonnaga.
Ronk tahab pakkuda wärsket, põnewat ja wäärtuslikku kõigist, mida uurib, loob ja ettwõtab inimene. Ronk tahab saata omi noori sõpru kõige kaugemaisse maisse, wiia neid rändamistele huwitawail teil, äratada neis huwi looduse mitmekesiste, hariliku silma eest warjatud nähtuste wastu ja tema silmade eest mööda libistades kogu maailma ning ilmaruumi selle kirju ning köitwa eluga äratada armastust wäikse nurga wastu ilmakeral, mida nimetame isamaaks, samuti tahtmist töötada selle isamaa käekäigu tõstmiseks." - Selliste sõnadega tervitas 22. septembril 1923 Eesti noorsugu ajakiri Ronk.

Ronga numbreid sirvides avastasin ühe artikli, mis peaks orienteerujatele huvi pakkuma, sest selles (loodetavasti) peitub vastus küsimusele "Kuidas saada Tirijaks?".


kolmapäev, 5. juuli 2006

Puss tõusis lendu


Andrus Kivirähk kirjutab oma raamatus "Rehepapp", kuidas Vanakurat ära peteti ja hinge asemel hoopis puss põrgusse viidi. Meil siin Leedus juhtus hoopis vastupidine lugu - Puss tõusis lendu ja viis iseennast ja meid kolmandasse, säravalt pronksisesse taevasse.

Kõik see juhtus neljandal juulikuu päeval. Aga tegelikult algab see lugu hoopis kaugemalt, ei sellest ega eelmisest aastast, see lugu algab aastast 1986, kui sündis Võrumaal väike aga suurte jalgadega poisslaps, kellele ema ja isa panid nimeks Markus. Markus oli kohe sündides terve ja tugev poiss, juba esimese eluaasta lõpus kasvas talle 6. varvas - see oli ilmutus tulevasest edust. Algul sellesse muidugi ei usutud, trennis narriti teda imelikuks ja ühissaunas käis ta alati sokkidega. Puuvillased olid tema lemmikud. Neid oli pärast sauna lihtne kuivaks väänata ja ei hakanud jalas kipitama.
Juba 4-aastaselt jooksis ta kiiremini kui sisalik, 5-aastaselt ei olnud enam oravast talle vastast. 6-aastaselt lõpetas ta metsloomadega võidujooksmise - temast oli saanud mees. Võite ju imestada, et kas tõesti nii vara, aga jah, väike Markus arenes nagu bakter. Meie reaalsus oli tema jaoks juba minevik. Ta elas meie tulevikus. Selline oli Pussu lapsepõlv, lühike aga väga intensiivne, ta lausa õgis teadmisi, ahmis endasse emotsioone ja kogus mälupilte.

Treeningutel pakkus talle tuge laika Juss ja kodus toetas vaimselt taks Tuki. Sõpradel oli tema elus üldse väga tähtis roll. Rebased, koerad - kõik olid tema sõbrad. Ilma nendeta oleks tal raske olnud. Kord oleks suur sõbralikkus talle ka saatuslikuks saanud, kui Tuki püüdis teda surnuks lakkuda, õnneks päästis Markuse taas suur kopsumaht. Tal olid kõik asjad suured. Juba lapsepõlvest peale.

Nüüd hakkame oma jutuga jõudma tänasesse päeva. Markuse jaoks on see muidugi minevik.
Juunioride MMil võitis ta eile pronksmedali, kahe Norra trolli järel. Rootslane jäi neljandaks - lõpuks on Rootsi Kuningriigile kätte makstud selle eest, et nad lasid eestlastel "kuldsel Rootsi ajal" nälgida ja tumedatel aegadel, kui inimesed veel paljalt ringi jooksid, meie maad rüüstasid.
-------------------------------------------------------------------
Kommenteerib andunud fänn, sõber, toetaja ja lähedalseisev isik Kati Rooni: "Pean häbiga tunnistama, et minagi olen Markust tema jalgade pärast pisut norinud, aga luban, et nüüdsest ei ütle ma tema kuuenda varba ja muude iseärasuste kohta ühtegi halba sõna. Markus tõestas, et erinevus tuleb ainult kasuks. Laseks ka endale äkki kuuenda varba külge õmmelda, saaks sama tugevaks, kui Markus, meie tiimi Tõeline Mees."

Kommenteerib meessõber, fänn ja lähedalseisev isik Lauri Malsroos: " Ei tea miks pean küll mina teda kommenteerima, kuna pole kunagi suurem asi sõnaseadja olnud. Mina meenutaks rohkem seda Markuse pahelist poolt, mis küll harva vaid esile tuleb. Pidudel ja muudel üritustel olen mehega käinud mitmeid kordi. Selles valdkonnas annab teda õpetada veel küll. Üksikasju ei hakka välja tooma, need ei kannataks trükimusta. Hea, et teda enam orienteerumises õpetama ei pea. Väga viisakas tulemus. Ootan vaid järgmist rokk-kontserti, kus saaks koos rokkida.

Kommenteerib spordihuviline Ants Aruja Avinurmest: "Käisin ükskord Kubjal seenel. Jõle kehv seeneaasta oli, sain vaid 2 kuuseriisikat, 3 pilvikut ja ühe kivipuraviku. Haavapuravik oli ussitanud, seda ei saanud korvi panna. Nägin kahte metskitse ka, ühel olid sõrad ebaloomulikult suured, aga mul oli prilliklaasis mõra ka, niiet võib-olla oli see silmapete."

Kommenteerib koer Tuki, kauaaegne loomsõber: "Minul talle erilisi etteheiteid ei ole. Vahel mulle tundub, et ta kasutab mind ära, kui sunnib mind ennast lakkuma. Aga arvatavasti saab minu rikutud koeramõistust asjadest valesti aru - ju ta siis armastab mind nii palju. Ükskord oleks ma ta peaaegu ära lämmatanud suures kirehoos...
-----------------------------------------------------------------------

Selline oli lugu poisist, kes jooksis võidu metsloomadega. Selline oli lugu erinevustest, mis teevad inetust pardipojast kuningliku luige, selline oli lugu lootusest ja usust, eesti rahvast ja meie kodumaast. See oli lugu Pussust, mis taevasse tõusis ja kui te kõik sügavalt sisse hingate, saate te sellest osa. Te ju tunnete, et sel aastal tuleb sügis teisiti.

Respekta!
Eesti juuniorite eliit

pühapäev, 2. juuli 2006

Edu ei ole õun

Edu ei ole õun, mis sügisesel ajal õunaaias jalutades pähe kukub. Edu ei ole ka suvine maitsev maasikas, mille põllult nopid ja suhu pistad. Ammugi mitte ei ole edu aga mustsõstramoos, mida on lihtne kokku keeta.

Edukus on keeruline tulem, milleni jõutakse aega mööda, kõndides üles Raskuste Trepist ja läbides Ebaõnnestumiste Väravad. Edu ei kuku pähe ja ei maitse nagu maasikas. Ta maitseb veel paremini...

Lauri Sild on alates sellest aastast noorte Euroopa meister. Kes on ennast Tallinna neljapäevakutel käimisest ogaraks jooksnud, siis korrakem veel kord – tegemist ei ole naljapäevakuga ega Võrumaa meistrivõistlustega. Mastaabid on läinud palju suuremaks, eile rääkis Laurist Võrumaa Teataja, täna The New York Times.

Poisist, kelle isa 1991ndal aastal MMil pronksile tuli ja kelle vend luges läbi raamatu „Šokolaadikeeduvesi“, on sirgunud tänapäeva Kalevipoeg, kes kirjutab uut ajalugu. Ilma sortside ja siilideta, ajalugu, mis kõneleb meile higist ja pisaratest.

Ei ole lihtne ennast Võrumaal kehtestama panna – nii palju ahvatlusi, nii palju roosiõitega kaetud teid, mis viivad sind üha kaugemale spordist. Oleme ju kuulnud lugusid poistest, kelle üle mets võimust võtab, kes armuvad metskitsedesse ja elu möödub sambla sees. Aga ei, Lauri valis teise tee. Tee, mis on kohane ristiinimesele, mis pole kaetud küll samblavaibaga, aga millel on siht ja suund. Suund tulevikku.

Kuigi täis ahvatlusi, on Võrumaa küngaste vaheline pinnas justkui kasvulava Eesti orienteerumiskultuuridele. Ei kasva seal maisi, ka rukis on kidur, aga orienteerumisseeme idaneb nii mis jube. Nimetagem vaid mõned küngaste pojad: vennad Needod, vennad Puusepad ja nüüd ka vennad Sillad.

Lauri tee – eks ikka nagu Vargamäe Andresel. Alguses on unistus, siis tuleb ränkraske töö ja lõpuks, kui Jumal armuline on, saabub suure finaalina lunastus. On ka takistused. Mäletame veel aega kui Lauri kasvas ja põlved valutasid, kõigil on silme ees pilt tema pettunud ilmest, kui kõik ei läinud nii nagu pidi. Tulid vead, tulid eksimused. Ja nendest tuli õppida – peaga vastu seina jooksimine ei too kasu ei seinale ega jooksjale. Seda jooksu ei saa võita.

Aga nüüd on saabunud lunastus. Talu on üles ehitatud ja põld kividest puhastatud.

Kommenteerib klubikaaslane ja lähedalt kõrvalseisev isik Markus Puusepp: „Ausalt öeldes olin natuke üllatunud, kuuldes, et Laurist on saanud Euroopa meister. Mitte et ma teda heaks orienteerujaks ei peaks, aga mulle lihtsalt tundus, et tal pole sel aastal eriti hea vorm olnud. Tundub, et ma eksisin, ja mitte vähe. Mul on tema saavutuse üle väga hea meel. Muud ei oskagi öelda. Twelve points.“

Kommenteerib kauaaegne sõbranna Kati Rooni: „Väike Lauri on alati tore poiss olnud, selline sõbralik ja viisakas noormees. Mäletan veel aegu, kui ta oli pisike poiss ja oma pisikestel jalgadel mööda metsi vudis. Nüüd on tema jalad pikaks sirgunud ja veelgi kiiremini liikuma hakanud. Selle üle on mul ainult hea meel! Kõige rõõmustavam on aga see, et sama kiiresti, kui väikese Lauri jalad, töötab ka tema mõistus. Jätka samas vaimus, Lauri!“

Kommenteerib spordivaatleja Ants Aruja Avinurmest: „Pikad jalad, korralik jooksusamm. Lihaskonda annab veel veidi treenida, suur jalanumber on kindlasti tema eelis. Need on esimesed omadused, mida selles noores atleedis märkan. Tore, et maailmas on veel õiglust ja orienteerumissport ei ole läbi teinud dekatentsi ning muutunud alaks, kus rahvusvahelised firmad ennast reklaamides hävitavad noore sportlase hinge ja väärtushinnangud. Mulle mudased mehed meeldivad.“

Lauri on teinud teaoks meie unistused, omas mahlas. You have made one for the team.

Täna Euroopa, homme maailm.

Juunoride koondis