Näidend elust enesest

EI MIDAGI ENAMAT
Draama ühes vaatuses

TEGELASED

POEG - täiseale lähenev noormees.
EMA - noormehe ema.

Tegevuspaigaks on kaminatuba.
Tegevus toimub tänapäeval.


ESIMENE VAATUS

Näitelavale on kujundatud tuba kamina, tugitooli ja televiisoriga. Kaminas praksuvad kuivad kuusepuud, telekas mängib "Luz Maria". E m a käib aknaid mööda ja tõmbab rulookardinaid alla ning vahetab telekal kanalit. Justkui kõrvaltoast on kuulda kellalööke, mis märgivad kuuenda õhtutunni saabumist. Kamina kõrval oleva ukse tagant kostab hääli. E m a saab aru, et p o e g on töölt tagasi jõudnud ja lahkub toast, et panna teevesi sooja. Lõpuks avaneb uks ning pealtvaatajate ette ilmub poriste pükstega , silmadele vajunud mütsi ja seljakotiga p o e g. Ta heidab seljakoti nurka, võtab mütsi peast ja laseb sõrmedega läbi juuste, ise samal ajal ohates. Võtnud kummikud jalast, astub ta mõned sammud ja kukub tugitooli, taaskord ohates. E m a jõuab tagasi tuppa ja astub p o j a juurde.

EMA: Kuidas täna metsas oli?
POEG: (Hakkab mõtlema möödunud päevale - arusaamatutele pooljoontele, ebaselgetele rohelise piiridele, jääst läbivajumisele ja teistele hetkedele, mis panid pea valutama. Lõpuks lööb käega endale otsaette.) Johhaidii, ja ei midagi enamat.

Riie langeb.