Väikese Annika unistus. Osa 4 - depressioon

Annika: „Isa...”

Isa: „Noh, mis on? Ma ei jõua täna enam kabet mängida.”

„Ei, isa, tead...”

„Tõsiselt, mängime parem Reisi Ümber Maailma, ma olen sinine nupp.”

„Ei, kuula nüüd mind, mul on imelik tunne, mul on tunne, et ma jään elu lõpuni üksikuks...”

Isa võtab prillid eest, paneb Maalehe lauale ja ohkab sügavalt läbi näo ette tõstetud kätte:

„Annika, sa oled 7-aastane ja sa oled juba hoidnud poisil käest kinni. See on hea märk. Ei, tegelikult see on väga hea ja ilmselge märk, et sa ei jää üksi. Kust see üksinduse jutt nüüd äkki tuli? Kellega sa koos oled olnud?”

Annika: „Isa, asi ei ole poistes. Asi on üldse inimestes. Ma ei saa nendega hästi läbi, ma ei oska olla hea.”

„Kellega sa hästi läbi ei saa?”

„Ma vihkan kõiki”

„Kuidas nii? Sa oled ju kogu aeg olnud nii sõbralik tüdruk. Juba lasteaias olid sina see, kes istus esimesena Triinu kõrvale, kuigi oleksid võinud istuda ka tühja pinki. Ja näed, nüüd on Triin su parim sõbranna, teete koos siin mulle pannkooke ja käite poes ja...”

„Ma vihkan Triinu ka! Ja Kadrit ja Mari. Aga eriti Toomast ja seda värdjat Matit!”

„Annika, kuidas sa räägid? Mis sinuga juhtunud on? Sa ei saa kõiki vihata. Vaata kui toredad nad on. Mati on ju tubli sportlane ja vaata Toomast... Ma mäletan hästi, kuidas Tom ükspäev sulle kollase nartsissi tõi sinu sünnipäeval. Kadri ja Mari on lihtsalt ilusad minu arust...”

„Seda ma neis kõigis vihkangi. Et nad on nii ideaalsed. Ei, nad ei ole ideaalsed, nad on tropid ja puudulikud... Ja... Ja.... seda vihkan ka, et nad nii rõõmsad on ja ennast kogu aeg nii hästi tunnevad...”

„Sa oled ülekohtune. Sa ei saa ometi olla nii isekas, et kõik teised, sellisena nagu nad on – erinevatena, sulle vastikud tunduvad. Kuula nüüd tähelepanelikult, mis mul sulle öelda on, sest mul on valus vaadata, milliseks tigedusepuntraks sa kasvanud oled. Ja muide, mäletad eelmist teisipäevakut Vinsol?”

„Mäletan. Ma olin seal eelviimane. Kaotasin Linda Lehtsalule 7e minutiga ja Raimu Mitt naeris mu üle... Ma vihkan neid sellest hetkest peale.”

„Just. Ja alles nüüd saan ma aru, et see kõik oli tingitud sinu kibestumisest. Orienteerumine on selline spordiala, kus mentaalne stabiilsus on tihtipeale tähtsam kui tuim jooksuvõime. Kui sa lähed metsa, olgu see kas või teisipäevak, rääkimata siis suurematest võistlustest nagu näiteks Tartu Kevad, siis sa pead minema sinna hea tujuga. Sa ei tohi ümbritsevat vihata, puud ei saa olla värdjad, nõges ei tohi sinu jaoks olla nõme ja tihnik ei ole rõve. Niisamuti ei või sa oma konkurente altkulmu põrnitseda, ei tohi hakata mõtlema kättemaksust ega inkvisitsioonist. Sa pead unustama ära kõik paha, mis maailmas on, pead saavutama täieliku tasakaalu ümbritsevaga, olema nagu üks aminohape pikas valgu polümeeris... Suudad sa mind jälgida?”

„Raske on, isa. Mis on „mentaalsus” ja mis on „inkvisitsioon”? Valgu võrdlus oli selge...”

„Neid küsimusi küsi ema käest. Ma tahan teada, kas sa saad aru, millest ma räägin? Kas sa suudad minna metsa hea tuju ja naeratavana?”

„Lindale ei naerata ma enam kunagi...”

„Siis on meie vestlus lõppenud. Ära järgmine nädal Karaskisse tule, sest kui sina selline kiusupunn oled, siis pole metsal sulle midagi pakkuda. Aga jäta meelde, et kui sa tahad saada heaks orienteerujaks... oota, millest ma räägin... kui sa tahad saada heaks inimeseks eelkõiga ja seejärel heaks orienteerujaks, siis sa pead ümbritsevaga hästi läbi saama...”

„Aga...”

„Ma tean, ma tean... Mässata tahad sa jah? Kellega sa mässad? Mille vastu? Vaata mind, olen 45-aastane. On mul sõjaarme? On minus kuuliauke? Ei ole, kõik need mässamised on kõigest tühised korrapäratuse keerised suures vaikses ookeanis ja lõpuks sa õõtsud selle vaikse lainetusega ikka kaasa. Okei, võib-olla räägin ma liiga segaselt 7-aastase jaoks, aga ma tahan öelda, et kõigile inimestele ja inimsuhetele kangekaelselt sõrgu vastu ajada ja igale lihtsale tundele, jah, isegi mõnele kiusatusele pelgalt selle pärast selg pöörata, et need tunduvad liiga lihtsad, et head ja mõnusad olla, ei ole kellegi mässamine. See on... mis see siis on? Ma ei teagi. Võib-olla elu raiskamine, kui seda kuidagi üldse nimetada saab... Usu mind, ma olen ka oma konkurente vihanud, olen ennast neist tihtipeale paremaks pidanud, olen üleolev olnud ja alati on see kõik mulle metsas kätte maksnud. Sellistel hetkedel muutud sa justkui mingiks kuulitõukajaks ja avastad, et mida teeb kuulitõukaja raba ääres? ”

„Kuulitõukaja?”

„Olgu, olgu, mängime siis veel ühe kabe. Aga mina olen seekord valge.”

¤ Jutu juures olev pilt on illustratiivne ja ei oma mingit seost jutu sisuga

-järgneb-