Kompleks ja elevant

Timo leitud artikkel "Rongast" on kindlasti esimene, teedrajav samm tirijaks saamisel. Paljud orienteerujad põevad aga kroonilist enesehaletsust ja piinlevad kümnete komplekside küüsis, mis rikuvad ära nende vaimse tasakaalukuse. Ilma vaimse valmisolekuta ei ole aga tirimisel mingit mõtet. Ehk aitab järgmine laste- ja noorsookirjanduse almanahhis "Raamatuvaksik" 1990ndal aastal ilmunud Venetsueela kirjaniku Myriam Castillo P. muinasjutt kellegi silmi avada. Ja äkki ei teki siis enam enne võistlema minekut küsimust, kas panna pähe kollane või valge peapael. Ja ei teki põhjendamatuid küsimusi "Miks mina seda vahetust pean jooksma?"


Ainulaadne elevandilaps

Ükskord nägin ma väga kummalist und. Nägin unes elevandilast, kes proovis järves ujuda, aga ei osanud ning hakkas nutma. Kõndisin lähemale, et teda paremini vaadata. Tal olid tiivad nagu linnul! Kilp nagu kilpkonnal! Ta oli kirev nagu liblikas! Silmitsesin teda korralikumalt ja nägin, et tal oli elevandi lont, jalad, kõrvad ja saba... Ilma kahtluseta oli ta elevant.
Väga vaikselt, et teda mitte ära hirmutada, küsisin:"Miks sa nutad, elevandilaps?"
Kõrvu liigutades vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja vastas:
"Ma olen väga kurb! Ma ei oska ujuda. Kõik, mida mulle teha meeldiks, kukub viletsalt välja..."
"Ja mida muud oled sa proovinud teha?" küsisin uudishimulikult.
"Lennata nagu lind... Saada samasuguse kilbi nagu kilpkonnal... Olla ilus nagu kirjud liblikad... Aga kõik naeravad mu üle," kurtis lohutamatu elevandilaps.
Ma pilgutasin silmi, et oma veidrast unenäost ärgata, aga ei, unenägu jätkus. Nõnda otsustasin toda elevandilast paremini tundma õppida.
"Ütle mulle, elevandilaps, miks sa oled seda kõike teinud?" küsisin.
"Tahtsin saada teistsuguseks ja eriliseks, et teised mind armastaksid ja imetleksid. Olen tüdinud, et nad mind arvustavad: kord on mu jalad liiga kõhetud, siis jälle lont liiga lühike või kõrvad ülearu suured... Uuu! Keegi ei armasta mind!" Ja ta hakkas jälle nutma.
"Tead, mis mulle pähe tuli? Sa oled nii väga igatsenud teiste armastust ja imetlust, et ei armasta ennast enam ise," ütlesin talle.
Elevandilaps jäi mõtlikuks, silmitses taevas kuud ja tähti ning küsis siis:
"Aga mida pean ma peale hakkama oma kõhetute jalgade, nende liiga suurte kõrvade ning lühikese londiga?"
"Armasta neid kogu hingest. Nad on ju sinu jalad, sinu lont ja kõrvad. Sa saad teistsuguseks ja eriliseks vaid siis, kui sa sarnaned iseenesele. Kas tahad proovida?" innustasin teda.
Möödusid mõned minutid. Siis heitis elevandilaps endalt kõheldes vaidrad tiivad, raske kilbi ning kehalt joonistused.Vaatasin teda nüüd sellisena ja mõtlesin:
"Tõepoolest üks väga ilus, väga eriline elevandilaps!"
"Kuidas ma välja näen?" küsis elevandilaps väriseval häälel. Ma ei vastanud talle, vaid pidasin targemaks viia ta järvepeegli äärde, kus ta ennast omaenese silmaga vaadata võis.
"Kuidas sa välja näed?" küsisin.
"Ilus, väga ilus..." õhkas ta vastuseks. Ja ülemeelikuna hakkas ta mind oma londist veega piserdama ning liigutas kõrvu. kaugemalt kostsid elevandikarja hääled ning elevandilaps hakkas aeglaselt, siis üha kiiremini minema... Ta lehvitas londiga hüvastijätuks ja mina lehvitasin vastu. Kui ma ärkasin, mõtlesin endamisi:
"Ühel päeval kohtan ma jälle oma unenäo elevandilast; elevandilast, kes lõpuks mõistis, et ainulkt iseenesele sarnanedes saab ta olla teistsugune, eriline ja kõigi poolt väga armastatud."
-----------------------------------------

Debatt tirimise tulevikust peab jätkuma!

Kasutan ka võimalust tervitada kõiki Rae klubi orienteerujaid ja Rae vallas elavaid orienteerujaid Rae valla 15. hällipäeva puhul. Tulgu aastaid teisi sama palju veel...