Edu ei ole õun

Edu ei ole õun, mis sügisesel ajal õunaaias jalutades pähe kukub. Edu ei ole ka suvine maitsev maasikas, mille põllult nopid ja suhu pistad. Ammugi mitte ei ole edu aga mustsõstramoos, mida on lihtne kokku keeta.

Edukus on keeruline tulem, milleni jõutakse aega mööda, kõndides üles Raskuste Trepist ja läbides Ebaõnnestumiste Väravad. Edu ei kuku pähe ja ei maitse nagu maasikas. Ta maitseb veel paremini...

Lauri Sild on alates sellest aastast noorte Euroopa meister. Kes on ennast Tallinna neljapäevakutel käimisest ogaraks jooksnud, siis korrakem veel kord – tegemist ei ole naljapäevakuga ega Võrumaa meistrivõistlustega. Mastaabid on läinud palju suuremaks, eile rääkis Laurist Võrumaa Teataja, täna The New York Times.

Poisist, kelle isa 1991ndal aastal MMil pronksile tuli ja kelle vend luges läbi raamatu „Šokolaadikeeduvesi“, on sirgunud tänapäeva Kalevipoeg, kes kirjutab uut ajalugu. Ilma sortside ja siilideta, ajalugu, mis kõneleb meile higist ja pisaratest.

Ei ole lihtne ennast Võrumaal kehtestama panna – nii palju ahvatlusi, nii palju roosiõitega kaetud teid, mis viivad sind üha kaugemale spordist. Oleme ju kuulnud lugusid poistest, kelle üle mets võimust võtab, kes armuvad metskitsedesse ja elu möödub sambla sees. Aga ei, Lauri valis teise tee. Tee, mis on kohane ristiinimesele, mis pole kaetud küll samblavaibaga, aga millel on siht ja suund. Suund tulevikku.

Kuigi täis ahvatlusi, on Võrumaa küngaste vaheline pinnas justkui kasvulava Eesti orienteerumiskultuuridele. Ei kasva seal maisi, ka rukis on kidur, aga orienteerumisseeme idaneb nii mis jube. Nimetagem vaid mõned küngaste pojad: vennad Needod, vennad Puusepad ja nüüd ka vennad Sillad.

Lauri tee – eks ikka nagu Vargamäe Andresel. Alguses on unistus, siis tuleb ränkraske töö ja lõpuks, kui Jumal armuline on, saabub suure finaalina lunastus. On ka takistused. Mäletame veel aega kui Lauri kasvas ja põlved valutasid, kõigil on silme ees pilt tema pettunud ilmest, kui kõik ei läinud nii nagu pidi. Tulid vead, tulid eksimused. Ja nendest tuli õppida – peaga vastu seina jooksimine ei too kasu ei seinale ega jooksjale. Seda jooksu ei saa võita.

Aga nüüd on saabunud lunastus. Talu on üles ehitatud ja põld kividest puhastatud.

Kommenteerib klubikaaslane ja lähedalt kõrvalseisev isik Markus Puusepp: „Ausalt öeldes olin natuke üllatunud, kuuldes, et Laurist on saanud Euroopa meister. Mitte et ma teda heaks orienteerujaks ei peaks, aga mulle lihtsalt tundus, et tal pole sel aastal eriti hea vorm olnud. Tundub, et ma eksisin, ja mitte vähe. Mul on tema saavutuse üle väga hea meel. Muud ei oskagi öelda. Twelve points.“

Kommenteerib kauaaegne sõbranna Kati Rooni: „Väike Lauri on alati tore poiss olnud, selline sõbralik ja viisakas noormees. Mäletan veel aegu, kui ta oli pisike poiss ja oma pisikestel jalgadel mööda metsi vudis. Nüüd on tema jalad pikaks sirgunud ja veelgi kiiremini liikuma hakanud. Selle üle on mul ainult hea meel! Kõige rõõmustavam on aga see, et sama kiiresti, kui väikese Lauri jalad, töötab ka tema mõistus. Jätka samas vaimus, Lauri!“

Kommenteerib spordivaatleja Ants Aruja Avinurmest: „Pikad jalad, korralik jooksusamm. Lihaskonda annab veel veidi treenida, suur jalanumber on kindlasti tema eelis. Need on esimesed omadused, mida selles noores atleedis märkan. Tore, et maailmas on veel õiglust ja orienteerumissport ei ole läbi teinud dekatentsi ning muutunud alaks, kus rahvusvahelised firmad ennast reklaamides hävitavad noore sportlase hinge ja väärtushinnangud. Mulle mudased mehed meeldivad.“

Lauri on teinud teaoks meie unistused, omas mahlas. You have made one for the team.

Täna Euroopa, homme maailm.

Juunoride koondis