Hansu võitlused

Hans oli noor, teistest mõned aastad maas. Vaimselt arengult ehk rohkemgi kui paar, pigem tugev aastakümme. Kuid see ei takistanud teda millestki, sest hullu ei takista miski, ka mitte betoonsein.
Nii oligi, et iga kord kui väike Hans betoonseina nägi, tuli tal tahtmine sellest üle ronida, või mis veelgi hullem, läbi murda. Läbi murdmisest oli ta kuulnud paar aastat tagasi, kui tema vanaisa mingisse tähtsasse kohta kandideeris ja kõikidele värvilisi pabereid pihku toppis. Hansule need paberid meeldisid, kuna muidu nii kole vanaisa oli pildil ilusaks tehtud ja tema hambad läikisid kui prillikivid.
Aga kõige rohkem meeldis Hansukesele paberilt pärit lööklause "murrame läbi", sest selles tundus olevat mingit üleloomulikku ja maskuliinset jõudu, mida poiss alati imetlenud oli. Esmalt murdis Hans läbi ribikardina, pea ees otse aknaklaasi; hiljem tulid järjekorras juba vannitoa peegel ja koridori uks. Kõigest pääses järeleandmatu poiss läbi, kuni tema teele sattus tagaaias olev betoonmüür, mis ei tahtnud poisi püüdlustele vaatamata üldsegi järele anda. Ei ühtegi pragu, ei ühtegi lahtist krohvitükki, vaid üksikud tühised kriimud olid need, mis poiss tekitada suutis. Oli see ju ehitatud 17 aastat tagasi - ajal mil tsement oli veel tsement ja töömehed teadsid, mis teevad.
Hans oli endale nüüd tõelise vastase leidnud, kellega vabadel hetkedel võidelda. Lahingud kestsid tihti hiliste öötundideni, vahel nägid ka esimesed hommikused päikesekiired võitluslikku hinge sõjatandril mässamas. Ullikese vähestele sõpradele need lahingud ei meeldinud, sest iga korra järel tuli poiss remonti viia: kord oli mõni sõrm murdunud, teine kord suust detail või kaks kadunud. Kõige hullem oli aga see, et võitlus viis noormehelt mõistuse. Tõelist sõdalast sellised tühised kaotused ei heidutanud, vaid andsid ainult indu juurde. Hans oli optimist.
Natuke enam kui aasta pärast esmakohtumist betoonseinaga oli Hans astumas oma järjekordsesse lahingusse, mis pidi jääma viimaseks. Nii oli poiss seinaga kokku leppinud, sest sein rääkis temaga. Vähemalt Hansukesele tundus nii. Ta oli ju natuke "ära".
Lahinguks valis Hans relvi hoolikalt, kuni valis enda arust parima varustuse - paljad rusikad. Need polnud tal küll tugevad, samas suure tahtmise korral kõigeks võimelised. Kuid hetkel, kui viimane võitlus veel korralikult alandudki polnud, hetkel kui Hans seina poole tormas, komistas vahva sõdalane enda jalgadesse ja kukkus karjatuse saatel maha. Hans oli ennegi kukkunud, kuid sel korral jäi tema alla terav varras, mis läbistas õnnetu poisi südame. Vaevu-vaevu jäi Hans ellu, kuid valu tema südames ei leevendanud ei salvid ega tabletid, ei ussi- ega püssirohi.
Hans vähemalt proovis, sest Hans on optimist.

JWOC'i pildid

http://uk.pg.photos.yahoo.com/ph/nele_taba/my_photos
paar pilti JWOC'ilt

Eesti pihvide edetabel

Vastse-Kuuste lihatööstus on sellel aastal tulnud välja mitmete uute toodetega. Erudeeritud komisjon otsustas konstruktiivse arutelu käigus Tartus Toomemäel toimunud pleenumil anda oma hinnang olukorrale Eesti lihalettidel toimuvale. Parimateks pihvideks valiti:

1. Liina

2. Kati

3. Maris

4. Eva

5. Ingunn

Omapärase maitsega jäid meelde ka järgnevad tooted:

Raili

Ona

Fanny Horn

grillvorst punases kastmes

Kompleks ja elevant

Timo leitud artikkel "Rongast" on kindlasti esimene, teedrajav samm tirijaks saamisel. Paljud orienteerujad põevad aga kroonilist enesehaletsust ja piinlevad kümnete komplekside küüsis, mis rikuvad ära nende vaimse tasakaalukuse. Ilma vaimse valmisolekuta ei ole aga tirimisel mingit mõtet. Ehk aitab järgmine laste- ja noorsookirjanduse almanahhis "Raamatuvaksik" 1990ndal aastal ilmunud Venetsueela kirjaniku Myriam Castillo P. muinasjutt kellegi silmi avada. Ja äkki ei teki siis enam enne võistlema minekut küsimust, kas panna pähe kollane või valge peapael. Ja ei teki põhjendamatuid küsimusi "Miks mina seda vahetust pean jooksma?"


Ainulaadne elevandilaps

Ükskord nägin ma väga kummalist und. Nägin unes elevandilast, kes proovis järves ujuda, aga ei osanud ning hakkas nutma. Kõndisin lähemale, et teda paremini vaadata. Tal olid tiivad nagu linnul! Kilp nagu kilpkonnal! Ta oli kirev nagu liblikas! Silmitsesin teda korralikumalt ja nägin, et tal oli elevandi lont, jalad, kõrvad ja saba... Ilma kahtluseta oli ta elevant.
Väga vaikselt, et teda mitte ära hirmutada, küsisin:"Miks sa nutad, elevandilaps?"
Kõrvu liigutades vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja vastas:
"Ma olen väga kurb! Ma ei oska ujuda. Kõik, mida mulle teha meeldiks, kukub viletsalt välja..."
"Ja mida muud oled sa proovinud teha?" küsisin uudishimulikult.
"Lennata nagu lind... Saada samasuguse kilbi nagu kilpkonnal... Olla ilus nagu kirjud liblikad... Aga kõik naeravad mu üle," kurtis lohutamatu elevandilaps.
Ma pilgutasin silmi, et oma veidrast unenäost ärgata, aga ei, unenägu jätkus. Nõnda otsustasin toda elevandilast paremini tundma õppida.
"Ütle mulle, elevandilaps, miks sa oled seda kõike teinud?" küsisin.
"Tahtsin saada teistsuguseks ja eriliseks, et teised mind armastaksid ja imetleksid. Olen tüdinud, et nad mind arvustavad: kord on mu jalad liiga kõhetud, siis jälle lont liiga lühike või kõrvad ülearu suured... Uuu! Keegi ei armasta mind!" Ja ta hakkas jälle nutma.
"Tead, mis mulle pähe tuli? Sa oled nii väga igatsenud teiste armastust ja imetlust, et ei armasta ennast enam ise," ütlesin talle.
Elevandilaps jäi mõtlikuks, silmitses taevas kuud ja tähti ning küsis siis:
"Aga mida pean ma peale hakkama oma kõhetute jalgade, nende liiga suurte kõrvade ning lühikese londiga?"
"Armasta neid kogu hingest. Nad on ju sinu jalad, sinu lont ja kõrvad. Sa saad teistsuguseks ja eriliseks vaid siis, kui sa sarnaned iseenesele. Kas tahad proovida?" innustasin teda.
Möödusid mõned minutid. Siis heitis elevandilaps endalt kõheldes vaidrad tiivad, raske kilbi ning kehalt joonistused.Vaatasin teda nüüd sellisena ja mõtlesin:
"Tõepoolest üks väga ilus, väga eriline elevandilaps!"
"Kuidas ma välja näen?" küsis elevandilaps väriseval häälel. Ma ei vastanud talle, vaid pidasin targemaks viia ta järvepeegli äärde, kus ta ennast omaenese silmaga vaadata võis.
"Kuidas sa välja näed?" küsisin.
"Ilus, väga ilus..." õhkas ta vastuseks. Ja ülemeelikuna hakkas ta mind oma londist veega piserdama ning liigutas kõrvu. kaugemalt kostsid elevandikarja hääled ning elevandilaps hakkas aeglaselt, siis üha kiiremini minema... Ta lehvitas londiga hüvastijätuks ja mina lehvitasin vastu. Kui ma ärkasin, mõtlesin endamisi:
"Ühel päeval kohtan ma jälle oma unenäo elevandilast; elevandilast, kes lõpuks mõistis, et ainulkt iseenesele sarnanedes saab ta olla teistsugune, eriline ja kõigi poolt väga armastatud."
-----------------------------------------

Debatt tirimise tulevikust peab jätkuma!

Kasutan ka võimalust tervitada kõiki Rae klubi orienteerujaid ja Rae vallas elavaid orienteerujaid Rae valla 15. hällipäeva puhul. Tulgu aastaid teisi sama palju veel...

Ronk päästab!

"Noorsugu, kes erksail silmil waatab maailma, otsib wastust elu mitmekesistele awaldustele, ootab elult kaasakiskuwaid juhtumusi, tunneb eneses jõudu ning tahtmist tärkawat osa wõtta kihawast elust ja midagi kasulikku looma hakata ühes kogu inimkonnaga.
Ronk tahab pakkuda wärsket, põnewat ja wäärtuslikku kõigist, mida uurib, loob ja ettwõtab inimene. Ronk tahab saata omi noori sõpru kõige kaugemaisse maisse, wiia neid rändamistele huwitawail teil, äratada neis huwi looduse mitmekesiste, hariliku silma eest warjatud nähtuste wastu ja tema silmade eest mööda libistades kogu maailma ning ilmaruumi selle kirju ning köitwa eluga äratada armastust wäikse nurga wastu ilmakeral, mida nimetame isamaaks, samuti tahtmist töötada selle isamaa käekäigu tõstmiseks." - Selliste sõnadega tervitas 22. septembril 1923 Eesti noorsugu ajakiri Ronk.

Ronga numbreid sirvides avastasin ühe artikli, mis peaks orienteerujatele huvi pakkuma, sest selles (loodetavasti) peitub vastus küsimusele "Kuidas saada Tirijaks?".

Puss tõusis lendu

Andrus Kivirähk kirjutab oma raamatus "Rehepapp", kuidas Vanakurat ära peteti ja hinge asemel hoopis puss põrgusse viidi. Meil siin Leedus juhtus hoopis vastupidine lugu - Puss tõusis lendu ja viis iseennast ja meid kolmandasse, säravalt pronksisesse taevasse.

Kõik see juhtus neljandal juulikuu päeval. Aga tegelikult algab see lugu hoopis kaugemalt, ei sellest ega eelmisest aastast, see lugu algab aastast 1986, kui sündis Võrumaal väike aga suurte jalgadega poisslaps, kellele ema ja isa panid nimeks Markus. Markus oli kohe sündides terve ja tugev poiss, juba esimese eluaasta lõpus kasvas talle 6. varvas - see oli ilmutus tulevasest edust. Algul sellesse muidugi ei usutud, trennis narriti teda imelikuks ja ühissaunas käis ta alati sokkidega. Puuvillased olid tema lemmikud. Neid oli pärast sauna lihtne kuivaks väänata ja ei hakanud jalas kipitama.
Juba 4-aastaselt jooksis ta kiiremini kui sisalik, 5-aastaselt ei olnud enam oravast talle vastast. 6-aastaselt lõpetas ta metsloomadega võidujooksmise - temast oli saanud mees. Võite ju imestada, et kas tõesti nii vara, aga jah, väike Markus arenes nagu bakter. Meie reaalsus oli tema jaoks juba minevik. Ta elas meie tulevikus. Selline oli Pussu lapsepõlv, lühike aga väga intensiivne, ta lausa õgis teadmisi, ahmis endasse emotsioone ja kogus mälupilte.

Treeningutel pakkus talle tuge laika Juss ja kodus toetas vaimselt taks Tuki. Sõpradel oli tema elus üldse väga tähtis roll. Rebased, koerad - kõik olid tema sõbrad. Ilma nendeta oleks tal raske olnud. Kord oleks suur sõbralikkus talle ka saatuslikuks saanud, kui Tuki püüdis teda surnuks lakkuda, õnneks päästis Markuse taas suur kopsumaht. Tal olid kõik asjad suured. Juba lapsepõlvest peale.

Nüüd hakkame oma jutuga jõudma tänasesse päeva. Markuse jaoks on see muidugi minevik.
Juunioride MMil võitis ta eile pronksmedali, kahe Norra trolli järel. Rootslane jäi neljandaks - lõpuks on Rootsi Kuningriigile kätte makstud selle eest, et nad lasid eestlastel "kuldsel Rootsi ajal" nälgida ja tumedatel aegadel, kui inimesed veel paljalt ringi jooksid, meie maad rüüstasid.
-------------------------------------------------------------------
Kommenteerib andunud fänn, sõber, toetaja ja lähedalseisev isik Kati Rooni: "Pean häbiga tunnistama, et minagi olen Markust tema jalgade pärast pisut norinud, aga luban, et nüüdsest ei ütle ma tema kuuenda varba ja muude iseärasuste kohta ühtegi halba sõna. Markus tõestas, et erinevus tuleb ainult kasuks. Laseks ka endale äkki kuuenda varba külge õmmelda, saaks sama tugevaks, kui Markus, meie tiimi Tõeline Mees."

Kommenteerib meessõber, fänn ja lähedalseisev isik Lauri Malsroos: " Ei tea miks pean küll mina teda kommenteerima, kuna pole kunagi suurem asi sõnaseadja olnud. Mina meenutaks rohkem seda Markuse pahelist poolt, mis küll harva vaid esile tuleb. Pidudel ja muudel üritustel olen mehega käinud mitmeid kordi. Selles valdkonnas annab teda õpetada veel küll. Üksikasju ei hakka välja tooma, need ei kannataks trükimusta. Hea, et teda enam orienteerumises õpetama ei pea. Väga viisakas tulemus. Ootan vaid järgmist rokk-kontserti, kus saaks koos rokkida.

Kommenteerib spordihuviline Ants Aruja Avinurmest: "Käisin ükskord Kubjal seenel. Jõle kehv seeneaasta oli, sain vaid 2 kuuseriisikat, 3 pilvikut ja ühe kivipuraviku. Haavapuravik oli ussitanud, seda ei saanud korvi panna. Nägin kahte metskitse ka, ühel olid sõrad ebaloomulikult suured, aga mul oli prilliklaasis mõra ka, niiet võib-olla oli see silmapete."

Kommenteerib koer Tuki, kauaaegne loomsõber: "Minul talle erilisi etteheiteid ei ole. Vahel mulle tundub, et ta kasutab mind ära, kui sunnib mind ennast lakkuma. Aga arvatavasti saab minu rikutud koeramõistust asjadest valesti aru - ju ta siis armastab mind nii palju. Ükskord oleks ma ta peaaegu ära lämmatanud suures kirehoos...
-----------------------------------------------------------------------

Selline oli lugu poisist, kes jooksis võidu metsloomadega. Selline oli lugu erinevustest, mis teevad inetust pardipojast kuningliku luige, selline oli lugu lootusest ja usust, eesti rahvast ja meie kodumaast. See oli lugu Pussust, mis taevasse tõusis ja kui te kõik sügavalt sisse hingate, saate te sellest osa. Te ju tunnete, et sel aastal tuleb sügis teisiti.

Respekta!
Eesti juuniorite eliit

Edu ei ole õun

Edu ei ole õun, mis sügisesel ajal õunaaias jalutades pähe kukub. Edu ei ole ka suvine maitsev maasikas, mille põllult nopid ja suhu pistad. Ammugi mitte ei ole edu aga mustsõstramoos, mida on lihtne kokku keeta.

Edukus on keeruline tulem, milleni jõutakse aega mööda, kõndides üles Raskuste Trepist ja läbides Ebaõnnestumiste Väravad. Edu ei kuku pähe ja ei maitse nagu maasikas. Ta maitseb veel paremini...

Lauri Sild on alates sellest aastast noorte Euroopa meister. Kes on ennast Tallinna neljapäevakutel käimisest ogaraks jooksnud, siis korrakem veel kord – tegemist ei ole naljapäevakuga ega Võrumaa meistrivõistlustega. Mastaabid on läinud palju suuremaks, eile rääkis Laurist Võrumaa Teataja, täna The New York Times.

Poisist, kelle isa 1991ndal aastal MMil pronksile tuli ja kelle vend luges läbi raamatu „Šokolaadikeeduvesi“, on sirgunud tänapäeva Kalevipoeg, kes kirjutab uut ajalugu. Ilma sortside ja siilideta, ajalugu, mis kõneleb meile higist ja pisaratest.

Ei ole lihtne ennast Võrumaal kehtestama panna – nii palju ahvatlusi, nii palju roosiõitega kaetud teid, mis viivad sind üha kaugemale spordist. Oleme ju kuulnud lugusid poistest, kelle üle mets võimust võtab, kes armuvad metskitsedesse ja elu möödub sambla sees. Aga ei, Lauri valis teise tee. Tee, mis on kohane ristiinimesele, mis pole kaetud küll samblavaibaga, aga millel on siht ja suund. Suund tulevikku.

Kuigi täis ahvatlusi, on Võrumaa küngaste vaheline pinnas justkui kasvulava Eesti orienteerumiskultuuridele. Ei kasva seal maisi, ka rukis on kidur, aga orienteerumisseeme idaneb nii mis jube. Nimetagem vaid mõned küngaste pojad: vennad Needod, vennad Puusepad ja nüüd ka vennad Sillad.

Lauri tee – eks ikka nagu Vargamäe Andresel. Alguses on unistus, siis tuleb ränkraske töö ja lõpuks, kui Jumal armuline on, saabub suure finaalina lunastus. On ka takistused. Mäletame veel aega kui Lauri kasvas ja põlved valutasid, kõigil on silme ees pilt tema pettunud ilmest, kui kõik ei läinud nii nagu pidi. Tulid vead, tulid eksimused. Ja nendest tuli õppida – peaga vastu seina jooksimine ei too kasu ei seinale ega jooksjale. Seda jooksu ei saa võita.

Aga nüüd on saabunud lunastus. Talu on üles ehitatud ja põld kividest puhastatud.

Kommenteerib klubikaaslane ja lähedalt kõrvalseisev isik Markus Puusepp: „Ausalt öeldes olin natuke üllatunud, kuuldes, et Laurist on saanud Euroopa meister. Mitte et ma teda heaks orienteerujaks ei peaks, aga mulle lihtsalt tundus, et tal pole sel aastal eriti hea vorm olnud. Tundub, et ma eksisin, ja mitte vähe. Mul on tema saavutuse üle väga hea meel. Muud ei oskagi öelda. Twelve points.“

Kommenteerib kauaaegne sõbranna Kati Rooni: „Väike Lauri on alati tore poiss olnud, selline sõbralik ja viisakas noormees. Mäletan veel aegu, kui ta oli pisike poiss ja oma pisikestel jalgadel mööda metsi vudis. Nüüd on tema jalad pikaks sirgunud ja veelgi kiiremini liikuma hakanud. Selle üle on mul ainult hea meel! Kõige rõõmustavam on aga see, et sama kiiresti, kui väikese Lauri jalad, töötab ka tema mõistus. Jätka samas vaimus, Lauri!“

Kommenteerib spordivaatleja Ants Aruja Avinurmest: „Pikad jalad, korralik jooksusamm. Lihaskonda annab veel veidi treenida, suur jalanumber on kindlasti tema eelis. Need on esimesed omadused, mida selles noores atleedis märkan. Tore, et maailmas on veel õiglust ja orienteerumissport ei ole läbi teinud dekatentsi ning muutunud alaks, kus rahvusvahelised firmad ennast reklaamides hävitavad noore sportlase hinge ja väärtushinnangud. Mulle mudased mehed meeldivad.“

Lauri on teinud teaoks meie unistused, omas mahlas. You have made one for the team.

Täna Euroopa, homme maailm.

Juunoride koondis