Aru on saada, et suvi on käes ja noored on põgenenud toast arvuti tagant sooja päikese kätte ning ka meiegi blog on võtmas nukraid mõõtmeid. Seega kirjutan paar rida praegu Põlvas toimuvast noorte ja juunioride laagrist.
Laager algas kohe peale pühapäevast teatejooksu, kui kõik kogunesid kokku lõdvestavaks jooksuks treener Annika Rihma ning tema abi Pireti juhtimisel. Tüdrukute jaoks sai 20-minutilisest lõdvestusest üks korralik segarežiimis jooks ning isegi treener Annika kell kippus alatihti piiksuma. Seejärel võtsime kõik nagu korralikud lapsed ikka ringi ning viisime läbi tubli pooletunnise võimlemis- ja venituskava.
Esmaspäev möödus meil kurvalt Vallota. Tüdrukud kamandati jällegi Annikaga tunnisele "lõdvestus"jooksule, mille jooksul tehti mulle selgeks ilmselge - mul puudub põhi, mille pealt edasi trenni teha. Jällegi sai lõdvestusest segarežiimi piiril jooks, kuna kartus salakavalas Intsikurmus ära eksida sundis end Annika tempos hoidma. Lõpetuseks jällegi kerge võimlemine. Teiseks trenniks jooksime lühikesed kreatiinfosfaadi lõigud ning peale taas võimlemine. Peab mainima, et Annika sobiks perfektselt Terevisiooni üheks neist aeroobikatibidest, kes varajasi ärkajaid unest raputavad.
Teisipäeva hommikul käisime Uniküla kaardil JWOCi radadega rinda pistmas ning sellega lõppeski minu jaoks see laager. Mõned tunnid hiljem olime juba mitmekesi teel Tallinna poole Metallica kontserdile, mille värvikatest sündmustest ka ehk kord keegi pajatada tahab.
Aga laager jätkub!!
1 kommentaar:
Värvilisi mälestusi on. Lauril näiteks on üks sinine mälestus.
Postita kommentaar