Hansu võitlused

Hans oli noor, teistest mõned aastad maas. Vaimselt arengult ehk rohkemgi kui paar, pigem tugev aastakümme. Kuid see ei takistanud teda millestki, sest hullu ei takista miski, ka mitte betoonsein.
Nii oligi, et iga kord kui väike Hans betoonseina nägi, tuli tal tahtmine sellest üle ronida, või mis veelgi hullem, läbi murda. Läbi murdmisest oli ta kuulnud paar aastat tagasi, kui tema vanaisa mingisse tähtsasse kohta kandideeris ja kõikidele värvilisi pabereid pihku toppis. Hansule need paberid meeldisid, kuna muidu nii kole vanaisa oli pildil ilusaks tehtud ja tema hambad läikisid kui prillikivid.
Aga kõige rohkem meeldis Hansukesele paberilt pärit lööklause "murrame läbi", sest selles tundus olevat mingit üleloomulikku ja maskuliinset jõudu, mida poiss alati imetlenud oli. Esmalt murdis Hans läbi ribikardina, pea ees otse aknaklaasi; hiljem tulid järjekorras juba vannitoa peegel ja koridori uks. Kõigest pääses järeleandmatu poiss läbi, kuni tema teele sattus tagaaias olev betoonmüür, mis ei tahtnud poisi püüdlustele vaatamata üldsegi järele anda. Ei ühtegi pragu, ei ühtegi lahtist krohvitükki, vaid üksikud tühised kriimud olid need, mis poiss tekitada suutis. Oli see ju ehitatud 17 aastat tagasi - ajal mil tsement oli veel tsement ja töömehed teadsid, mis teevad.
Hans oli endale nüüd tõelise vastase leidnud, kellega vabadel hetkedel võidelda. Lahingud kestsid tihti hiliste öötundideni, vahel nägid ka esimesed hommikused päikesekiired võitluslikku hinge sõjatandril mässamas. Ullikese vähestele sõpradele need lahingud ei meeldinud, sest iga korra järel tuli poiss remonti viia: kord oli mõni sõrm murdunud, teine kord suust detail või kaks kadunud. Kõige hullem oli aga see, et võitlus viis noormehelt mõistuse. Tõelist sõdalast sellised tühised kaotused ei heidutanud, vaid andsid ainult indu juurde. Hans oli optimist.
Natuke enam kui aasta pärast esmakohtumist betoonseinaga oli Hans astumas oma järjekordsesse lahingusse, mis pidi jääma viimaseks. Nii oli poiss seinaga kokku leppinud, sest sein rääkis temaga. Vähemalt Hansukesele tundus nii. Ta oli ju natuke "ära".
Lahinguks valis Hans relvi hoolikalt, kuni valis enda arust parima varustuse - paljad rusikad. Need polnud tal küll tugevad, samas suure tahtmise korral kõigeks võimelised. Kuid hetkel, kui viimane võitlus veel korralikult alandudki polnud, hetkel kui Hans seina poole tormas, komistas vahva sõdalane enda jalgadesse ja kukkus karjatuse saatel maha. Hans oli ennegi kukkunud, kuid sel korral jäi tema alla terav varras, mis läbistas õnnetu poisi südame. Vaevu-vaevu jäi Hans ellu, kuid valu tema südames ei leevendanud ei salvid ega tabletid, ei ussi- ega püssirohi.
Hans vähemalt proovis, sest Hans on optimist.