Kui inimesel on suunataju häired ja eksimistunne, siis on väga raske öelda, milles see täpselt avaldub. Aga tulemus on enamasti depression, stress, põhjendamatu agressiivsus või lihtsalt ülereageerimine. Nii see avaldubki. Aga enesetunde osas avaldub see lihtsalt ebakindluse või ületöötamisena. Kuna milleski ei saa enam kindel olla, siis ainus kindel asi tundub olevat edasitöötamine. See tuleb suuresti sellest, et inimesed pole enam kindlad, mida edasi teha.
Nii kirjutab 27. mai EPL-is luuletaja ja mõtleja Hasso Krull. Tema räägib hoopis teisest asjast, kui minul on plaanis, aga temalt laenatud lõik peaks väga hästi ka orienteerujatele sobima.
Kohe esimesel artikli lugemisel seostasin Hasso kirjutatud üle- ja edasitöötamist üüratult pikkade vigadega, mida mõned meist tavatsevad vahetevahel teha ehk siis vigadega alates 2 minutist (minu arust algab sealt juba katastroof). Hooaja jooksul olen kuulnud nii mõnestki 13 min ja 20 min veast nii kodu kui välismaiste jooksjate suust.
Sellised vead tekivadki ainult kahtlusi tekitavas olukorras (jätame paralleelsituatsioonid välja), kus peetakse parimaks variandiks edasi töötada, joosta, otsida. Sihitult joostakse mingis (punkti)piirkonnas ringi ja otsitakse tähist selle asemel, et seisma jääda ja enda asukohta määrata. Asukohamääramiseks ei kulu tavaliselt üle minuti-paari, mis on kindlasti vähem, kui 5 või 10 minutit, mis võivad minna tähise leidmiseks.
Siinkohas kaob mul nüüd mõttelõng käest, aga sõnumi suudan veel kuidagi ikka edasi anda: "ära otsi tähist, vaid leia enda asukoht".
1 kommentaar:
Selle teema pealkirjaks oleks võinud olla sama hästi ka: "O-Ringen" või täpsemalt: "Minu O-Ringeni 4. päev".
Postita kommentaar