Üks-ühele võistlus

Esmaspäeval toimus Nõmme turu juures üks järjekordne ainulaadne Tarmaku võistlus - Eesti Sprindikarika II etapp - Üks-ühele võistlus. Jooks koosneb mitmest etapist, millest esimene on kvalifikatsioon. Võistleajad saavad tunni aja sees vabalt valitud ajal startida ning teatud arv pääseb edasi finaaliringidesse, kus moodustatakse paarid vastavalt kohale kvalifikatsioonis: omavahel lähevad kokku 1. ja 16., 2. ja 15., 3. ja 14. jne. Paar stardib samal hetkel, samale rajale erinevate suundades. Pool minutit enne starti saab kvalifikatsioonis parema koha saanud võistleja valida 15 sekundi jooksul endale meelepärasema raja suuna ning annab teise variandiga kaardi paarilisele. Igast paarist pääseb edasi varem finišeerinud võistleja. (kasutatud materjal SK Tallinna Kompass)
Otsustasin ka mina siis kaunil esmaspäevasel õhtul peale vaimselt koormavat geograafia riigieksamit minna Nõmmele kohale õnne proovima. Kvalifikatsioonirada läks üle ootuste halvasti Pääsesin võrdlemisi napilt finaali(naistest pääses 8 edasi, olin7.), kuna arvasin, et külmade lihaste puhul on tark tegu kohe alguses tõmbama hakata ning kolmandaks punktiks oli kaudnud nii keskendumine kui ka jõud. Seitsmes koht garanteeriti mulle kuuenda punktiga tehtud minutise veaga ning tunne, et see võistlus lõpeb järgmise ringiga, võttis võimust.


Esimeses ringis oli mul au minna kokku EMi koondise noorima liikme Katiga. Lootusetus meeleolus võtsin kaardi talt vastu ning asusin esimese punkti poole sörkima. Ees liikus kvalifikatsiooni võitnud Maria Zhuravskaja, kelle püüdsin kolmandas punktis kinni, kasutades ära metsa head nähtavust ning Maria kiireid sööste punktide poole. Katiga sattusime kokku võrdlemisi poole peal ning tundus, et mu rahuliku tempo taktika isegi töötas. Finiši poole joostes ei paistnud Katit kusagilt tulemas ning oma üllatuseks olingi ta alistanud. Hilisem kommentaar Kati poolt oli, et ta oli teineud vale kaardivaliku - jätnud endale pika etapi viimaseks.


Oma üllatuseks leidsin end vastamisi tundmatu nimega - Marit Zahknaga. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on võrkpalluriga. Kvalifikatsioonis oli ta näidanud minust paremat aega ning kerge hirmuvõbinaga astusin stardijoonele. Rajal jooksin jällegi rahulikult, kuid suutsin jällegi veidi viga teha. Finišis teatas Juta mulle esialgu, et Marit oli enne juba lõpetanud. Paari minuti pärast jooksis ta aga finiši poole.. Oh seda rõõmu!

Seega olin pääsenud finaali ning pidin startima rind-rinnuti koondise raudvara Kirti Rebasega. Olles kindel peaaegu kindlas allajäämises ning juba ette õnnelik teise koha ja D20 klassi võidu eest asusin rajale võrdlemisi rahulikuna. Keset rada möödusime Kritiga teineteisest, st Kirti möödus minust, kes ma suutsin kaunilt ninali pikali käia. Hiljem ironiseeris ta, et tegin talle sügava kummarduse keset rada. Järelejäänud rada möödus kahtluse all, et naisteklassi sportlast võita suudan, kuid mingi lootus jäi siiski hinge. Finišile lähenedes olin veel teadmatuses, kuid kohe peale tulemuste mahalugemist kõlas Jüri Tarmaku hääl: "D21 võitja Grete Gutmann" Ja veel higeldavale tüdrukule suruti omalaadne auhind kätte. Oli üks tore hetk.
Rajad ise oli võrdlemisi lihtsad, sprindile kohased. Põnevaks tegi jooksu fakt, et Nõmme nõlva tuli igal ringil võtta korra, finaalis isegi kaks korda!! Minu jalad on tänaseni (tänu küll ka giidipraktikale) valusad ning oma 10 kõrgusjoont tegid tubli töö.
Viide
Tulemused