Väikese Annika unistus (muinasjutt)

Alljärgnev jutt on väljamõeldis, mingeid paralleele reaalse eluga tõmmata ei ole mõttet, peategelase nimi on välja mõeldud inspireerituna käesolevast EMist.
---------------------------------------------------------------------

"Unistus" kõlas väikese Annika peas hääl, kui isa ta esimest korda orienteeruma viis. Kust see hääl tuli, või kes seda tegi, Annika ei teadnud.

Annika oli muidu päris terane laps, koolis õppis hästi, kehalise tunnis ei olnud kitsest ülesaamisega ega tireliga samuti probleeme. Ja oi kuidas talle meeldis lugeda. Ta tahtis endasse ahmida kõik raamatud ja nende tarkuse endas kinni hoida.Aga metsas oli ta esimest korda. Vahepeal oli ta koos emaga kevadeti käinud linnalähedases metsas ülaseid korjamas. Ülased meeldisid väikesele Annikale väga, tavaliselt tegi ta neist hästi suure kimbu ja keskele pani 4 sinilille, mis moodustasid valgel taustal sinise silma. Annikal endalgi olid sinised silmad ja juuksed olid tal heledad. Kui Annika isale rääkis, et käis emaga metsas ülaseid korjamas, oli isa alati öeldnud, et oota laps, varsti ma viin su metsa, kus on tuhandeid ülaseid ja miljoneid sinililli ning puud on nii suured, et väikesel lapsel hakkab pea ringi käima. Isa erutus alati, kui ta Annikale metsast rääkis, ta kasutas käsi, et demonstreerida, kuidass jõgi voolab, puud kõiguvad ja tuul nende lehti lennutab. Annika isa oli aastaid tagasi Jõudi meeskonnas Ilvesteate võitnud ja sellest ajast peale seisab pronksist ilvese kuju nende elutoa kapi peal. Vahel harva, kui kedagi teist kodus pole, võtab isa selle kuju, tõstab selle oma pea kohale ja röögib täiest kõrist: "Ära tegime!" Siis asetab isa kuju oma kohale ja läheb televiisorit vaatama. Ükskord väike Annika nägi seda. Ta läks isa juurde ja küsis, miks ta niimoodi karjub. Isa pühkis pisara, mis tema põse peal oli ja ütles Annikale: "See karje tuleb minu seest. Nagu see pisargi. Ja ma ei hoia seda tagasi." Annika ei mõistnud teda, tema nuttis ikka siis, kui kusagilt valus oli. Annikale ei meeldi, et inimesed üldse nutavad. Ükskord ta nägi, et ema nuttis. Annika läks ema juurde ja pühkis oma määrdunud särgiga ema pisarad ära. Ja siis ema naeratas, küll läbi pisarate, aga siiski naeratas.

"Unistus" jälle kumises väikese Annika peas see kummaline hääl. Isa lehvitas talle ja tõstis pöidla püsti. Annika ei saanud isa liigutustest aru, juu siis jälle midagi seoses metsaga. Ümerringi oli hirmus sagimine, maha oli tõmmatud lindid ja puutüvel oli suur valge kell, mis iga kindla aja tagant piiksus. See piiksus jälle ja Annika kuulis, kuidas isa selja tagant hüüdis: "Annika, mine!" Ja ta läks, ühes käes paberileht teises mingi klaaasist vidin. "Jälgi nööri," oli isa talle eelmisel õhtul öelnud, kui sündis otsus väike Annika metsa viia. Ema oli protesteerinud, aga isa jäi oma seisukohale. "Keegi pole veel siiani metsa jäänud," oli isa öelnud ja emalt ümber kinni võtnud.

Jälgi nööri. Annika jalutas rahulikult ja tema ees lookles ilus kollane nöör. Nöör läks läbi noorendiku, kord jäi tee peale üks hiiglasuur mägi. Annika tundis ennast Kolumbusena, kes avastab uusi ja uusi imepäraseid metsa saladusi. Kui nöör ühte sügavasse orgu läks, siis Annika seisatus. "Isa ei valetanud," mõtles ta. Seal orus oli tõepoolest tuhat ülast ja miljon sinilille. Annika mõtles seekord kokku köita suure kimbu ja keskele panna tervelt kümme sinilille, et need moodustaksid mitte enam sinise silma, vaid sinise järve keset valget kõrbe. Annika noppis ühe ülase teise järel. Ta ei suutnud valida, lilli oli nii palju, et tal oli kahju ühte noppida, aga teist selle kõrval jätta. Kui kimp, millest ta kahe käega kinni pidi hoidma, valmis oli, vaatas ta enda ümber. Nööri ei olnud enam kusagil. "Unistus" ütles hääl tema peas, seekord veidi nõrgemalt, ent siiski selgelt.

Väike Annika oli isa peale pisut pahane. Nõuanne "Jälgi nööri!" oli olukorras, kus nööri ei ole, täiesti kasutu. Õnneks leidis ta ühe sammaldunud kännu, kuhu päike puude vahelt soojalt peale paistis. Annika istus kännule ja vaatas ülasekimpu. Kohe tuli talle meelde "Naksitrallide" raamat, mille ta eelmisteks jõuludeks oli kingituseks saanud. Seal oli ka sinine järv, mille Muhv spiraaliga ära kuivatas. Annika võttis kümme sinilille kimbu keskelt ära ja tundis ennast Muhvina.
"Annika" kuulis Annika vaikselt hüütavat. "Annika!" kostus hääl nüüd otse tema jalgade eest. "Mina!" hüüdis väike Annika vastu. Enda suureks imestuseks nägi ta, et hüüdja oli väike kõrvenõges otse tema jalgade ees. Isa oli Annikale rääkinud, kuidas puud omavahel kõnelevad ja kivid järjekindlalt vaikivad. Ka nõgest oli isa tundnud, iga teisipäev oli ta vandunud, et miks pagana pärast need nõgesed nii valusti kõrvetavad.
"Annika, ära karda mind. Kas sa ei tunne mind ära?" küsis nõges.
"Muidugi ma tean sind, sa oled kõrvenõges, kõige õelam ja pahatahtlikum taim terves metsas," vastas väike Annika, ise ikka veel veidi kartes.
"Oh stereotüübid, stereotüübid. Ma olen pikki õhtuid hapuoblikaga arutanud, et tänapäeva inimesed vaevalavad stereotüüpide küüsis. Oma põhimõtteid mitte ei otsita ja avastata, vaid need korjatakse üles suurelt tõekspidamiste põllult, kuhu arvamusliidrid need külvanud on. Hapuoblikas läheb selle teema peale alati nii närvi, et hakkab märatsema. Ükskord ta lõhkus suures vihahoos oma juurtega vihmaussi tunneli ära. Ta on väga vanamoodne ja tundlik taim. Tema isa elas siin metsas juba enne Esimest Suurt Metsapõlengut ning rääkis talle ikka lugusid rüütlitest, ausatest talupoegadest ja väärikatest hapuoblikaneidudest."
Väike Annika ei saanud kõrvenõgese jutust suurt aru, aga nõgese hääl oli nii mahe ja sõbralik, et Annika ei kartnud teda enam mitte üks põrm. Vastupidi, kõrvenõges meeldis talle ja kui mõne aja pärast ka hapuoblikas nendega liitus, tundis Annika ennast justkui kodus.
"Annika, näed siin minu vanamoodne sõber ongi," tutvustas kõrvenõges sambala alt välja tulnud metsataime.
"Tere härra ...," püüdis Annika viisakas olla.
"Hapuoblikas olen ja mingit härratamist ega prouatamist pole tarvis. Me oleme ju metsas, jätame need ilutsemised restoranidesse ja ballisaalidesse. Lihtsalt hapuoblikas. Ei ole ka suurt esitähte vaja, see on ju liiginimetus. Kõik minu sõbrad on samuti hapuoblikad. Ja kaks õde on mul: hapuoblikas ja hapuoblikas," torises alles unine hapuoblikas.
"Aga nõges, miks sa kõrvetad," küsis Annika, kui talle meenus isa hoiatus nõgestest ringiga mööda minna.
"Aga miks on teavas tähed ja kuu?" küsis nõges vastu "Vaata Annika, igas taimes on midagi erilist. Kes on hapu, kes on mürgine."
"Ei tasu isiklikuks minna," turtsus hapuoblikas.
"Ma räägin üldiselt. Looduse seadustest ja selle mitmepalgelisusest. Isegi minul on kaks nägu. Lehe alumise küljega ma kõrvetan, aga lehepealsetega ravin. Põhimõtteliselt ma olen nagu Jeesus Kristus - annan ja võtan," selgitas nõges.
"Kui sina oled Jeesus Kristus, siis olen mina Helgi Sallo," ei suutnud hapuoblikas oma irooniat talitseda.

"Unistus" kumises väikese Annika peas see tundmatu hääl nii kõvasti, et Annikal hakkas pea valutama.

-järgneb-