Mõtteid Eesti orienteerumiskultuurist

Põhimõtteliselt on järgmise artikli siin avaldamise puhul tegemist küll vist autoriõiguste rikkumisega, aga loodan, et Sixten andestab ja kohtusse ei kaeva, sest eesmärk on üllas.
Mulle isiklikult meeldib lõik, kus on juttu võistlusmelust, aga kindlasti on ka teised lõigud väga harivad ja meeldejätmist väärivad.

Ja siis võttis ta politseiniku taskust 3 miljonit USA dollarit maksva vanaema poolt kingitud kullast tordilabida...head filmielamust!

Mõtteid Eesti orienteerumiskultuurist
Vested Avaldatud Orienteerujas nr: 82(5/2004)

Olen käinud Eesti orienteerumisvõistlustel ja -päevakutel üle 25 aasta. Skandinaaviamaades piirdub mu vastav kogemus küll 16 aastaga, kuid siiski on see pagas piisav, et näha mõningaid erinevusi meie orienteerumiskultuurides. Tahaksin siinkohal rääkida mõnest tähelepanekust. Need on asjad, milles minu arvates peaksime kogenumatelt eeskuju võtma.

Kõigepealt paar leppemärki, mida tunneme nii meie Eestis, kui ka meie hingesugulased Skandinaavias, kuid mille ühte olulist tähendusvarjundit meil kaugeltki mitte kõik ei tunne. Need tingmärgid on „asustatud ala, õueala” ja „haritav maa”. Oluline tähendusvarjund nende puhul on — need on liikumise keelu märkideks kui võistlusinfos ei ole seda teisiti sätestatud! Eriti rangelt kehtib see „õueala” kohta. Tuleb meelde näiteks Eesti MV sprindis Rakveres. Nägin mitme võistleja kaardile joonistatud liikumisteed, mis kulges otse läbi selliste alade! Skandinaaviamaades oleks selline asi tähendanud kohest diskvalifitseerimist. Eraomandi pühadus ja puutumatus on sealses kultuuris arusaadavatel põhjustel olnud alati suures aus, erinevalt meie kodumaast, kus 50 aastat teistsugust ideoloogiat juurutati. Kuid nüüd on aeg ka meil kohe alguses, orienteerumise algõppe juures endale ja lastele selgeks teha, et selle leppemärgiga tähistatud ala tohib läbida ainult mööda läbivaid avalikke teid või kui rajameistri poolt on kaardile märgitud läbikäik sellest alast. Muudel juhtudel on see välistatud! Ja teadkem — rajameister arvestab raja planeerimisel samuti, et võistlejad ei läbi selliseid alasid!

Veidi keerulisem on lugu „haritava maa” leppemärgiga — nimelt muutub põllumaade kasutusotstarve ja nende võimalik haavatavus jooksjate poolt aastate jooksul ja ka hooajast sõltuvalt. Siinkohal peaksid rajameistrid oskama raja planeerimisel arvestada võimalike liikumisteedega, mis kulgevad üle selle märgiga kujutatud alade. Kui tegemist on kasvava teraviljapõlluga, siis saadakse reeglina hästi aru, et leivavilja ei tohi ju tallata. Keerulisem on lugu aga rohumaadega, äsja külvatud või tärkava vilja põldudega. Jooksja ei pruugi siis visuaalselt ja oma põllumajanduslikest teadmistest lähtudes teha õiget otsust. Hea on muidugi, kui keelu korral kaetakse põld kaardil keelava punase viirutusega — siis ei teki kellelgi kaksipidi arvamisi. Kui aga punast viirutust ei ole, on „haritava maa” märk, kuid visuaalselt näed näiteks värskelt küntud põldu või hoopis selgelt söötijäetud põldu? Siin jääb võistleja dilemma ette — kas tohib joosta või mitte? Nagu eespool öeldud, on selle leppemärgi algne mõte näidata siiski põlde, mida ei tohi ületada, kuid kuna praktikas sageli juhtub, et see on lubatud, siis peaks vastav teave olema võistlusinfos. Näitena toon tänavuse Jüriöö Rosmal, kus paar etappi meeste rajal kulgesid pikalt üle selle leppemärgig kujutatud küntud põldude. Oli jooksjaid, kes hoolikalt vältisid põllule astumast ja ka neid, kes otse jooksid ja sellega minuti või paar võitsid. Analüüsides rajaplaneeringut arvan, et rajameister pidas loomulikuks põldude ületamist — nende vältimine tähendas väga pikki ja orienteerumisrajale ebaloomulikke ringijookse. Kuid sel juhul pidanuks vastav teave pidanud olema eelnevalt läbi võistlusinfo kõigi jooksjateni jõudma.

Veel tahaksin kutsuda meie orienteerujaid üles järgima meie kogenumaid naabreid võistlustel käitumises. Meie ja nende võistluste üheks suuremaks erinevuseks on see, et meil EI TEKIGI ÕIGET VÕISTLUSMELU! Mõtlen siinkohal rahvapidu aatekaaslaste seas, kus on 300-500 inimest, kes tõesti osalevad üritusel juba enne oma starti ja ka pärast finisit. Erinevus on selles, kus on võistluste ajal meie kott! Meil Eestis on võistleja kott autos või bussis ja kogu elu käibki „autost”. Neil seal, Põhjamaades, aga tulevad kõik oma asjadega parklast võistluskeskusse, asutavad ennast oma klubiga istuma — kaasas on ju toolid ja istmega seljakotid ning tihti ka telk tuule- ja vihmavarjuks. Starti ning dushi alla ja mujale minnakse võistluskeskusest, finisikoridori juurest. Ja alati on seal rahvast, kes finiseerijatele kaasa elab ning kellele spiiker infot jagab. Kes mäletab ühte soomlaste punti tänavusel Suunto Gamesil, kes mõlemal päeval ainsa seltskonnana finisikoridori ääres platsis oli, lipp püsti? Nad käitusid täpselt nii nagu kodus harjunud on ning nagu (minu arvates) õige ja ilus on! Oleme küll autohull rahvas, aga me ei tohiks sellele ohriks tuua väga olulist orienteerumise seltsielu ja ühtsustunnet võistlustel.

Korra sai jutu sees mainitud ka dushi. Selle kasutajate protsendi poolest jääme oma arenenud naabritele ka mitmekordselt alla. Isegi kui korraldajad on vaeva näinud ja sooja dushi organiseerinud. Miks? Sellest ei ole ma aru saanud ja hoidun targu siinkohal kedagi pesema õpetamast…

Sixten Sild
2004-12-22