Perse läinud Ilves-3

Selle aasta ilves-3 ootasin huviga, kuna stardinimekirja sirvides leidis sealt mitmeid huvitavaid nimesid ja kuna kevadistel võistlustel oli üpris hea enesetunne olnud.
1. päeva rada mulle mingeid suuri üllatusi ei pakkunud, natuke üllatav oli kaardi halb kvaliteet. Mis mind aga üllatas oli see jooks, mis välja kukkus. Nii laiali pole pea ammu enam olnud ja ega enesetunne ka suurt kiita polnud, kuigi lõpus läks asi paremaks. Vigu tuli rohkem kui poolte punktidega, mis on täiesti lubamatu. Lisaks veel halvad teeplaneeringud ning kokku oligi ca 10 min niisama tuulde lastud. Finišis aga selgus tõsiasi et sama tempu oli teinud teisedki kodumaised kõvemad konkurendid ning kohaks sai 4, lätlase, soomlase ning 40 sek Mihkli taga. Mis sitasti , see uuesti.
2. päev oli oodata mõnusat lühirada(3,72 km) ning enestunne tundus samuti olevat parem kui eelmine päev. Sooja tehes oli siuhke normaalne tunne jalgades. Algus läkski hästi kuigi kahe esimese punktiga oleks saand ka 30 seki kiiremini liikuda nagu konkurendid tõestasid. Siis aga juhtus sama värk mis eelmine päev ehk mõistus nagu jooksis jumala kokku. Tulemuseks vead 3 järjestikuse punktiga, kokku selgelt üle 2 minuti. Esimest korda see aasta ropendasin ikka korralikult metsas. Edasi viis ainult tahtmine lõppu jõuda. Niimoodi motivatsiooni otsides muutusid viimased etapid Apakal üsnagi raskeks kuna jalad ei tahtnud enam kuidagi mäest üles minna. Lõpus suutsin veel mingi 20 sek. lapsliku lollusega maha mängida a see enam suurt ei kõigutanud. Tulemuseks 5. koht kaotust soomlasele täpselt 2 minutit. Peale jooksu oli isu orienteerumise vastu kadunud. Kuradi närvi ajas ja kuradi pettunud olin endas.
3. päev läksin rajale juba pingevabalt ning hoopis rahulikumas tempos. Etteoodatud üllatus oli esimene punn, kus tõusu forseerimist oli omajagu. Siiski suutsin isegi madala tempoga 3. ja 4. punniga mõlemiga mingi 30 seki viga teha. Esimese pikema etapi lõpus jõudis mulle järgi nats üle minuti hiljem startinud Simpson, kes ka kohe lennukal sammul möödus. Paar punni hiljem hakkasid mind vaevama kõhuhädad mille tulemusena tuli 1 km jooksul teha kaks "boksipeatust". 12. valmistas mulle üllatuse taas Simpson, kes mulle uuesti järgi jõudis aga järgimisel tõusul uuesti maha jäi. Enne polnud mul plaanis isegi talle lahingut anda, kohast oli lihtsalt nii suva. Nüüd aga käis peast mõte läbi et mis ma ikke niisama kohti loovutan ja viimase km suusaradadel tõmbasingi vähe kiirema käiguga. Simpson oli ennast ennem ilmselt nii pehmeks tõmmanud ja kaotas mulle finišis juba 44 sek.
Kokku siis 4 koht ning kaotust võitnud lätlasele 12 min ja 7 sek. Nõdrameelselt palju.
Mihkel jooksis 2. ja 3. päeva hästi, kuid esimese päeva suured vead jätsid temagi 3 kohale, Veiko Kütt ei tulnud üldse viimast päeva jooksma, kuna ilmselt kaks esimest päeva häid emotsioone ei pakkunud.
Kaardid saan äkki üles, kui markuse juurde jõuan ja ta mulle selgitusi annab kuidas seda teha.