Saime sellise raha eest siukse asja. Peaaegu kukesupp. Tegelikult oli tegemist SELLi mängude raames toimunud linnaseiklusega, millest nii mõnedki raugastuvad noororienteerujad osa võtsid. Varjunime Spiraalorav taga peitsid end Sander, Lauri ja Markus ning Olavi, Mihkel ja Peeter olid endale väljamaakeelse Earth, Wind and Fire nimeks võtnud. Ka Piret oli rajal, võistkonnaks Tublid Naised.Stardijoonel oli 21 võistkonda umbes sajast eri riigist. Stardi eel olid arvatavateks favoriitideks olid The Swedes, Spiraalorav, Earth, Wind and Fire ja Kõrgem sõjakool, kes ka võistlust lõpuks dikteerisid.
Lähe oli ülikooli spordihoone eest. Alustuseks oli lihtsamat sorti orienteerumine kuni 3. punktini. Seal olid esimestena kohal Spiraalorav ja The Swedes, EWandF ning Sõjakool olid pisut maha jäänud. Edasi tuli legendi järgi orienteerumine, mis on kaardile märgitud rohelisega. Alguses liikusimegi legendi järgi, kuid siis sõitis EWandF külje pealt sisse, sest nad olid punkti asukoha ära taibanud ja läksid sinna otseteed. Panime konksu ja saime neljanda punkti nende järel teisena kätta. Rootslased täristasid samal ajal kuskil tänavate peal ringi.
Siit ei viitsi ma enam edasi kirjutada ja luban seda Lauril või Sanderil teha. Andke tuld!
7 kommentaari:
Ma siis jätkan enda nägemuse kohaselt sealt kuhu markus jäi. Kuni Toomemäe punnideni panimegi tuimalt EW a F järel, viimases neist ootas üllatus kanderaami-ralli näöl. Egas midagi, Markus raamile ja minekut. Minu jaoks kujunes see üheks raskemaks osaks, kuna lõpus käed tahtsid otsast ära kukkuda. Samas saime just selle lisaülesande lõpu osas kerge vahe sisse, mis edasise jooksuga hakkas venima. Rootslased hakkasid just siis lisaülesannet tegema kui me tagasi olime. Järgnevad etapid midagi imelist ei pakkunud, vaid tuima tõmbamist. Kahe EM-i pulliga polnud mulle see ülesanne lihtsate killast. Paari vihjega tempot nats alla võtta elasin siiski üle. 10 KP-s oli karkudega kõndimise lisaülesanne, milles oli päeva parim mees raudselt Sander. Mees astus karkude peale, kõndis ära selle maa mis ole ette nähtud ja astus maha. Lihtsalt imeline. Kohe järgmises punnis oli taas lisaülesanne, kus laste mänguväljakul tuli ronimis- ja akrobaatika oskused mängu panna. Suht lihtne oli see. Järgmises punnis algas kanuu. Mina annan siinkohal teatepulga Sandrile üle, sest raja lõpuosa on just tema kõige pädevam kirjeldama.
njaa... kanuu... põhja ta ei läinud. Kuigi sõidutrajektoor polnud mitte kõige sirgem, saime esimese punkti üsna hästi kätte. Siis pikk ots Atlantise juurde. Kanuu tuli parkida suurema venna "Pegasuse" taha. Konstruktiivsetel läbirääkimistel allavoolu sõites, otsustasime, et köieharjutust lähen mina tegema. Ronisin kaile, komposteerisin ja siis Kaarsilla poole. Trepist ülesse joostes tundsin, et käed pole enam kõige värskemad. Traksid peale ja ülesse. Esimesed aasad lähevad enam-vähem hästi.. olen umbes 2,5 m kõrgusel, siis ei ulatu jalg enam järgmisesse aasa... näen juba rootslasi tulemas... võimlen veel ja saan kaks aasa edasi... jäänud umbes 2m... järgmine aas enam ümber tossu ei lähe... vaatan, et Williamil on ka probleeme tossu teise aasa saamisega.. ta läheb alla ja võtab tossud jalast. Püüan ka jalanõusi ära saada, aga olen liiga hea sõlme teinud, vaja oleks kahte kätt, aga ühega on vaja ennast püsti hoida. Ütlen turvaköie-kohtunikule, et lasku mind alla.. ta ei reageeri... kaamerate ees püüan ennast taltsutada ja ei ütle, mis ma temast arvan. Nüüd proovin liikuda ainult käte jõul, aga see on üks abitu liigutus, sest kanderaamist ja kanuust on käed läbi ja matkaköis on käte abil ronimiseks liiga peenike... järgneb veel minut võimlemist, turvaköis läheb teiste köitega totaalselt umbe... pärast sajandat palumist, et nad mu alla laseks, käsklusele reageeritakse... Williamil on punkt käes ja jookseb sokkide väel kanuu juurde.
Teen sama, sest enam ei näe enam põhjust ronimiseks.
Kamraadide juurde jõudes teatan, et punkt jäi võtmata, aga nad ei kuule seda, sest nende mõtted on keskendunud vaid sellele, kuidas rootslasi püüda... pärast kividele sõitu kaarsilla all, Markus ja Lauri lõpuks registreerivad, et punkt jäi võtmata... järgneb masendus ja vandumine, mida Suur-Emajõgi veel varem kuulnud ega näinud pole, Jaanikiriku tornikukk keerab meie poole oma sabasuled, jänes suleb raekoja aknad ja Arnoldi audil läheb siganilastisoon tööle.
Mis s...., see uuesti!!!
PS! Karkudel käisin viimati ~9 aastat tagasi, aga selle eest vähemalt kaks korda kõrgematega.
http://www.sellstudentgames.com/gallery.php?album=19
Siit saab pilte vaadata.
Minust räägiti ka!
kui keegi veel minu nime alt kirjutab saab lõuksi! Rämedalt kohe...
Loomulikult oli pulkadel püsimine raske. Meil tehti ülesanne ju keerulisemaks, maapind kõikus all.
Ja kanuumõlad olid Sõjakoolil raudselt suuremad kui meil.
Ma kuulsin ka mingist uuest parteitegelasest - Sander Oravast.
Ja üks asi veel. Spiraaloravad, te võtate oma ebaõnnestumist liiga lihtsalt. Räägite, et küll tuleb uus võimlus, uued võistlused. Ärge unustage, et te kaotasite peale eneseväärikuse ju ka veel 8 pudelit Fantat.
Ootaksin kriitilisemat analüüsi
Postita kommentaar