Väikese Annika unistus. Osa 2

Kõrvenõges ei lasknud ennast hapuoblika märkustest hoolida ja jätkas:
"Te ei saa ehk sellest aru, mida ma öelda tahan. Kas te arvate, et minul ei ole olnud süümepiinu, arvate te, et ma olengi selline kuri roheline umbrohi, kellest orienteerujad oma lastele hirmujutte räägivad. Ka mina olen taim, ka minul on tunded ja juured, ja neil on valus, kui mind laimatakse. Kord nägin ma ühte imeilusat tärkavat orhideed. Ma teadsin, et tema armastamine on nagu õiega vastu kivi jooksmine, aga proovi sa oma tundeid juhtida."
"Ka mina armusin kord teelehte, aga meil ei olnud vaimset klappi ja me läksime mõlemad oma teed," poetas hapuoblikas teema vahele.
"Mida tead sina, hapuoblikas, armastusest," ütles nõges vaikselt ja vaatas maha.
"Kus tuli nüüd Romeo välja, sind, mees, polnud veel külvatudki, kui mina luuletusi kirjutasin. Kirjutasin päikeseloojangust ja suurest valgest kuust, kirjutasin oma unistustest ja kirjutasin... armastusest. Sina näed korra orhideed ja lähed lolliks, hakkad õhkama nagu väike laps. Tule oma pilvedest sambla peale tagasi."
"Anna andeks sõber, aga see orhidee oli nii ilus, tema heledad lehed särasid päikese käes ja vars oli tal sihvakas ja heleroheline. Võib-olla paistsin tõusva päikese valguses ka mina ilusam ja rohelisem ning orhidee tuli mulle lähemale. Kui temalt ümber kinni tahtsin võtta, kõrvetasin teda pahaaimamatult. See oli ka viimane kord, kui seda "ilusat näilikkust", nii ma teda kutsusin, nägin. Minu saatus on vist üksi jääda," ohkas kõrvenõges kurvalt.
"Vaata nüüd ennast. Sa oled hale. Sinus pole põrmugi väärikust, pole seda, mis teeb taimest taime. Niimoodi see mets hukka läheb, kõrvenõgesed armuvad Punase Raamatu taimedesse ja peavad ennast Jeesus Kristuseks. Ütle mulle, mis sookailul või murakalehel viga on, miks ajad sa taga kaugeid tähti, kui päike on käeulatuses. "Ilus näilikkus", kust see väljend pärit on? Camus jah? Sa oled oma kraavipervel puhta lolliks läinud. Ja asi ei ole põuas, oo ei, asi on sinus eneses. Sul on identiteedikriis, mees," oli hapuoblikas juba oma noore sõbra peale vihaseks saanud

Väike Annika jälgis taimede tulist vaidlust. Ka tema oli kuulnud orhideedest ja käpalistest ning nende lummavast ilust. Nõgesest oli tal aga kahju, miks ei või tema tähti taga ajada ja oma unituste poole püüelda. Ka isa peale oli ta pahane, et see nõgest teda tundma õppimata laimas.

"Minul on kriis? Sina oled see, kes ei suuda oma tundeid väljendada. Kui mitu korda sa sellele teelehele ütlesid, et sa temast hoolid? Kui mitu korda sa püüdsid tema heaks midagi teha? "Vaimne klapp" puudus? Sa pole isegi seda väljendit ise välja mõelnud, ma tean, et sa käisid Tättet vaatamas," salvas kõrvenõges vastu.
"Ära seda teemat küll puuduta, kui äramurtud lehega siit lahkuda ei taha," vastas oblikas.
"Mis sa siis teed, tuled mulle kallale? Sinu juured on maa küljes nii kõvasti kinni, et sa ei tunnegi neid enam. Ja sellepärast ei saa sa minust aru, et pole kunagi näinud päikesetõusu, see suur kivi on sinust täpselt idas ja varjab vaatevälja. Sa oled elanud nagu klappidega hobune, kott peas. Sa oled küll mulle hea sõber, aga sinu kangekaelsus ärritab mind," rääkis nõges nüüd juba valjul häälel.
"Ah mine sa persse, nõges. Ma jätan selle meelde ja naeran sinu üle, kui sind sügisel maast üles kistakse ja vihaks köidetakse," ütles hapuoblikas mokaotsast ja läks sambla alla tagasi.
" Ja mina naeran, oi kuidas naeran, lausa hüsteeriliselt naeran, kui sina jänese seedekulglas sitajunniks muutud!" hüüdis nõges oblikale järele.
"Parem olla sitt, kui surnud mees, sest sina oled just seda viimast, kui vihm mu juured lahti leotab," mürises sammal pahaselt vastu.

Väiksel Annikal käis pea ringi, see tundmatu hääl muudkui korrutas. Unistus, unistus, unistus. Nõges ja hapuoblikas olid rääkinud nii keerulist juttu, et Annikal hakkas oma kännu peal igav ja veidi jahe. Ka päike hakkas langema. Annikal polnud vähematki aimu, kus ta oli ja kus on tema isa.
"Nõges ae, ega sina ei tea, mis suunas ma minema peaks," päris Annika viimases hädas abi.
"Tundub, et maailm on juba oma suuna valinud, ikka materiaalsuse suunas, heidkem kõrvale loodus, kõik mis on ehe ja tõeline ja andugem sellele piiksuvale ja printivale süsteemile," lausus nõges, ise samal ajal lehtedega kaasa vehkides, et oma sõnadele rammu lisada.
"Tõsiselt, nõges, ma olen eksinud. Ma ei tea kuhu minna?" oli Annika segaduses.
"Me kõik oleme eksinud. Sina, mina. Kõik!" jätkas kõrvenõges.
"Räägi iseenda eest poisike ja ütle lapsele mis suunas ta isa on, mitte ära tee metsarahvale häbi oma targutamisega. Kirjuta raamat kui tahad ennast väljendada või räägi asjast," kostis sambla alt turtsuvat heli.
"Lääne suunda olen ma jooksjaid täheldanud. Sinna kuhu päike loojub. Näe Annika, jälgi seda suurt ketas ja liigu tema poole. Tema on täna sinu teejuht, nagu ta on aastasadu olnud seda tervele tsivilisatsioonile," näitas nõges lehtedega suunda.
"Tule jumal appi, mis tsivilisatsioonist sa räägid. Sinu tsivilisatsioon on see samblamätas ja madal kraav," tuli hapuoblikas sambla alt jälle välja.
"Just ja minu jaoks on see mätas kui Everest ja kraav on Niiluseks," lausus kõrvenõges õnnelikult.
"Pimeda viid metsa, aga mis sa lolliga teed?" vangutas hapuoblikas nõgesele otsa vaadates pead.

Väike Annika oli selleks ajaks juba kraavikaldalt kaugel eemal ja taimede kõnelus kandus temani vaid puude kohina ja linnulauluna. Kollane nöör, ta leidis selle jälle üles ja seda mööda minnes jõudis suurele lagedale, kus oli vaid üks auto ja üks mees.
"Ma teatsin, et sa tuled sealt välja," tervitas isa teda naeratades.
"Kus teised on? Kus on inimesed, arvutid ja tablood?" vaatas Annika ümberringi.
"Ära läksid, võistlus on läbi, aga mina ei läinud ära, mis ma muidu emale oleksin öelnud."
"Läks mul hästi?" küsis Annika.
"Sul läks väga hästi, ülaste ja sinilillede klassis oled sa võitja," vastas isa.

Annika polnud märganudki, et valge ülaste kimp tal ikka veel käes oli.
"Isa, ma nägin metsas nõgest ja hapuoblikat."
"Ma tean, ka mina olen neid siin metsades kohanud," ütles isa kui muu seas.
"Isa, nad rääkisid minuga," sikutas Annika isa kätt.
"Kuidas sa nende keelest aru said?" muutus ka isa nüüd uudishimulikuks.
"Kas nad ei räägi siis meiega sama keelt" päris Annika.
"Ei, neil on oma keel, millest meie aru ei saa. Meie jaoks on see linnulaul ja metsakohin. Ja hea ongi, sest mina kardan, et meil oleks häbi, kui kuuleksime mida nõges ja oblikas meie elust arvavad," vastas isa.
"Mis see siis oli, isa, mida ma metsas kuulsin?" küsis väike Annika, kui isa ta autosse oli viinud.
"Unistus, ikka ilus ja sinililleline unistus," muigas isa habemesse, aga Annika oli selleks ajaks juba magama jäänud.

-järgneb-