Väikese Annika unistus. Osa 3 - Albaania kuulsaim orienteeruja

Jah, Annika vajus sügavasse ja õndsasse unne. Kui tavaliselt nägi ta unes roosasid karusid, kellel on suured mustad silmad ja roheline naba; kollaseid kalakesi, kes ujuvad ilma uimedeta või suurt tuumakatastroofi, mille järel jäävad ellu vaid üks mees ja üks naine, kelle armastusest sünnib uus maailm, siis seekord oli tema uni kaugel tavalisest. Kõrb. Selles unenäos oli suur, tühi ja tuuline kõrb. Ei olnud ühtegi pilve, ei ühtegi puud. Häiriv tühjus ja ainult tuul hüüdis: "Uhuu! Uhuu"Ja seal, keset seda tühjust seisis Albaania kuulsaim orienteeruja Akinna Amhir. Tema blondid juuksed alistusid tuulele ja lasid ennast lennutada ja sasida. Amhir, keda tunti ka Alistamatu Armeenlasena, seisis seal kõrbes küll enesekindlalt, kuid tema hinge uuristas üks eksistentsiaalne küsimus. Ei, see ei olnud "Kas kõik naeravad minu rahvuse üle?". See küsimus oli: "Kas on võimalik, et mina, Ahmir, olen eksinud? Oh, vaid tuul teab sellele vastust." Ja tuuleiil, mis endiselt tema juukseid sasis, ulus: "Uhuu, uhuu, oled." Ahmir puhkes nutma. Tema pisarad imbusid kuivanud maa sisse. Ahmir nuttis tunni ja nuttis teise, kuni tema pisaraveest tekkis suurde tühjusesse oaas, mis pakatas elust. Selles oaasis lendasid roosad sinilinnud ja seal kasvasid puud, mille viljad olid üheaegselt nii magusad kui hapud. Ooasi keskel oli sinine ja läbipaistev järv, mida kohalikud primaadid kutsusid "Pisarajärveks". Pisarajärves elasid legendi kohaselt kalad, keda ei saanud püüda ei ussi ega võrguga. Need olid fantoomkalad ja keegi ei teadnudki tegelikult, kas nad ikka selles järves elasid või mitte. Aga üks lilla sabaga ahv oli ühel udusel hommikutunnil näinud, kuidas järve vesi keema läks ja üks fantoomkala kõht ees pinnale ujus. Fantoomkalade legend oli oaasis sama kuum teema nagu sittuva karu juhtum Ruhnul.

Kui Ahmir on nutust punased palged ära kuivatas ja ringi vaatas, vaatas seda ilu ja elu, mida ta oma murega loonud oli, hakkas tal häbi. Talle ei mahtunud pähe, et tema kurbusest sündisid kahe peaga ahvid ja roosad sinilinnud. Ahmir oli ikka ette kujutanud, et tema valu on suurem maailmavalust, oli näinud oma muresid kui Otto Dixi maale, kus lapsed on näljas ja emad nutavad. Aga ei, tema pisaravesi oli olnud nii lahja, et sellest sündis maapealne paradiis, kus polnud mure ega kurbust. Ahmiril oli häbi. Kõik need aastad, mis ta oli veetnud metsades ajades taga punavalgeid tähiseid, kõik need pisarad ja ropud sõnad, mis ta oli kulutanud oma eksimustele, vigadele, mida põhjustasid tema hajevil mõtted, olid olnud enesepetmine. Ahmir jõudis tõdemusele, et tema tunded ja mured on nagu tema sõltumatu kodumaa Teises maailmasõjas, millest ei sõltunud mitte midagi. Juba tahtis ta jälle nutma puhkeda, kui puu otsast kostis kellegi hääl.
"Ei ole mõtet," hüüdis ahv puu otsast.
"Las ma nutan oma hädisust," tungisid pisarad vägisi Ahmiri silmadesse.
"Ei ole mõtet ma ütlen. Vaata, mis sa eelmise nutuhalinaga tegid. Ei ole meil enam vaja uusi kahepealisi ahve ega magushapusid viljapuid, mille viljad kunagi otsa ei lõppe. Kas sa ei näe, et me elame külluses ja kõrbest on saanud paradiis?" kõneles ahv tülpinult.
"Mis selles siis halba on? Nautige minu muresid täiel rinnal..." ei saanud Ahmir ahvi probleemist aru.
"Kaua sa ikka jõuad kreemikooki süüa. Läilaks läheb. Olgu, alguses oli tõesti tore - palju ahve, üks ilusam kui teine, teisel päid rohkem kui kolmandal. Süüa nii palju, et mine lolliks. Vesi alati jahe ja puhas. Aga no mina ei suuda enam. Ei ole enam sellist ahvi tunnet," kurtis ahv oma muret.
"Ma ei saa teist aru, ahvid," vangutas Ahmir pead.
"Ja meie ei saa aru inimestest. Lihtne. Minu arust ei vaja see teema pikamat arutelu. Ahv las olla puu otsas ja inimene nutku ma peal. Aga ärge tekitage meiel mingeid pseüdoparadiise, kus ujuvad fantoomkalad. Meie aju ei suuda tihtipeale öö ja päeva vahetumistki lahti mõtestada," häälitses ahv puu otsast.
"Aga miks mu pisaratel siis on selline mõju. Miks ei võeta minu muresid tõsiselt?" oli Ahmir ikka segaduses.
"Ma ju rääkisin sulle ahvi väikesest ajust. Mis küsimus see selline on, kas sa pead mind Einsteiniks? Tahad äkki, et ma räägin sulle relatiivsusteooriast või sellest, miks kommunism majandusskeemina ebaõnnestus? Ei veel parem, ma kutsun siia oma sõbra eükalüptipuu otsast, tema on rahvusvaheliste suhete spets, ta võib sulle seletada, miks Stalin Hitlerit alguses tõsiselt ei võtnud. Kuule inimene, ma saan aru, et sa oled Albaaniast ja et oled orienteeruja, aga ära kurat aja ahve närvi. Sinu mured ja pisarad? Ma räägin sulle pisaratest, eelmine nädal kukkus mu vennapoeg puu otsast alla, kui üritas ühe käega banaani koorida ja teisega nina nokkida. See on mure."
Ahmir sai ahvist aru. Järsku kadus oaas, linnud lendasid minema ja Pisarajärv kuivas ära. Liiva peale jäid vaid 3 kala. "Selge," mõtles Ahmir. "Järelikult olid fantoomkalad ikkagi olemas."
"Mingid fantoomid me ei ole, harilikku särge ei tunne või," ägisesid kalad oma viimaseid sõnu, enne kui nad päikse käes kivikõvaks kuivasid ja seejärel haihtusid.

Jälle oli ümberringi ainult tühi ja tuuline kõrb ning keset kõrbe Albaania kuulsaim orienteeruja. -----------------------------------------------------------------------------------

Annika ärkas üles, kui auto järsult pidurdas.
"Isa, ma nägin unes Albaania kuulsaimat orienteerujat," ütles veel unine Annika
"Ja mina mõtlesin, et Albaanias elavad ainult ahvid," vastas isa üllatunult.

-jätkub-