Pühapäev, 29. aprill 2007

Väikese Annika unistus. Viimane episood (5) - Mõistuse tagasipöördumine


Kuidas seletada maailmale oma unistusi? 13 aastat on Annika sellega pead vaevanud, 13 aastat on ta püüdnud näida sellisena, nagu ta on oma unistustes ja ometi on kõik need 13 aastat temast valesti aru saadud. Nüüd on ta 20-aastane ja veel täna õhtul peab ta oma unistuse lõplikult formuleerima,et mitte ajale jalgu jääda. Tegelikult teab ju Annika, et siin ei ole enam midagi formuleerida ega unistada, lihtsalt tuleb välja mõelda, kuidas seda maailmale seletada. Keegi ei pea sellest isegi aru saama...

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------

„Niiet sa tulid siis tagasi?”

„Ma ju ütlesin, et ta tuleb.”

„Sina ütlesid ka, et siil saab oravaga lapse ja et huulhein on armund kärbsesse. Ma ei suuda enam sinu loba jälgida. See paneb mul pea valutama...”

„Mina panen sinu pea valutama? No andke andeks. Pea valutab sul sellest, et sa selle sookailuga jälle semmima hakkasid ja ööd ja päevad nüüd selles mülkas veedad!”

„See, et minul naistega veab, on alati sulle ette jäänud ja ma ütlen sulle, viimast korda, et...”

„Poisid. Ärge nüüd kakelge. Ma ei tulnud selle pärast siia Miljoni Sinilille Orgu tagasi, et teie tülitsemist kuulata. Kuidas te, Nõges ja Hapuoblikas, olete need 13 aastat küll teineteise kõrval vastu pidanud üldse,” küsis Annika oma tuttavale kännule maha istudes, kuhu ikka veel päike peale paistis ja seda soojendas.

Hapuoblikas vaatas hapu näoga Nõgese poole ja ei lausunud sõnagi. Turtsatas vaid omaette ja püüdis oma juuri mulla seest välja kiskuda.

„Me elame sümbioosis. Meie juured on ühendatud ja mina annan Hapuoblikale rõõmu ja lootust ning vastu saan temalt kibestumust ja kulbitäis nukrust,” lausus Nõges kurvalt maha vaadates.

„Läheks mul siis seda rõõmu ja lootust vajagi, aga ei. Mõttetu vahetus...,” oli Hapuoblikas juba päris pahaseks muutunud.

„Aga Annika, miks sa jälle siin oled? Seekord ei saa sa ju eksinud olla, tulid sa sinililli korjama?” ei suutnud Nõges enam kauem juba pikalt vaevanud küsimust endale hoida.

„Tegelikult tulin ma teilt abi paluma. Ma kogu aeg unistan ja unistan, aga mitte kunagi ei saa minu unistused teoks ega lõppe ära. Need on nagu katki lõigatud filmilindid. Mingi ajani on kõik nagu muinasjutus, ma avastan ennast olukordadest, mis ma endale välja olen mõelnud, aga siis, mingil hetkel, tuleb justkui kellegi tume käsi ja lõikab selle lindi katki, jättes minu kätte 2 lahtist otsa, mida ma ei suuda kokku viia. Ometi ma tean, milline see film olema peab. Mina ise ju olen selle režissöör,” vuristas Annika oma mure ühe hingetõmbega metsataimedele ette.

„Kas pole mitte paradoksaalne, Hapuoblikas?” sügas nõges oma lehega õiealust.

„Eks umbrohu jaoks veidi liiga sügavamõtteline tõepoolest, aga minul on küll asi selge. Annika, sa oled täiesti valel teel. Ma ei tea, mida need arstid ja treenerid ja õpetajad ja muud inimesed sulle sisse on söötnud, aga sa teed selle kõik enda jaoks liiga keeruliseks. Püsi nüüd selle kännu peal ja kuula iidset hapuoblikate tarkust,” lausus Hapuoblikas, kui ta ennast ringutas ja hääle puhtaks köhis.

„Aga Hapu...” tahtis nõges midagi vahele öelda

„Ole vait, Nõges, ja kuula sina ka, sest kaks korda ma iidseid tarkusi enam rääkima ei hakka. Niisiis, juba minu vaarisa, kes sai kuulsaks oma ütlusega, et tal on varbaid jalaga segada, võttis ühel hommikul, kui ma veel väike idu olin, minu oma põlve peale ja ütles mulle ühe lause, ei enamat: „Sinu elu hapuoblikana ei erine suurt minu elust hapuoblikana, aga sina ise oled nii võrratult erinev minust.” Ma mõtestasin järgmised 2 kuud seda lauset lahti ja jõudsin tõdemuseni, et vaarisal oli täiesti õigus olnud,” jutustas Hapuoblikas, vaadates samal ajal kaugusesse.

Nõgesel oli kuulates suu nii lahti vajunud, et ta ei märganudki, kui sääsk talle suhu lendas ja seal oma kõrvetava haua leidis.

„Kas siis minu elu inimesena ei erine...?” tahtis Annika vahele küsida, aga Hapuoblikas jõudis temast ette ja ei lasknud tal lauset lõpetada: „Selle pead sa ise välja mõtlema, sest minu vaarisa oli ennekõike ikkagi hapuoblikate hinge asjatundja, inimest polnud ta kordagi näinud.

Annika lahkus metsast sama rumalalt, kui ta sinna tulnud oli. Hapuoblikas oli ajanud nii keerulist juttu, et ka Nõges ei kannatanud seda lõpuks välja ja solvas teda, öeldes, et mida teab jäneste toit elu keerdkäikudest, kui kogu nende rass on elu jooksul näinud ainult jänese seedekulgla keerdkäike. Selle peale oli Hapuoblikas igasuguse enesekontrolli kaotanud ja hakkas oma lehtedega auku kaevama, et enda juured Nõgese omadest lahti hammustada. Ometi oli Annikal ainult üks õhtu aega, et oma unistusest aru saada.

Kui ta koju jõudis ja telekapulti hakkas otsima, märkas ta raamaturiiulil Lasse Vireni raamatut ja kapi peal jäi talle juhuslikult silma Matti Nykäneni plakat. Ta ei tahtnud enam midagi kuulda lugemisest ega kellegi elufilosoofiatest. Ta oli nii väsinud tänasest tulutust päevast, kus ta polnud sammugi astunud lähemale oma unistusele, et ta jättis telekapuldi sinna, kust ta seda ei leidnudki ja läks otsejoones magama. Ja ta uinus hetkel, kui tema silmad sulgusid.

Väiksest udusest aknast oli ähmaselt näha, et lava peal istusid 2 meest. Üks oli kõhn habemik,kelle pikad ja kondised liigesid olid väändunud üle lavalaudade ning ta viskas järjekordse sahmaka kuuma vett kerisele. Teine mees, hulga lühem ja nooruslikum, habemiku kõrval tundus ta justkui poisike, istus aste madalamal ja asetas enda kõrvale juba 4nda tühja õlupudeli. Kui habemik oli jälle leili visanud ja ajas selja sirgu, tõmbas poisike aste madalamal pea õlgade vahele ja ütles vaikelt: „Liian paljon”. Habemik kihistas vaikselt naeru ja ütles siis: „Tead Matti, meie elu sportlastena ei erinenud palju, aga meie elu inimestena...” Poisike oli järjekordse kuumalaine üle elanud, tegi silmad lahti ja avas uue õlle: „Jah, sa elasid igavat elu, Lasse.” Nii lolli jutu peale viskas habemik uue sahmaka ja poisike pillas õlu maha ja jäi vakka. „Vaata, Matti. Mina elasin oma elu ühe unistuse järgi. Mulle meeldis tohutult joosta – nii kiiresti, et unustada kõik muu ja oi kuidas mulle meeldis võita. See oligi minu unistus, olla parim. Tead mida, ma läheksin kohe praegu, otse siit lavalt 5000 m starti,” ägestus habemik ja vehkis kulbiga. Selle peale ronis ka noorem mees lava otsa ja lausus: „Ja tead mida, vanamees, kui sa mulle veel ühe õlu annad, siis ma võin siit samast lavalt aknast välja hüpata, uue maailmarekordiga.”

Nii nad istusid seal, 2 kangelast põrgu eeskojas, sest põrgu kuulub ju kangelastele.



Lõpp

Pühapäev, 1. aprill 2007

Kobras ja Võru ühinevad

Juba talve teisel poolel sündinud otsus kahe Eesti edukaima orienteerumisklubi ühinemisest otsustati avalikustada alles vahetult enne hooaja algust, et vältida asjatuid spekulatsioone ja kiibitsemist. Nüüd aga, nädal enne Karjalaske võistlust, otsustasid OK Põlva Kobrase ja OK Võru juhtfiguurid, et aeg on küps Eesti orienteerumisavalikkust šokeerida ja avaldada pressiteade uuest ühendklubist.

Skandinaavias tihti esinev sama piirkonna klubide ühinemine suuremaks ja konkurentsivõimelisemaks klubiks on Eesti orienteerumiselus seni olnud harv nähtus. OK Põlva Kobrase presidendi Nikolai Järveoja sõnul oli klubi juhatus juba mitu aastat vaaginud, et aeg oleks lõpetada liivakastimängud ja luua Eestisse tugeva struktuuri ja liikmeskonnaga klubi, mis suudaks pakkuda suurtel teatevõistlustel konkurentsi ka Skandinaavia klubidele. „On ju kurb vaadata, kuidas seni on meie lootustandvad noored lahkunud välisklubidesse, samas kui saaksime ka ise, eriti nüüd, koos OK Võruga, kokku panna võistkonna, mis oleks võimeline jooksma Jukolal esikahekümnesse,” lausus Järveoja Põlva ajalehele Koit antud intervjuus. „Arutasime eelmise aasta Munamäe-Võru jooksu ajal Sixteniga seda asja ja kuigi meil alguses olid kahtlused, jõudsime kokkuleppele, et ainuke viis efektiivselt toetada meie noorte, ja mite ainult noorte, vaid ka kogu klubi liikmeskonna arengut, on tugeva ühendklubi loomine,” lisas ta juurde.

OK Võru liider Sixten Silla sõnul on Põlva maakonna näol tegemist ju muistse ja ajaloolise Võrumaaga ning kultuuriliselt on maakonnad väga sarnased. Ühendklubist rääkides lähevad ka Sixteni silmad särama ja ta oskab tuua palju häid külgi liitumisele: „Esiteks, kes on viimastel aastatel noorteklassides domineerunud? Võru ja Kobrase noored. Riigipoolne noorteraha, mis me liitudes saame, on piisavalt suur, et noortetöö ümberstruktureerida. Meil on suurepärased treenerid, kahe klubi peale kokku saame luua professionaalse ettevalmistusrühma, mis on kasvulavaks kogu Eesti orienteerumise tulevikule!” Vähem tähtsaks ei pidanud Sild ka asjaolu, et viimastel aastatel populaarsust kogunud orienteerumispäevakute ühendamine kahe maaakonna vahel osutub kindlasti tohutult populaarseks ürituseks. „Kobrase päevakud on Lõuna-Eestis olnud kindlasti ühed populaarsemad ja parima korraldusega. Võru päevakutel on kasutuses palju häid maastikke, kuid rahvas ei ole neid enda jaoks avastanud. Kui me ühendame Kobrase hea maine ja sissetöötatud süsteemi uute ja põnevate maastikega, loome uue kvaliteedi Eestis – päevakud ei pea olema jooksukrossid linnaäärsetel maastikel, need saavad olla põnevad katsumused,” selgitas Sixten Võrumaa teataja laupäevalisas ilmunud arvamusloos.

OK Põlva Kobrase legendaarse liikme Olavi Tomson sõnul oligi Eestis liiga palju mõttetuid klubisid ning liitumised saavad olukorda ainult paremaks teha: „Olen kodus nö seisu malelaual analüüsinud ja arvan, et täiesti põhjendatud oleks ka SK Saue Tammede ja OK Käbi liitumine ning RAE ROKKi ja KEK RSKd näen ma tulevikus allaneelatavat SRD SK poolt. Kuigi ma ei taha Nostradamus olla, tundub mulle, et OK Orvand kaob...”

Kui sel aastal moodustatud Sõjaväe Spordiklubi röövis Kobraselt ühe klubi tugevaima jooksja Sander Vaheri, lootes sel viisil ühe klubi kõrgest mängust medalitele välja jätta, siis ühendklubi oma strateegilises kavas aastateks 2007-2017 arvab vastupidist. Selleks hooajaks on klubi ridadesse värvatud just Sandrist tekkinud tühja kohta täitma Jürgen Einpaul SK Saue Tammedest, kes on väga kõvasti treeninud ning seadnud omale kõrged eesmärgid. „Lõuna-Eesti kuppelmaastik on mulle alati hingelähedane olnud ja praeguses olukorras näen, et ainuke viis edasi arenenda, on liituda perspektiivika klubiga, kes on paika pannud oma plaanid ja teab, kuidas neid saavutada,” oli Jürgen nõus lühidalt teemat Aare Plakile (Põlva Koit) kommenteerima. „Ja mis ma salgan, eks otsust aitas langetada ka Kobrase ja Võru pakutud finantstugi – summad, millest teised klubid ei julge mõeldagi,” lisas Jürgen muigelsui.

Märkimisväärne on ka fakt, et uues klubis jookseb nüüd kogu eelmisel aastal juunioride MMlt kuldmedali võitnud teatemeeskond ja lisaks noorte EMi kangelased Lauri Sild ja Raido Mitt. Markus Puusepp ja Timo Sild võtsid liitumist kui asjade loomulikku käiku, sest nagunii on eraelus sõbrad ja võistlustel head konkurendid palju treeninguid teinud koos Kobrastega ning mingeid lahkhelisid seni pole olnud. Kobrase praeguse hetke lootusandvaim noor Martin Simpson ütles kõrgemal tasemel langetatud otsusest kuuldes lühidalt aga tabavalt: „Tore. Olen nõus. Liigume edasi”

Uue ühendklubi värvideks saavad kollane ja lilla ning kuna aasta tagasi valmis Võru ja Põlva vahel uus maantee, siis nüüd kulub klubi kahe peamise keskuse vahel sõitmiseks napid 20 minutit. Juba on AS Võru Teed laua peal ka projekt Võru-Obinitsa maantee rekonstrueerimiseks – sel viisil saab kiire maanteeühenduse ka uue klubi üks suurtest treeningpolügonitest Tabinal. AS Teede REV-2 teeb sel aastal tolmuvabaks Piigaste-Veskimõisa teelõigu Põlvamaal.

Nime suhtes veel kokkuleppele ei ole jõutud, aga töö käib järgmiste variantide kallal: OK Võru Kobras, Lõuna Loomad, Põder ja Kobras. Uuele klubi mainekujundusega tegeleb firma L&C Marketing ning ettevõtte pressiesindaja Indrek Uhhulaiu sõnul käib praegu mõlemat maakonda hõlmav turuuuringute analüüsimine.

EOLi peadirektor Tõnu Lauter kinnitas Sportnet.ee-le, et tõepoolest, uus klubi on esitanud avalduse astuda EOLi liikmeks ning tema ei näe põhjust, miks selle avalduse tagasi peaks lükkama.

Täpsem plaanide avalikustamine toimub 14. Aprillil Võrus Kubija hotellis ning päev hiljem Põlvas Preeria Pubis.

Pildil: Sellest hooaajast juba samades dressides, v.a Sander Vaher, kes vahetab dressi sõjaväevormi vastu. (Kaur Kasel on lahe soeng ka muidu)

Refereerinud Põlva Koidust, Sportnetist, Võrumaa Teatajast ja Uma Lehest

Mihkel Järveoja