Pühapäev, 18. november 2007

Eesti versus Vallo!


Noored!

Üleskutse!

Nüüd on nii, et sellel hooajal on võimalik igal teisipäeval Vallo juhendamisel teha jooksu-ja jõuharjutustreeninguid. Koguneme kell 17.00 Tartu lauluväljakul. Igaüks soojendab end ise kohale.

Tule ja võta sõber ka kaasa!
Ugur ajee!
BYOB.

Pühapäev, 5. august 2007

Teisipäev, 10. juuli 2007

Sprint ja tavarada

Noorus on nüüd Austraalias Dubbo lähistel jooksnud kaks distantsi - sprindi ja tavaraja, millest esimest võib kindlasti tulmeuste poolest edukamaks pidada.
Sprint joosti Dubbo külje all paiknevas maailmakuulsas Western Plains Zoo's, mis orienteerumistehniliselt väga keeruline ei olnud, kuid seetõttu olid ka kiirused suuremad. Seigelda tuli kõikvõimalike loomapuuride vahel ning kuna vahepeal sadas päris tugevalt, muutusid paljud kohad suvisteks mudaliuväljadeks. Tüdrukutest võistlesin ainult mina ning tulemusega võib rahule jääda, kuigi kiirus kannatas tugevalt kaardi lugemiseks kuluva aja tõttu.
Poistest jooksis kõige tugevamalt Lauri, kellel jäi poodiumikohast puudu 12 sekundit ning pronksist 17 sekundit. Kokku tegi ta väidetavalt umbes poole minuti jagu viga ning tulemuseks oli seega 12. koht. Timo, kes läbis raja võrdlemisi puhtalt, teenis 16. koha ning oli rahul.
Tavarada oli sprindist palju suurem väljakutse. Kaardi nimeks oli Malang, mis kohalikus aborigeeni keeles tähendab kivist ala (rocky area). Seda see maastik tõesti oli - kivine. Kaardilt punktikoha selgeks väljalugemiseks oleks tihti tulnud kasutada suurendusklaasi, mida mõned sportlased ka tegid, kuna ühte kärbsemusta teisest oli väga raske eristada. Samuti olid rajad füüsiliselt rasked - tüdrukutel 300 ja poistel peaaegu 500 meetrit tõusu. Tõusumeetrite mõju oli selgelt näha pärast finišit, mil Lauri tükk aega telgist liikuda ei tahtnud. Meeleolu püsis finišis üleüldiselt päris leigena, kuni esimesse vaatepunkti võis ootama hakata Timot, kes, nagu loodetud, oli jooksmas head jooksu. Seega oli järgnev tund sisustatud närveerimise ja ergutamisega. Finišisirgel suutis Timo veel publikule sügava kummarduse teha, lausa kivise maani välja, kogus end aga kiiresti ning lõpetas veidi verise, kuid õnnelikuna. Tol hetkel oli tulemuseks 7. koht, kokkuvõttes aga 11.
JWOCil hakkavad aga esimesed topid juba ilmuma ning puhkepäeva meeleolus on paljud linnas endale banketiriideid otsimas. Kuid kolm võistluspäeva on veel ees ning seejärel võib meid juba koju oodata!

Reede, 6. juuli 2007

Noorus ei ole hukas...


...noorus on lihtsalt Austraalias, mis ei ole nii arenenud IT-maa kui Eesti.
Jah, see on tõsi - vesi läheb tõepoolest kraanikausist valepidi alla. See ja paljud teised avastused on meid viimase nädala jooksul hämmastanud. Nüüd oleme juba harjunud sellega, et kängurud metsas vabalt ringi hüppavad ning ei ehmata iga kord kui Vallo valesse sõidusuunda pöörab. Ja muideks, surnud kängurusid on palju lihtsam pildile saada, sest neid vedeleb tee ääres ohtralt.
Esimese nädala veetsime väikeses linnas nimega Orange lennuväsimusest toibudes ning maastikega kohanedes. Kõige suuremaks pettumuseks oli siinne ilm, bikiinid tuli heaga kotipõhja peita ning müts välja otsida. Eile sadas isegi rahet, kusjuures austraallased ise on toimuvast vaimustuses (20 aastat põuaperioodi on läbi!).
Täna aga jõudsime selleaastase JWOCi keskusesse Dubbosse, mis on umbes sama suur kui Paide. Homme on plaanis tava - ja lühiraja model event ning pühapäeval juba sprint, millest võtavad osa kõik poisid ning Grete.
Pikemaid kirjutisi võib oodata kui võistlused juba käimas ning siis on ka emotsioone ja muljeid rohkem!
With love from Down Under,
Kati ja Grete

Reede, 25. mai 2007

Heteroseksuaalsed mehed oskavad kõige paremini kaarti lugeda

Toon teieni enne Balti MV-d ja Eestikaid ühe väikese, kuid huvipakkuva uuringu:

Suurbritannia Warwicki ülikooli psühholoogide sõnul saavad kaardi lugemisega kõige paremini hakkama heteroseksuaalsed mehed, kõige halvemini aga heteroseksuaalsed naised.
Psühholoogide sõnul mõjutavad seksuaalsed suundumused kognitiivseid võimeid, kirjutab Daily Mail.

«Homoseksuaalsetest meestega võrreldes oskavad heteroseksuaalsed mehed orienteeruda ja kaarti paremini lugeda. Samas on homoseksuaalsed mehed võrreldes lesbiliste naistega selles tugevamad. Lesbilised naised omakorda edestavad heteroseksuaalseid naisi,» sõnas psühholoog Elizabeth Maylor.

Uurija täheldas, et võrreldes heteromeestega, olid homoseksuaalsete meeste ülesandelahendused sarnased naiste omadega. Lesbiliste naiste ülesandelahendused sarnanesid aga heteromeeste omadega.

Maylor lisas, et üldjoontes olid mehed paremad matemaatilist ja loogilist mõtlemist vajavate ülesannete lahendamisel. Naised seevastu keelelistes ülesannetes ja objektide kindlaks tegemisel.

«Mehed suudavad paremini kaarti lugeda, naistel seevastu on lihtsam kadunud võtmeid üles leida,» ütles uurija.

Maylor jätkas, et vanemaealistel inimestel oli ülesandeid lahendada raskem ja seda hoolimata nende soost.

«Kuid nii homoseksuaalsete kui ka heteroseksuaalsete meeste kognitiivne võimekus vähenes vananedes ühtemoodi. Sama kehtib ka naiste puhul, lesbiliste ja heteroseksuaalsete naiste kognitiivsed võimed langevad sarnaselt,» selgitas uurija.

Uuringu tarbeks testiti 198 000 inimest vanuses 20 – 65 eluaastat.

Pühapäev, 29. aprill 2007

Väikese Annika unistus. Viimane episood (5) - Mõistuse tagasipöördumine


Kuidas seletada maailmale oma unistusi? 13 aastat on Annika sellega pead vaevanud, 13 aastat on ta püüdnud näida sellisena, nagu ta on oma unistustes ja ometi on kõik need 13 aastat temast valesti aru saadud. Nüüd on ta 20-aastane ja veel täna õhtul peab ta oma unistuse lõplikult formuleerima,et mitte ajale jalgu jääda. Tegelikult teab ju Annika, et siin ei ole enam midagi formuleerida ega unistada, lihtsalt tuleb välja mõelda, kuidas seda maailmale seletada. Keegi ei pea sellest isegi aru saama...

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------

„Niiet sa tulid siis tagasi?”

„Ma ju ütlesin, et ta tuleb.”

„Sina ütlesid ka, et siil saab oravaga lapse ja et huulhein on armund kärbsesse. Ma ei suuda enam sinu loba jälgida. See paneb mul pea valutama...”

„Mina panen sinu pea valutama? No andke andeks. Pea valutab sul sellest, et sa selle sookailuga jälle semmima hakkasid ja ööd ja päevad nüüd selles mülkas veedad!”

„See, et minul naistega veab, on alati sulle ette jäänud ja ma ütlen sulle, viimast korda, et...”

„Poisid. Ärge nüüd kakelge. Ma ei tulnud selle pärast siia Miljoni Sinilille Orgu tagasi, et teie tülitsemist kuulata. Kuidas te, Nõges ja Hapuoblikas, olete need 13 aastat küll teineteise kõrval vastu pidanud üldse,” küsis Annika oma tuttavale kännule maha istudes, kuhu ikka veel päike peale paistis ja seda soojendas.

Hapuoblikas vaatas hapu näoga Nõgese poole ja ei lausunud sõnagi. Turtsatas vaid omaette ja püüdis oma juuri mulla seest välja kiskuda.

„Me elame sümbioosis. Meie juured on ühendatud ja mina annan Hapuoblikale rõõmu ja lootust ning vastu saan temalt kibestumust ja kulbitäis nukrust,” lausus Nõges kurvalt maha vaadates.

„Läheks mul siis seda rõõmu ja lootust vajagi, aga ei. Mõttetu vahetus...,” oli Hapuoblikas juba päris pahaseks muutunud.

„Aga Annika, miks sa jälle siin oled? Seekord ei saa sa ju eksinud olla, tulid sa sinililli korjama?” ei suutnud Nõges enam kauem juba pikalt vaevanud küsimust endale hoida.

„Tegelikult tulin ma teilt abi paluma. Ma kogu aeg unistan ja unistan, aga mitte kunagi ei saa minu unistused teoks ega lõppe ära. Need on nagu katki lõigatud filmilindid. Mingi ajani on kõik nagu muinasjutus, ma avastan ennast olukordadest, mis ma endale välja olen mõelnud, aga siis, mingil hetkel, tuleb justkui kellegi tume käsi ja lõikab selle lindi katki, jättes minu kätte 2 lahtist otsa, mida ma ei suuda kokku viia. Ometi ma tean, milline see film olema peab. Mina ise ju olen selle režissöör,” vuristas Annika oma mure ühe hingetõmbega metsataimedele ette.

„Kas pole mitte paradoksaalne, Hapuoblikas?” sügas nõges oma lehega õiealust.

„Eks umbrohu jaoks veidi liiga sügavamõtteline tõepoolest, aga minul on küll asi selge. Annika, sa oled täiesti valel teel. Ma ei tea, mida need arstid ja treenerid ja õpetajad ja muud inimesed sulle sisse on söötnud, aga sa teed selle kõik enda jaoks liiga keeruliseks. Püsi nüüd selle kännu peal ja kuula iidset hapuoblikate tarkust,” lausus Hapuoblikas, kui ta ennast ringutas ja hääle puhtaks köhis.

„Aga Hapu...” tahtis nõges midagi vahele öelda

„Ole vait, Nõges, ja kuula sina ka, sest kaks korda ma iidseid tarkusi enam rääkima ei hakka. Niisiis, juba minu vaarisa, kes sai kuulsaks oma ütlusega, et tal on varbaid jalaga segada, võttis ühel hommikul, kui ma veel väike idu olin, minu oma põlve peale ja ütles mulle ühe lause, ei enamat: „Sinu elu hapuoblikana ei erine suurt minu elust hapuoblikana, aga sina ise oled nii võrratult erinev minust.” Ma mõtestasin järgmised 2 kuud seda lauset lahti ja jõudsin tõdemuseni, et vaarisal oli täiesti õigus olnud,” jutustas Hapuoblikas, vaadates samal ajal kaugusesse.

Nõgesel oli kuulates suu nii lahti vajunud, et ta ei märganudki, kui sääsk talle suhu lendas ja seal oma kõrvetava haua leidis.

„Kas siis minu elu inimesena ei erine...?” tahtis Annika vahele küsida, aga Hapuoblikas jõudis temast ette ja ei lasknud tal lauset lõpetada: „Selle pead sa ise välja mõtlema, sest minu vaarisa oli ennekõike ikkagi hapuoblikate hinge asjatundja, inimest polnud ta kordagi näinud.

Annika lahkus metsast sama rumalalt, kui ta sinna tulnud oli. Hapuoblikas oli ajanud nii keerulist juttu, et ka Nõges ei kannatanud seda lõpuks välja ja solvas teda, öeldes, et mida teab jäneste toit elu keerdkäikudest, kui kogu nende rass on elu jooksul näinud ainult jänese seedekulgla keerdkäike. Selle peale oli Hapuoblikas igasuguse enesekontrolli kaotanud ja hakkas oma lehtedega auku kaevama, et enda juured Nõgese omadest lahti hammustada. Ometi oli Annikal ainult üks õhtu aega, et oma unistusest aru saada.

Kui ta koju jõudis ja telekapulti hakkas otsima, märkas ta raamaturiiulil Lasse Vireni raamatut ja kapi peal jäi talle juhuslikult silma Matti Nykäneni plakat. Ta ei tahtnud enam midagi kuulda lugemisest ega kellegi elufilosoofiatest. Ta oli nii väsinud tänasest tulutust päevast, kus ta polnud sammugi astunud lähemale oma unistusele, et ta jättis telekapuldi sinna, kust ta seda ei leidnudki ja läks otsejoones magama. Ja ta uinus hetkel, kui tema silmad sulgusid.

Väiksest udusest aknast oli ähmaselt näha, et lava peal istusid 2 meest. Üks oli kõhn habemik,kelle pikad ja kondised liigesid olid väändunud üle lavalaudade ning ta viskas järjekordse sahmaka kuuma vett kerisele. Teine mees, hulga lühem ja nooruslikum, habemiku kõrval tundus ta justkui poisike, istus aste madalamal ja asetas enda kõrvale juba 4nda tühja õlupudeli. Kui habemik oli jälle leili visanud ja ajas selja sirgu, tõmbas poisike aste madalamal pea õlgade vahele ja ütles vaikelt: „Liian paljon”. Habemik kihistas vaikselt naeru ja ütles siis: „Tead Matti, meie elu sportlastena ei erinenud palju, aga meie elu inimestena...” Poisike oli järjekordse kuumalaine üle elanud, tegi silmad lahti ja avas uue õlle: „Jah, sa elasid igavat elu, Lasse.” Nii lolli jutu peale viskas habemik uue sahmaka ja poisike pillas õlu maha ja jäi vakka. „Vaata, Matti. Mina elasin oma elu ühe unistuse järgi. Mulle meeldis tohutult joosta – nii kiiresti, et unustada kõik muu ja oi kuidas mulle meeldis võita. See oligi minu unistus, olla parim. Tead mida, ma läheksin kohe praegu, otse siit lavalt 5000 m starti,” ägestus habemik ja vehkis kulbiga. Selle peale ronis ka noorem mees lava otsa ja lausus: „Ja tead mida, vanamees, kui sa mulle veel ühe õlu annad, siis ma võin siit samast lavalt aknast välja hüpata, uue maailmarekordiga.”

Nii nad istusid seal, 2 kangelast põrgu eeskojas, sest põrgu kuulub ju kangelastele.



Lõpp

Pühapäev, 1. aprill 2007

Kobras ja Võru ühinevad

Juba talve teisel poolel sündinud otsus kahe Eesti edukaima orienteerumisklubi ühinemisest otsustati avalikustada alles vahetult enne hooaja algust, et vältida asjatuid spekulatsioone ja kiibitsemist. Nüüd aga, nädal enne Karjalaske võistlust, otsustasid OK Põlva Kobrase ja OK Võru juhtfiguurid, et aeg on küps Eesti orienteerumisavalikkust šokeerida ja avaldada pressiteade uuest ühendklubist.

Skandinaavias tihti esinev sama piirkonna klubide ühinemine suuremaks ja konkurentsivõimelisemaks klubiks on Eesti orienteerumiselus seni olnud harv nähtus. OK Põlva Kobrase presidendi Nikolai Järveoja sõnul oli klubi juhatus juba mitu aastat vaaginud, et aeg oleks lõpetada liivakastimängud ja luua Eestisse tugeva struktuuri ja liikmeskonnaga klubi, mis suudaks pakkuda suurtel teatevõistlustel konkurentsi ka Skandinaavia klubidele. „On ju kurb vaadata, kuidas seni on meie lootustandvad noored lahkunud välisklubidesse, samas kui saaksime ka ise, eriti nüüd, koos OK Võruga, kokku panna võistkonna, mis oleks võimeline jooksma Jukolal esikahekümnesse,” lausus Järveoja Põlva ajalehele Koit antud intervjuus. „Arutasime eelmise aasta Munamäe-Võru jooksu ajal Sixteniga seda asja ja kuigi meil alguses olid kahtlused, jõudsime kokkuleppele, et ainuke viis efektiivselt toetada meie noorte, ja mite ainult noorte, vaid ka kogu klubi liikmeskonna arengut, on tugeva ühendklubi loomine,” lisas ta juurde.

OK Võru liider Sixten Silla sõnul on Põlva maakonna näol tegemist ju muistse ja ajaloolise Võrumaaga ning kultuuriliselt on maakonnad väga sarnased. Ühendklubist rääkides lähevad ka Sixteni silmad särama ja ta oskab tuua palju häid külgi liitumisele: „Esiteks, kes on viimastel aastatel noorteklassides domineerunud? Võru ja Kobrase noored. Riigipoolne noorteraha, mis me liitudes saame, on piisavalt suur, et noortetöö ümberstruktureerida. Meil on suurepärased treenerid, kahe klubi peale kokku saame luua professionaalse ettevalmistusrühma, mis on kasvulavaks kogu Eesti orienteerumise tulevikule!” Vähem tähtsaks ei pidanud Sild ka asjaolu, et viimastel aastatel populaarsust kogunud orienteerumispäevakute ühendamine kahe maaakonna vahel osutub kindlasti tohutult populaarseks ürituseks. „Kobrase päevakud on Lõuna-Eestis olnud kindlasti ühed populaarsemad ja parima korraldusega. Võru päevakutel on kasutuses palju häid maastikke, kuid rahvas ei ole neid enda jaoks avastanud. Kui me ühendame Kobrase hea maine ja sissetöötatud süsteemi uute ja põnevate maastikega, loome uue kvaliteedi Eestis – päevakud ei pea olema jooksukrossid linnaäärsetel maastikel, need saavad olla põnevad katsumused,” selgitas Sixten Võrumaa teataja laupäevalisas ilmunud arvamusloos.

OK Põlva Kobrase legendaarse liikme Olavi Tomson sõnul oligi Eestis liiga palju mõttetuid klubisid ning liitumised saavad olukorda ainult paremaks teha: „Olen kodus nö seisu malelaual analüüsinud ja arvan, et täiesti põhjendatud oleks ka SK Saue Tammede ja OK Käbi liitumine ning RAE ROKKi ja KEK RSKd näen ma tulevikus allaneelatavat SRD SK poolt. Kuigi ma ei taha Nostradamus olla, tundub mulle, et OK Orvand kaob...”

Kui sel aastal moodustatud Sõjaväe Spordiklubi röövis Kobraselt ühe klubi tugevaima jooksja Sander Vaheri, lootes sel viisil ühe klubi kõrgest mängust medalitele välja jätta, siis ühendklubi oma strateegilises kavas aastateks 2007-2017 arvab vastupidist. Selleks hooajaks on klubi ridadesse värvatud just Sandrist tekkinud tühja kohta täitma Jürgen Einpaul SK Saue Tammedest, kes on väga kõvasti treeninud ning seadnud omale kõrged eesmärgid. „Lõuna-Eesti kuppelmaastik on mulle alati hingelähedane olnud ja praeguses olukorras näen, et ainuke viis edasi arenenda, on liituda perspektiivika klubiga, kes on paika pannud oma plaanid ja teab, kuidas neid saavutada,” oli Jürgen nõus lühidalt teemat Aare Plakile (Põlva Koit) kommenteerima. „Ja mis ma salgan, eks otsust aitas langetada ka Kobrase ja Võru pakutud finantstugi – summad, millest teised klubid ei julge mõeldagi,” lisas Jürgen muigelsui.

Märkimisväärne on ka fakt, et uues klubis jookseb nüüd kogu eelmisel aastal juunioride MMlt kuldmedali võitnud teatemeeskond ja lisaks noorte EMi kangelased Lauri Sild ja Raido Mitt. Markus Puusepp ja Timo Sild võtsid liitumist kui asjade loomulikku käiku, sest nagunii on eraelus sõbrad ja võistlustel head konkurendid palju treeninguid teinud koos Kobrastega ning mingeid lahkhelisid seni pole olnud. Kobrase praeguse hetke lootusandvaim noor Martin Simpson ütles kõrgemal tasemel langetatud otsusest kuuldes lühidalt aga tabavalt: „Tore. Olen nõus. Liigume edasi”

Uue ühendklubi värvideks saavad kollane ja lilla ning kuna aasta tagasi valmis Võru ja Põlva vahel uus maantee, siis nüüd kulub klubi kahe peamise keskuse vahel sõitmiseks napid 20 minutit. Juba on AS Võru Teed laua peal ka projekt Võru-Obinitsa maantee rekonstrueerimiseks – sel viisil saab kiire maanteeühenduse ka uue klubi üks suurtest treeningpolügonitest Tabinal. AS Teede REV-2 teeb sel aastal tolmuvabaks Piigaste-Veskimõisa teelõigu Põlvamaal.

Nime suhtes veel kokkuleppele ei ole jõutud, aga töö käib järgmiste variantide kallal: OK Võru Kobras, Lõuna Loomad, Põder ja Kobras. Uuele klubi mainekujundusega tegeleb firma L&C Marketing ning ettevõtte pressiesindaja Indrek Uhhulaiu sõnul käib praegu mõlemat maakonda hõlmav turuuuringute analüüsimine.

EOLi peadirektor Tõnu Lauter kinnitas Sportnet.ee-le, et tõepoolest, uus klubi on esitanud avalduse astuda EOLi liikmeks ning tema ei näe põhjust, miks selle avalduse tagasi peaks lükkama.

Täpsem plaanide avalikustamine toimub 14. Aprillil Võrus Kubija hotellis ning päev hiljem Põlvas Preeria Pubis.

Pildil: Sellest hooaajast juba samades dressides, v.a Sander Vaher, kes vahetab dressi sõjaväevormi vastu. (Kaur Kasel on lahe soeng ka muidu)

Refereerinud Põlva Koidust, Sportnetist, Võrumaa Teatajast ja Uma Lehest

Mihkel Järveoja

Reede, 30. märts 2007

Kevadine vasikas

Käisime Lauriga koolivaheajal Rootsis Smålandis Silva Junior Cupi kahel esimesel osavõistlusel. Esimesel päeval joosti sprinti, teisel aga lühirada. Lühirada toimus võrdlemisi keerulisel maastikul ning võistlusjärgselt oli, mida analüüsida.
Liikumisteid uurides panin tähele, et viiendast üheksanda punktini olin ebakindlalt liikunud ja päris mitu viga teinud. Eksimustele põhjust otsides meenus, et püüdsin teel viiendasse kinni kaks minutit varem startinud jooksja, kellest sain lõplikult lahti alles kaheksanda punkti juures, kuna tema tegi seal minust veel rohkem viga.
Eks see kevaditi ongi nõnda, et kaasvõistlejad häirivad meid pisut rohkem kui suvisel võistlushooajal, mil ollakse taolise segava faktoriga juba harjunud. Profülaktika mõttes võiksite seepärast pilgu peale heita artiklile, mis ilmus üle-eelmisel aastal ajakirjas The Australian Orienteer. Inglise - eesti sõnaraamatu leiate siit.

Neljapäev, 29. märts 2007

Psühholoogiline väsimus

Orienteerumise juures on kõige tähtsam mõttetöö ja pidev olukorra analüüsimine.

Tõnis Vaiksaare treeningrühm tegi õppevideo ja Tõnis kutsub kõiki treeningkogunemistele Schnelli tiigi äärde neljapäeviti kell 12.00
PS! Vihmase ilmaga toimuvad trennid Salme kultuurikeskuses

Esmaspäev, 26. märts 2007

Hispaania!

Sellest on nüüd küll juba omajagu aega möödas, kuid kuna teised blogijad on piisavalt laisad, et midagi meie suurepärasest l6unalaagrist kirjutada, siis v6tsin ma ise asja käsile ja jutustan loo enda vaatevinklist.
Kuna sellel aastal polnud minust enam kooliskäijat, kes v6iks endale popitamist lubada määramatul hulgal, vaid h6khm tiheda graafikuga tööinimene, siis sain endale puhkust lubada vaid nädalakese. Üheksas märts oli see 6nnelik päev, kui sain pageda Rootsist lastekära ja lume eest soojale maale.
Lennuk väljus hommikul kella kaheksa paiku ning seega pidin juba kell viis hommikul kottidega Nackast Arlanda poole hakkama astuma. Lennujaamas sain kokku seltsimees-kaasreisijatega- kollases jopes Tommy ja eelmisest aastast tuntud rootsi täku Joeliga. Reis möödus oluliste t6rgeteta, kui välja arvata paar kildu, millega Tommy hakkama sai(millel ma siinkohal siiski pikemalt ei peatuks).
Kohale j6udes langesid suure kisaga kaela kaks tsikki. Kuna nüüdseks oli majja kogunenud liiga palju inimesi, siis pagendati Rain ja rootslased minema. Mihkel v6ttis sugulussidemete kaudu üle autoriteetse majajuhi positsiooni ning talle kuuletuma jäid Annika, kolm blondi beibet, röstsaiamonopoli omanikud Jürgen ja Markus, hiljem kipsis jalaga Timmo ja Sander.
Laupäeval-pühapäeval toimus Martin Kronlundi v6istlus. Jooksuvormist ei tasu minu puhul rääkida, kuid see-eest olid rajad ja maastik huvitavad. Oluline on märkida, et me igaüks saime meeneks toredad oranzid mütsid, millega pidi kohe ka pilti tegema. Nummi.

Nüüd pisut majas valitsenud korrast. Hommik algas sellega, et üks varajane t6usja vaaritas k6igile putru. Seejärel sai iga sööja pudru kallal viriseda- kas oli jälle maitsetu v6i liiga soolane v6i isegi ühel korral öeldi, et puder on toores(see oli grete).
Trenni s6it möödus(vähemalt ühes autos) alati vinge muusika saatel. Favoriitlauludeks olid jätkuvalt(nagu eelminegi aasta) Scotty doesn’t know, Fred come to bed, Casolina, T6 menja ne ishi, lesbian and gay song ning paljud muud, mille saatel käsi aknast välja vehkida ja täiest k6rist kaasa üürata.
Esimeselt treeningult tagasi j6udes oli esimene asi bikiinid selga ja päevitama. Pesema j6udis ju minna ka pärast sööki (v6i vahetult enne teist trenni).
Pärast 6htusööki oli kreatiivne tegevus- kes vaatas filmi, kes j6i iluteed, kes varastas naabri wifit v6i kes istus poole ööni vanni ja vetsupoti ääre peal ning rääkis juttu. Laupäeva6htul oli boonustegevus- siis sai Viva pealt karaoket kaasa laulda(sk8ter boy ja muud hitid). Laagri viimastel päevadel sai ülipopiks mingi arvutimäng, mille taga osad istusid poole ööni(ehitasid ja pommitasid mingeid ronge vms).

Hetkel ma aga rohkem edasi kirjutada ei viitsi. Kui leidub m6ni teine agar, siis v6iks sellele jutule järje kirjutada. Mainimata jäi veel meie miinuste-süsteem ja v6iduka l6puga jalgpallmatsh, traagilise l6puga matk ning palju-palju muud.

Kevadhooaeg on alanud - la la laaa!!!

Reede, 23. märts 2007

Väikese Annika unistus. Osa 4 - depressioon


Annika: „Isa...”

Isa: „Noh, mis on? Ma ei jõua täna enam kabet mängida.”

„Ei, isa, tead...”

„Tõsiselt, mängime parem Reisi Ümber Maailma, ma olen sinine nupp.”

„Ei, kuula nüüd mind, mul on imelik tunne, mul on tunne, et ma jään elu lõpuni üksikuks...”

Isa võtab prillid eest, paneb Maalehe lauale ja ohkab sügavalt läbi näo ette tõstetud kätte:

„Annika, sa oled 7-aastane ja sa oled juba hoidnud poisil käest kinni. See on hea märk. Ei, tegelikult see on väga hea ja ilmselge märk, et sa ei jää üksi. Kust see üksinduse jutt nüüd äkki tuli? Kellega sa koos oled olnud?”

Annika: „Isa, asi ei ole poistes. Asi on üldse inimestes. Ma ei saa nendega hästi läbi, ma ei oska olla hea.”

„Kellega sa hästi läbi ei saa?”

„Ma vihkan kõiki”

„Kuidas nii? Sa oled ju kogu aeg olnud nii sõbralik tüdruk. Juba lasteaias olid sina see, kes istus esimesena Triinu kõrvale, kuigi oleksid võinud istuda ka tühja pinki. Ja näed, nüüd on Triin su parim sõbranna, teete koos siin mulle pannkooke ja käite poes ja...”

„Ma vihkan Triinu ka! Ja Kadrit ja Mari. Aga eriti Toomast ja seda värdjat Matit!”

„Annika, kuidas sa räägid? Mis sinuga juhtunud on? Sa ei saa kõiki vihata. Vaata kui toredad nad on. Mati on ju tubli sportlane ja vaata Toomast... Ma mäletan hästi, kuidas Tom ükspäev sulle kollase nartsissi tõi sinu sünnipäeval. Kadri ja Mari on lihtsalt ilusad minu arust...”

„Seda ma neis kõigis vihkangi. Et nad on nii ideaalsed. Ei, nad ei ole ideaalsed, nad on tropid ja puudulikud... Ja... Ja.... seda vihkan ka, et nad nii rõõmsad on ja ennast kogu aeg nii hästi tunnevad...”

„Sa oled ülekohtune. Sa ei saa ometi olla nii isekas, et kõik teised, sellisena nagu nad on – erinevatena, sulle vastikud tunduvad. Kuula nüüd tähelepanelikult, mis mul sulle öelda on, sest mul on valus vaadata, milliseks tigedusepuntraks sa kasvanud oled. Ja muide, mäletad eelmist teisipäevakut Vinsol?”

„Mäletan. Ma olin seal eelviimane. Kaotasin Linda Lehtsalule 7e minutiga ja Raimu Mitt naeris mu üle... Ma vihkan neid sellest hetkest peale.”

„Just. Ja alles nüüd saan ma aru, et see kõik oli tingitud sinu kibestumisest. Orienteerumine on selline spordiala, kus mentaalne stabiilsus on tihtipeale tähtsam kui tuim jooksuvõime. Kui sa lähed metsa, olgu see kas või teisipäevak, rääkimata siis suurematest võistlustest nagu näiteks Tartu Kevad, siis sa pead minema sinna hea tujuga. Sa ei tohi ümbritsevat vihata, puud ei saa olla värdjad, nõges ei tohi sinu jaoks olla nõme ja tihnik ei ole rõve. Niisamuti ei või sa oma konkurente altkulmu põrnitseda, ei tohi hakata mõtlema kättemaksust ega inkvisitsioonist. Sa pead unustama ära kõik paha, mis maailmas on, pead saavutama täieliku tasakaalu ümbritsevaga, olema nagu üks aminohape pikas valgu polümeeris... Suudad sa mind jälgida?”

„Raske on, isa. Mis on „mentaalsus” ja mis on „inkvisitsioon”? Valgu võrdlus oli selge...”

„Neid küsimusi küsi ema käest. Ma tahan teada, kas sa saad aru, millest ma räägin? Kas sa suudad minna metsa hea tuju ja naeratavana?”

„Lindale ei naerata ma enam kunagi...”

„Siis on meie vestlus lõppenud. Ära järgmine nädal Karaskisse tule, sest kui sina selline kiusupunn oled, siis pole metsal sulle midagi pakkuda. Aga jäta meelde, et kui sa tahad saada heaks orienteerujaks... oota, millest ma räägin... kui sa tahad saada heaks inimeseks eelkõiga ja seejärel heaks orienteerujaks, siis sa pead ümbritsevaga hästi läbi saama...”

„Aga...”

„Ma tean, ma tean... Mässata tahad sa jah? Kellega sa mässad? Mille vastu? Vaata mind, olen 45-aastane. On mul sõjaarme? On minus kuuliauke? Ei ole, kõik need mässamised on kõigest tühised korrapäratuse keerised suures vaikses ookeanis ja lõpuks sa õõtsud selle vaikse lainetusega ikka kaasa. Okei, võib-olla räägin ma liiga segaselt 7-aastase jaoks, aga ma tahan öelda, et kõigile inimestele ja inimsuhetele kangekaelselt sõrgu vastu ajada ja igale lihtsale tundele, jah, isegi mõnele kiusatusele pelgalt selle pärast selg pöörata, et need tunduvad liiga lihtsad, et head ja mõnusad olla, ei ole kellegi mässamine. See on... mis see siis on? Ma ei teagi. Võib-olla elu raiskamine, kui seda kuidagi üldse nimetada saab... Usu mind, ma olen ka oma konkurente vihanud, olen ennast neist tihtipeale paremaks pidanud, olen üleolev olnud ja alati on see kõik mulle metsas kätte maksnud. Sellistel hetkedel muutud sa justkui mingiks kuulitõukajaks ja avastad, et mida teeb kuulitõukaja raba ääres? ”

„Kuulitõukaja?”

„Olgu, olgu, mängime siis veel ühe kabe. Aga mina olen seekord valge.”

¤ Jutu juures olev pilt on illustratiivne ja ei oma mingit seost jutu sisuga

-järgneb-

Pühapäev, 4. märts 2007

Viimane postitus

Mingisugune o-video:

Kuna teisipäeval saab minu nooreaeg läbi ja astun sammu täisealiste maailma, siis jääb tänane postitus siin blogis viimaseks. Edaspidi tulevad minu sulest ehk veel vaid mõned kommentaarid.

Laupäev, 17. veebruar 2007

Sportlik puhkepäev

Laagriväsimusest tingituna naudin viimasel ajal lebotamist. Täna otsustasin siiski puhkuse sportlikuks muuta ja käia lõpuks ära Eesti Spordimuuseumis. 25 krooni eest oli meelelahutust ja uusi teadmisi küllalt.
Nägin oma silmaga Jüri Põõsa poolt peaminister Ansipile tehtud kingitust, mis sisaldas Taiwanis toodetud (muuseumitädi pööras mu tähelepanu sellele) Eesti ja USA lipuga Nike jooksutosse, nimelist dressi ja iPodi, mis kõik olid pakitud Valge Maja embleemiga nahkkarpi. Väidetavalt pidid osad inimesed ainult selle kingituse pärast muuseumit külastama.
Muidugi leidus seal ka Eesti spordile kordi tähtsamaid esemeid alates medalitest-karikatest kuni sportlastest tehtud maalide-skulptuurideni.
Külastus poleks pooltki nii huvitav olnud, kui tädid-saalivalvurid poleks osanud kõigele küsitule enamgi kui ammendavaid vastuseid anda. Tegelikult polnud tihtipeale vaja küsidagi, kui tädi juba tuli ja hakkas mõne eseme kohta jutustama. Nii mulle meeldib.
Lõpus sain ka endal selja märjaks: 1 krooni eest oli võimalik sõita trekijalgrattaga mees-mehele võistlus velotrekil. Valisin endale kõige tugevama interaktiivse vastase, aga pärast 200 meetrit polnud temast enam mulle vastast. 31,9 sekundiga läbitud 500 meetril sain keskmiseks kiiruseks 56,4 km/h ja max kiiruseks 67 km/h. Jalad pole vist kunagi nii kiiresti liikunud.
Kui Tartus 1-2 tundi vaba aega on, siis soovitan soojalt. Ise lähen varsti jälle, et paremat taktikat kasutades trekil kiirem aeg välja sõita.
PS! Eelmisel nädalavahetusel hallisprindis võitjaleiba maitsnud noored võiksid oma kogemustest kirjutada.

Pühapäev, 11. veebruar 2007

Pühapäev, 28. jaanuar 2007

Mootori soojenduseks


On tulnud teateid, et Markuse melanhoolia ähvardab külmal talvel nii mõnelgi vaimu ja innu otsast näpistada. Selle vältimiseks vaadake päikesepaistelist videot sellest, mis järgmine suvi juhtuma hakkab.

Et vaatamine põnevam oleks, siis paar tähelepanuülesannet ka:
1. Mitu korda Daminen Renard avakaljust alla joostes kaarti vaatab ja kaua ta selleks aega kulutab?
2. Milline sportlane, kes lõpusirgel lehvitab lipuga, oleks olnud Eva-Maria potensiaalne silmarõõm ja klubikaaslane, kui Eva oleks Rootsi aasta varem läinud?
3. Kui kaua Damien Renard üldse aega kaardi vaatamiseks kulutab (+- 3sek eksimiseks)
4. Kes on pildil?
5. Eriti tublid võivad kogu rootsikeelse teksti tõlkida inglise keelde ja siis eesti keelde ja vaadata, kas niimoodi mõni mõte ka kaduma läheb. Kui te selle kadumaläinud mõtte üles leiate ja sellele lõppu lisate küsimärgi asemele liite -er ja ette panete ilusa Eesti nime Sven, saate ühe parlamendi saadiku nime, kelle pädevusala on nii riigikaitse kui ka sotsiaalne mõõdukus.

Head tähelepanu!

Minule igatahes meeldib vaadata, kui keegi nii kiiresti jookseb...
Link ka siis: mms://qstream-wm.qbrick.com/05130/soft/or07sv.wmv

Neljapäev, 25. jaanuar 2007

Näidend elust enesest

EI MIDAGI ENAMAT
Draama ühes vaatuses



TEGELASED


POEG - täiseale lähenev noormees.
EMA - noormehe ema.



Tegevuspaigaks on kaminatuba.
Tegevus toimub tänapäeval.


ESIMENE VAATUS


Näitelavale on kujundatud tuba kamina, tugitooli ja televiisoriga. Kaminas praksuvad kuivad kuusepuud, telekas mängib "Luz Maria". E m a käib aknaid mööda ja tõmbab rulookardinaid alla ning vahetab telekal kanalit. Justkui kõrvaltoast on kuulda kellalööke, mis märgivad kuuenda õhtutunni saabumist. Kamina kõrval oleva ukse tagant kostab hääli. E m a saab aru, et p o e g on töölt tagasi jõudnud ja lahkub toast, et panna teevesi sooja. Lõpuks avaneb uks ning pealtvaatajate ette ilmub poriste pükstega , silmadele vajunud mütsi ja seljakotiga p o e g. Ta heidab seljakoti nurka, võtab mütsi peast ja laseb sõrmedega läbi juuste, ise samal ajal ohates. Võtnud kummikud jalast, astub ta mõned sammud ja kukub tugitooli, taaskord ohates. E m a jõuab tagasi tuppa ja astub p o j a juurde.

EMA: Kuidas täna metsas oli?
POEG: (Hakkab mõtlema möödunud päevale - arusaamatutele pooljoontele, ebaselgetele rohelise piiridele, jääst läbivajumisele ja teistele hetkedele, mis panid pea valutama. Lõpuks lööb käega endale otsaette.) Johhaidii, ja ei midagi enamat.

Riie langeb.

Pühapäev, 21. jaanuar 2007

Tähistaevas


Pilvitul õhtul/ öösel jooksma minnes võib igavuse vältimiseks pilgu suunata tee pealt ka ülespoole (muidugi mõõdukalt, muidu võib vastu puud joosta või üldse kraavi lennata). Mida aga taevas üldse märgata võib, seda võite leida siinselt tähekaardilt. Head avastamist:)

Teisipäev, 16. jaanuar 2007

ÄNG

Eelmise aasta oktoobris palus Liina meil välja pakkuda raamatuid, mida jõudehetkedel võiks lugeda. Möödunud 3-4 kuud koostasin ööd ja päevad oma nimerkirja, nüüd sai see valmis. TOP 10 teostest, mida soovitan O-sõpradel lugeda. Muidugi sisaldab iga raamat vähemalt üht O-elementi. Kui võitjateose kord läbi loete, mõistate, kui suur võib tegelikult üks suunaviga olla!

10. P. K. Dick, "Blade runner".








9. D. Brown, "Mata mu süda Wounded Knees".








8. R. L. Stevenson, "Aarete saar".








7. F. Herbert, "Düün".








6. E. Raud, "Roostevaba mõõk".








5. J. K. Rowling, "Harry Potter ja Saladuste kamber".








4. F. Molnar, "Pal-tänava poisid"








3. J. Verne, "Kapten Granti lapsed".








2. J. R. R. Tolkien, "Kääbik".








1. J. Verne, "Viieteistkümneaastane kapten".

Pühapäev, 14. jaanuar 2007

Oh, Kevad, miks viibid veel?

Oh täiskuu, kui sa taevalaest
mind viimast korda näeksid, vaest,
nii ahastades südaööl
siin kõrge arvuti ääres tööl!
Kui tihti toas, mis kaarte täis,
su nukker pilk minust üle käis!
Ah, saaksin metsadesse ära,
kus keset sinu armast sära
öövarjus vaimud lehvitlevad,
all hõbeaasu ehib kevad.



Reede, 12. jaanuar 2007

Soojendus eelseisvateks valimisteks

Netilehekülg World of O ja orienteerumisajakiri Orienteering Today korraldavad küsitlust, et selgitada välja 2006. aasta silmapaistvaim orienteerumissaavutus ning parim juunior. Hääletus kestab 18. jaanuarini, osalejatele auhinnad. Kõik, kes huvitatud, suunduge SIIA.

Loodan, et video 2004. aasta Jukolalt keerutab meie blogis natukenegi tolmu üles.

Laupäev, 6. jaanuar 2007

Laagriväsimus

Keda pärast laagrit tuim jooks enam ei köida, võiks leida siit midagi trennis proovimiseks.

Reede, 5. jaanuar 2007

Suhteline pimedus

Sain Maretilt lingi videole, mis nõuab tähelepanu, ja mitte vähe. Enne, kui asute vaatama, lugege videole suunava lingi all olev tekst läbi.
Video on nimekirjas esimene, nime all "basketball".
http://viscog.beckman.uiuc.edu/media/ig.html

Esmaspäev, 1. jaanuar 2007

FHM on spordiajakiri

Novembrikuisest FHM-ist leidsin vähetuntud fakti, et 1997. aasta orienteerumise maailmameister, taanlane Carsten Jørgensen on võitnud ka Paide-Türi rahvajooksu. Aastaks oli siis 1993. Võta näpust, mis teda tol aastal siia tõi.
Paide-Türi, 03. oktoober 1993
1. Carsten Jorgensen Taani 42.06
2. Toomas Tarm Tallinn 43.10
3. Meelis Veilberg Tamsalu 43.20

Et tegemist ei olnud ühekordse sähvatusega, näitavad tulemused ka rahvusvahelistel tiitlivõistlustelt:

Euroopa MV krossijooksus: 1998 - 5. koht, 2000 - 30. koht
Põhjamaade MV krossijooksus 1998 - 1. koht, 2000 - 4. koht
Poolmaratoni MM 1998 - 17. koht

Tirija.