Laagriväsimusest tingituna naudin viimasel ajal lebotamist. Täna otsustasin siiski puhkuse sportlikuks muuta ja käia lõpuks ära Eesti Spordimuuseumis. 25 krooni eest oli meelelahutust ja uusi teadmisi küllalt.
Nägin oma silmaga Jüri Põõsa poolt peaminister Ansipile tehtud kingitust, mis sisaldas Taiwanis toodetud (muuseumitädi pööras mu tähelepanu sellele) Eesti ja USA lipuga Nike jooksutosse, nimelist dressi ja iPodi, mis kõik olid pakitud Valge Maja embleemiga nahkkarpi. Väidetavalt pidid osad inimesed ainult selle kingituse pärast muuseumit külastama.
Muidugi leidus seal ka Eesti spordile kordi tähtsamaid esemeid alates medalitest-karikatest kuni sportlastest tehtud maalide-skulptuurideni.
Külastus poleks pooltki nii huvitav olnud, kui tädid-saalivalvurid poleks osanud kõigele küsitule enamgi kui ammendavaid vastuseid anda. Tegelikult polnud tihtipeale vaja küsidagi, kui tädi juba tuli ja hakkas mõne eseme kohta jutustama. Nii mulle meeldib.
Lõpus sain ka endal selja märjaks: 1 krooni eest oli võimalik sõita trekijalgrattaga mees-mehele võistlus velotrekil. Valisin endale kõige tugevama interaktiivse vastase, aga pärast 200 meetrit polnud temast enam mulle vastast. 31,9 sekundiga läbitud 500 meetril sain keskmiseks kiiruseks 56,4 km/h ja max kiiruseks 67 km/h. Jalad pole vist kunagi nii kiiresti liikunud.
Kui Tartus 1-2 tundi vaba aega on, siis soovitan soojalt. Ise lähen varsti jälle, et paremat taktikat kasutades trekil kiirem aeg välja sõita.
PS! Eelmisel nädalavahetusel hallisprindis võitjaleiba maitsnud noored võiksid oma kogemustest kirjutada.