Kolmapäev, 7. mai 2008

Kuidas kaardid päästavad elusid – esimene ja viimane osa.

Kitsa silmaringiga orienteerujad võivad pidada orienteerumissporti kaartide kasutamise ülimaks väljenduseks, kuid nende kurvastuseks peab ütlema, et oli aegu, kui tänu kaartidele päästeti elusid.

19. sajandil, kui tänu teaduse ja tehnoloogia arengule, kasvavale rahvastikule ning koloniaalvallutustele kartograafia tänapäevastesse vormidesse arenema hakkas, elas Londonis arst nimega John Snow, kes tundis muret koolerapuhangute ajal linnas surevate inimeste pärast. Nimelt ei olnud tol ajal selge, kuidas koolera levib, samuti nagu ei teatud ka paljude teiste haiguste kohta tänapäevases mõttes suurt midagi. Niisiis kallasid inimesed rõõmsalt solgi tänavatele või kogusid keldritesse, seostamata haigusi puudulike sanitaartingimustega, süüdistades kõiges halvas hoopis miasmi e halba õhku.

Sellise suhtumise juures polnud ime, et kümned ja sajad inimesed koolerapuhangute ajal surid. Rohked surmad panid Dr Snow mõtlema ning haritud mehena jõudis ta üsna kiiresti järeldusele, et misamiteooria pole kõige vettpidavam ning sellele oleks vaja leida tõsiseltvõetavaid alternatiive. Mõningate uuringute tagajärjel jõudis ta järeldusele, et hoopiski reostunud vesi on koolera levikus peamine kahtlusalune.

Märkides Soho linnasosas surnud inimeste elukohti kaardile, selgus, et Broad Streetil on enamus haigusjuhtumeid koondunud ühe veepumba ümber paiknevatesse majadesse. Nii sai koolera vee kaudu levimine veelgi kinnitust ning koostatud kaartide tutvustamisel linnaisadele mõistsid ka nood, et lisaks halvale õhule on neil ka veega halvad lood.

Tänu Dr Snow lihtsale geniaalsusele hakati Londoni sanitaartingimusi järk-järgult parandama ning uuritud kooleraepideemia (1854) jäigi Londoni ajaloos viimaseks.

Eks ta ole.
















Üks kriips=üks surnud inimene.



Sama kaardi kohta on olemas ka lühike loeng.


Markus