Reede, 20. veebruar 2009

Viljakas valestilugemine

Kui orienteerumisrajal juhtub, et viga läheb suuremaks kui 10 minutit, võiks olukorra pöörata viljakaks valestilugemiseks (nii nimetab seda ehk Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkond).
Tulevasteks juhtumiteks pakun lõiku ühest Lääne filosoofia võtmetekstist ''Massid ja võim'' - nõnda mõtleb Elias Canetti metsast, ühest massisümbolist*:

''Mets on inimese kohal. Ta võib olla pea kohal sulguv ja võssa kasvanud; metsa sisenemine ja eriti seal edasiliikumine võib olla vaevarikas. Kuid tema tegelik tihedus, see, mis tõesti moodustab metsa, ta lehestik, on ülal. See on üksikute puude lehestik, mis põimub ühte ja moodustab tervikliku lae; lehestik on see, mis tõkestab valgust ja heidab suurt, ühist metsavarju. Inimene, kes seisab püsti nagu puu, võtab puudega ühte ritta. Aga nad on temast palju suuremad ja ta peab nende poole üles vaatama. Pole teist loodusnähtust, mis on nii püsivalt tema kohal ja ühtlasi nii lähedal ja nii paljune. Sest pilved liiguvad edasi, vihm imbub maasse ja tähed on kaugel. Ühelgi neist fenomenidest, mis oma paljususes mõjuvad ülaltpoolt, ei ole metsa igikestvat lähedust. Puude kõrgus on kättesaadav; puu otsa ronitakse, tuuakse viljad alla; inimene on elanud puu otsas.
Suund, kuhu mets juhib inimese pilgu, on tema enda muutumise suund. Mets kasvab pidevalt ülespoole. Tüved pole päris ühesugused, ühesugused on nad ainult suuna poolest. Kes on kord metsas, tunneb end turvaliselt; ta pole metsa harjal, ladvastikus, kus toimub kasv ja tihedus on kõige suurem. See tihedus kaitseb teda ülalt. Nii on mets saanud harduse õpetajaks. Ta sunnib inimest üles vaatama ja olema tänulik tema vägeva kaitse eest. Pilku tüvesid pidi üles libistades pöörame ennast taeva poole. Maailm ennetab pühakojatunnet, Jumala ees seismist sammaste ja piilarite keskel. Ladvastiku kontingentseim ja seetõttu täiuslikem võrdkuju on toomkiriku võlv, kõik tüved ülimaks ja lahutamatuks ühtsuseks põimunud.
Metsa teine ja mitte vähem tähtis omadus on tema kollektiivne paigalenaelutatus. Iga üksik puu juurdub kindlalt ega anna järele ühelegi väljastpoolt tulevale ähvardusele. Tema vastupanu on absoluutne, ta ei nihku paigast. Teda võib maha raiuda, aga mitte teise paika nihutada. Nii on ta saanud sümboliks sõjaväele: ülesrivistunud sõjavägi, sõjavägi, mis mingil juhul ei tagane, mis pigem laseb end viimse meheni tükkideks raiuda, kui loovutab jalatäiegi maad.''


*Massisümbol on kollektiivne ühtsus, mis ei koosne inimestest, kuid mida ometi tajutakse massina. Canetti jaoks on säärased ühtsused vili, vihm, tuul, liiv, meri, tuli ja mets.

Pühapäev, 15. veebruar 2009