Reede, 30. märts 2007

Kevadine vasikas

Käisime Lauriga koolivaheajal Rootsis Smålandis Silva Junior Cupi kahel esimesel osavõistlusel. Esimesel päeval joosti sprinti, teisel aga lühirada. Lühirada toimus võrdlemisi keerulisel maastikul ning võistlusjärgselt oli, mida analüüsida.
Liikumisteid uurides panin tähele, et viiendast üheksanda punktini olin ebakindlalt liikunud ja päris mitu viga teinud. Eksimustele põhjust otsides meenus, et püüdsin teel viiendasse kinni kaks minutit varem startinud jooksja, kellest sain lõplikult lahti alles kaheksanda punkti juures, kuna tema tegi seal minust veel rohkem viga.
Eks see kevaditi ongi nõnda, et kaasvõistlejad häirivad meid pisut rohkem kui suvisel võistlushooajal, mil ollakse taolise segava faktoriga juba harjunud. Profülaktika mõttes võiksite seepärast pilgu peale heita artiklile, mis ilmus üle-eelmisel aastal ajakirjas The Australian Orienteer. Inglise - eesti sõnaraamatu leiate siit.

Neljapäev, 29. märts 2007

Psühholoogiline väsimus

Orienteerumise juures on kõige tähtsam mõttetöö ja pidev olukorra analüüsimine.

Tõnis Vaiksaare treeningrühm tegi õppevideo ja Tõnis kutsub kõiki treeningkogunemistele Schnelli tiigi äärde neljapäeviti kell 12.00
PS! Vihmase ilmaga toimuvad trennid Salme kultuurikeskuses

Esmaspäev, 26. märts 2007

Hispaania!

Sellest on nüüd küll juba omajagu aega möödas, kuid kuna teised blogijad on piisavalt laisad, et midagi meie suurepärasest l6unalaagrist kirjutada, siis v6tsin ma ise asja käsile ja jutustan loo enda vaatevinklist.
Kuna sellel aastal polnud minust enam kooliskäijat, kes v6iks endale popitamist lubada määramatul hulgal, vaid h6khm tiheda graafikuga tööinimene, siis sain endale puhkust lubada vaid nädalakese. Üheksas märts oli see 6nnelik päev, kui sain pageda Rootsist lastekära ja lume eest soojale maale.
Lennuk väljus hommikul kella kaheksa paiku ning seega pidin juba kell viis hommikul kottidega Nackast Arlanda poole hakkama astuma. Lennujaamas sain kokku seltsimees-kaasreisijatega- kollases jopes Tommy ja eelmisest aastast tuntud rootsi täku Joeliga. Reis möödus oluliste t6rgeteta, kui välja arvata paar kildu, millega Tommy hakkama sai(millel ma siinkohal siiski pikemalt ei peatuks).
Kohale j6udes langesid suure kisaga kaela kaks tsikki. Kuna nüüdseks oli majja kogunenud liiga palju inimesi, siis pagendati Rain ja rootslased minema. Mihkel v6ttis sugulussidemete kaudu üle autoriteetse majajuhi positsiooni ning talle kuuletuma jäid Annika, kolm blondi beibet, röstsaiamonopoli omanikud Jürgen ja Markus, hiljem kipsis jalaga Timmo ja Sander.
Laupäeval-pühapäeval toimus Martin Kronlundi v6istlus. Jooksuvormist ei tasu minu puhul rääkida, kuid see-eest olid rajad ja maastik huvitavad. Oluline on märkida, et me igaüks saime meeneks toredad oranzid mütsid, millega pidi kohe ka pilti tegema. Nummi.

Nüüd pisut majas valitsenud korrast. Hommik algas sellega, et üks varajane t6usja vaaritas k6igile putru. Seejärel sai iga sööja pudru kallal viriseda- kas oli jälle maitsetu v6i liiga soolane v6i isegi ühel korral öeldi, et puder on toores(see oli grete).
Trenni s6it möödus(vähemalt ühes autos) alati vinge muusika saatel. Favoriitlauludeks olid jätkuvalt(nagu eelminegi aasta) Scotty doesn’t know, Fred come to bed, Casolina, T6 menja ne ishi, lesbian and gay song ning paljud muud, mille saatel käsi aknast välja vehkida ja täiest k6rist kaasa üürata.
Esimeselt treeningult tagasi j6udes oli esimene asi bikiinid selga ja päevitama. Pesema j6udis ju minna ka pärast sööki (v6i vahetult enne teist trenni).
Pärast 6htusööki oli kreatiivne tegevus- kes vaatas filmi, kes j6i iluteed, kes varastas naabri wifit v6i kes istus poole ööni vanni ja vetsupoti ääre peal ning rääkis juttu. Laupäeva6htul oli boonustegevus- siis sai Viva pealt karaoket kaasa laulda(sk8ter boy ja muud hitid). Laagri viimastel päevadel sai ülipopiks mingi arvutimäng, mille taga osad istusid poole ööni(ehitasid ja pommitasid mingeid ronge vms).

Hetkel ma aga rohkem edasi kirjutada ei viitsi. Kui leidub m6ni teine agar, siis v6iks sellele jutule järje kirjutada. Mainimata jäi veel meie miinuste-süsteem ja v6iduka l6puga jalgpallmatsh, traagilise l6puga matk ning palju-palju muud.

Kevadhooaeg on alanud - la la laaa!!!

Reede, 23. märts 2007

Väikese Annika unistus. Osa 4 - depressioon


Annika: „Isa...”

Isa: „Noh, mis on? Ma ei jõua täna enam kabet mängida.”

„Ei, isa, tead...”

„Tõsiselt, mängime parem Reisi Ümber Maailma, ma olen sinine nupp.”

„Ei, kuula nüüd mind, mul on imelik tunne, mul on tunne, et ma jään elu lõpuni üksikuks...”

Isa võtab prillid eest, paneb Maalehe lauale ja ohkab sügavalt läbi näo ette tõstetud kätte:

„Annika, sa oled 7-aastane ja sa oled juba hoidnud poisil käest kinni. See on hea märk. Ei, tegelikult see on väga hea ja ilmselge märk, et sa ei jää üksi. Kust see üksinduse jutt nüüd äkki tuli? Kellega sa koos oled olnud?”

Annika: „Isa, asi ei ole poistes. Asi on üldse inimestes. Ma ei saa nendega hästi läbi, ma ei oska olla hea.”

„Kellega sa hästi läbi ei saa?”

„Ma vihkan kõiki”

„Kuidas nii? Sa oled ju kogu aeg olnud nii sõbralik tüdruk. Juba lasteaias olid sina see, kes istus esimesena Triinu kõrvale, kuigi oleksid võinud istuda ka tühja pinki. Ja näed, nüüd on Triin su parim sõbranna, teete koos siin mulle pannkooke ja käite poes ja...”

„Ma vihkan Triinu ka! Ja Kadrit ja Mari. Aga eriti Toomast ja seda värdjat Matit!”

„Annika, kuidas sa räägid? Mis sinuga juhtunud on? Sa ei saa kõiki vihata. Vaata kui toredad nad on. Mati on ju tubli sportlane ja vaata Toomast... Ma mäletan hästi, kuidas Tom ükspäev sulle kollase nartsissi tõi sinu sünnipäeval. Kadri ja Mari on lihtsalt ilusad minu arust...”

„Seda ma neis kõigis vihkangi. Et nad on nii ideaalsed. Ei, nad ei ole ideaalsed, nad on tropid ja puudulikud... Ja... Ja.... seda vihkan ka, et nad nii rõõmsad on ja ennast kogu aeg nii hästi tunnevad...”

„Sa oled ülekohtune. Sa ei saa ometi olla nii isekas, et kõik teised, sellisena nagu nad on – erinevatena, sulle vastikud tunduvad. Kuula nüüd tähelepanelikult, mis mul sulle öelda on, sest mul on valus vaadata, milliseks tigedusepuntraks sa kasvanud oled. Ja muide, mäletad eelmist teisipäevakut Vinsol?”

„Mäletan. Ma olin seal eelviimane. Kaotasin Linda Lehtsalule 7e minutiga ja Raimu Mitt naeris mu üle... Ma vihkan neid sellest hetkest peale.”

„Just. Ja alles nüüd saan ma aru, et see kõik oli tingitud sinu kibestumisest. Orienteerumine on selline spordiala, kus mentaalne stabiilsus on tihtipeale tähtsam kui tuim jooksuvõime. Kui sa lähed metsa, olgu see kas või teisipäevak, rääkimata siis suurematest võistlustest nagu näiteks Tartu Kevad, siis sa pead minema sinna hea tujuga. Sa ei tohi ümbritsevat vihata, puud ei saa olla värdjad, nõges ei tohi sinu jaoks olla nõme ja tihnik ei ole rõve. Niisamuti ei või sa oma konkurente altkulmu põrnitseda, ei tohi hakata mõtlema kättemaksust ega inkvisitsioonist. Sa pead unustama ära kõik paha, mis maailmas on, pead saavutama täieliku tasakaalu ümbritsevaga, olema nagu üks aminohape pikas valgu polümeeris... Suudad sa mind jälgida?”

„Raske on, isa. Mis on „mentaalsus” ja mis on „inkvisitsioon”? Valgu võrdlus oli selge...”

„Neid küsimusi küsi ema käest. Ma tahan teada, kas sa saad aru, millest ma räägin? Kas sa suudad minna metsa hea tuju ja naeratavana?”

„Lindale ei naerata ma enam kunagi...”

„Siis on meie vestlus lõppenud. Ära järgmine nädal Karaskisse tule, sest kui sina selline kiusupunn oled, siis pole metsal sulle midagi pakkuda. Aga jäta meelde, et kui sa tahad saada heaks orienteerujaks... oota, millest ma räägin... kui sa tahad saada heaks inimeseks eelkõiga ja seejärel heaks orienteerujaks, siis sa pead ümbritsevaga hästi läbi saama...”

„Aga...”

„Ma tean, ma tean... Mässata tahad sa jah? Kellega sa mässad? Mille vastu? Vaata mind, olen 45-aastane. On mul sõjaarme? On minus kuuliauke? Ei ole, kõik need mässamised on kõigest tühised korrapäratuse keerised suures vaikses ookeanis ja lõpuks sa õõtsud selle vaikse lainetusega ikka kaasa. Okei, võib-olla räägin ma liiga segaselt 7-aastase jaoks, aga ma tahan öelda, et kõigile inimestele ja inimsuhetele kangekaelselt sõrgu vastu ajada ja igale lihtsale tundele, jah, isegi mõnele kiusatusele pelgalt selle pärast selg pöörata, et need tunduvad liiga lihtsad, et head ja mõnusad olla, ei ole kellegi mässamine. See on... mis see siis on? Ma ei teagi. Võib-olla elu raiskamine, kui seda kuidagi üldse nimetada saab... Usu mind, ma olen ka oma konkurente vihanud, olen ennast neist tihtipeale paremaks pidanud, olen üleolev olnud ja alati on see kõik mulle metsas kätte maksnud. Sellistel hetkedel muutud sa justkui mingiks kuulitõukajaks ja avastad, et mida teeb kuulitõukaja raba ääres? ”

„Kuulitõukaja?”

„Olgu, olgu, mängime siis veel ühe kabe. Aga mina olen seekord valge.”

¤ Jutu juures olev pilt on illustratiivne ja ei oma mingit seost jutu sisuga

-järgneb-

Pühapäev, 4. märts 2007

Viimane postitus

Mingisugune o-video:

Kuna teisipäeval saab minu nooreaeg läbi ja astun sammu täisealiste maailma, siis jääb tänane postitus siin blogis viimaseks. Edaspidi tulevad minu sulest ehk veel vaid mõned kommentaarid.