Sprint joosti Dubbo külje all paiknevas maailmakuulsas Western Plains Zoo's, mis orienteerumistehniliselt väga keeruline ei olnud, kuid seetõttu olid ka kiirused suuremad. Seigelda tuli kõikvõimalike loomapuuride vahel ning kuna vahepeal sadas päris tugevalt, muutusid paljud kohad suvisteks mudaliuväljadeks. Tüdrukutest võistlesin ainult mina ning tulemusega võib rahule jääda, kuigi kiirus kannatas tugevalt kaardi lugemiseks kuluva aja tõttu.
Poistest jooksis kõige tugevamalt Lauri, kellel jäi poodiumikohast puudu 12 sekundit ning pronksist 17 sekundit. Kokku tegi ta väidetavalt umbes poole minuti jagu viga ning tulemuseks oli seega 12. koht. Timo, kes läbis raja võrdlemisi puhtalt, teenis 16. koha ning oli rahul.
Tavarada oli sprindist palju suurem väljakutse. Kaardi nimeks oli Malang, mis ko
halikus aborigeeni keeles tähendab kivist ala (rocky area). Seda see maastik tõesti oli - kivine. Kaardilt punktikoha selgeks väljalugemiseks oleks tihti tulnud kasutada suurendusklaasi, mida mõned sportlased ka tegid, kuna ühte kärbsemusta teisest oli väga raske eristada. Samuti olid rajad füüsiliselt rasked - tüdrukutel 300 ja poistel peaaegu 500 meetrit tõusu. Tõusumeetrite mõju oli selgelt näha pärast finišit, mil Lauri tükk aega telgist liikuda ei tahtnud. Meeleolu püsis finišis üleüldiselt päris leigena, kuni esimesse vaatepunkti võis ootama hakata Timot, kes, nagu loodetud, oli jooksmas head jooksu. Seega oli järgnev tund sisustatud närveerimise ja ergutamisega. Finišisirgel suutis Timo veel publikule sügava kummarduse teha, lausa kivise maani välja, kogus end aga kiiresti ning lõpetas veidi verise, kuid õnnelikuna. Tol hetkel oli tulemuseks 7. koht, kokkuvõttes aga 11.JWOCil hakkavad aga esimesed topid juba ilmuma ning puhkepäeva meeleolus on paljud linnas endale banketiriideid otsimas. Kuid kolm võistluspäeva on veel ees ning seejärel võib meid juba koju oodata!
