Treeningud ja töö on olulisemad, kui looduslik andekus

Jani Lakkanen – kahekordne Maailmameistrivõistluste ning Euroopameistrivõistluste võitja jooksuorienteerumises. Kokku tema kollektsioonis on 9 Maailma- ja Euroopameistrivõistlusi spordiorienteerumises.Kuulsust ja populaarsust sportlane sai pärast võitu Taanis Maailmameistrivõistlustel 2006 kõige prestiizikal orienteerumises pikal distantsil. 2008 aastal ta sai vigastust kohe esimesel stardil Euroopameistrivõistlustel Lätis (EOC 2008), vastavalt sellele jättis vahele ka Maailmameistrivõistlusi 2008 ning tulemuseks pidi lahkuma suurest spordist. 2009 aastalt Jani Lakkanen on soome noortekoondise treener. Olles minevikus kahekordne Maailmameistrivõistluste bronkmedali võitja (1985 ja 1986 aastatel), Jani Lakkanen tegeleb Soome noorte talenditega. Selles artiklis minevikus tuntud sportlane, tänapäeval aga noor treener, räägib noorte sportlaste ettevalmistamisest ja jutustab lähenemistest treenimiseprotsessis.
Andekust on raske mõõta ja hinnata. „Minu meelest, andekus orienteerumises ei erine andekusest mingis teises spordialas. Jah, meie spordialas sa lähed tippi metsateedel, aga mida kaugemale, seda rohkem sportlasest nõutakse asjatundlikkust ja motivatsiooni, - räägib Jani Lakkonen, Soome orienteerumise noortekoondise peatreener. Treeneri töös saab keskenduda sellele, et kõrvaldama probleeme ja arendama tugevaid külge oma hooldatavates. Aga professionaalse sportlase eripärad peavad olema tasakaalustatud. See tähendab, et suured möödalaskmised on lubamatud, samas peab jälgima, et esialgu tähtsusetu vead ei kasvaks suurtesse probleemidesse. Väga oluline on mitte lasta neid probleeme takistama sportlase arengu.
Oskuste ja füüsiliste näitajate tase teatud etapis sõltub treeningute mahust ning sportlase bioloogilisest vanusest. Hinnata orienteerujat ühe esinemise järgi on raske ning iseenesest vale. Sellest hoolimata, just võistlustel esinemiste järgi luuakse kogu muljet sportlasest. Laste andekust orienteerumises on üldse raske hinnata, siin on vahepeal hästi näha piirseisundi – kas saab tegeleda vüi kindlasti mitte.
Orienteerumise oskusi saadakse aeglaselt , seepäarast oskused sõltuvad treeningute mahust. Huvitav fakt on, et professionaalne orienteeruja kujutab endale maastiku kolmemõõtmelises ruumis, laps aga kahemõõtmelises. See, millal nad hakkavad visualiseeruma kaardi kolmemõõtmelises ruumis, samuti sõltub treeningute arvust, tavaliselt see oskus tuleb 12-14 aastatel. Sel ajal ühe aastaga saab teada rohkem, kui eelmiste viie aastate jooksul.
Praegu arvatakse, et orienteerumisega on parim hakata tegelema enne kooli, seitsmeaastasena. Sama soovitatakse ujumises, iluuisutamises ja võimlemises.Muidugi, varane karjäär lõpebgi varem, aga orienteerumises on võimalus tegelema edasi. Praegu arvatakse, et orienteeruja karjääri tipp on 25 aastat.
Distantsid 16-aastaste võistlustel raskuse järgi tihti ei anna alla täiskasvanute distantsidele, aga ainult orienteerumise oskuste poolt. Füüsiliselt nad on palju raskem. Soome maastikute tüttu isegi noored orienteerujad omavad orienteerumisoskusi kiiremini, kui teistes riikides. Loomulikult, see mõjutab mingil määral nende hindamist.
Kuueteistaastaste sportlaste seas andekaks arvatakse seda, kes selgelt jõaub teistest paremini. Väga võimalik, et nad alustasid orienteerumisega varem, aga see on neile parem. Häid tulemusi võivad näidata ka need noored orienteerujad, kes ei ole varem sihikindlalt orienteerumisega tegelenud, aga nad omavad kogemust teise spordi tegelemisega. Tavaliselt see on hea pind oskuste arendamiseks orienteerumises. 18 ja 20-aastastel hakkavad ilmuma uued talendid, mis varem ei olnud nähtavad. Need sportlased, kes särasid 16-aastastena võivad kaotada motivatsiooni või neil ilmuvad füüsilised probleemid ja n.e.
Lapsepõlvest sooviattakse, et alustav orienteeruja treeniks erinevatel maastikutel selleks, et arendada erinevaid oskusi täies mahus. Kuid aga mõned sportlased proovivad uusi maastikke ainult võistlustel, kuigi 15-18-aastased sportlased peavad treenima end erinevates treeninglaagrites maailmas ning koguda kogemusi, - räägib Jani lakkonen.“
Milles võib olla orienteeruja andekas? „Orienteeruja võib omada suurepärast kujutaju või olla väga hästi füüsiliselt arenenud, seda kõike võb saavutada natuke rohkem kui aastaga. Treeningud võivad olla mänguvormis, lapsed seda armastavad. Asi on selles, et treeningud ja raske töö on tihti palju olulisem, kui kui looduslik andekus, - väidab Jani Lakkonen ja jätkab. – Suurepärased füüsilised võimed on nähtavad sportlase kehaehituse või tema liigutuste järgi. Orienteerumise oskusi on tunda vestluses noore orienteerujaga, kui näiteks räägid temaga tema tulemustest distantsil ja tema proovib analüüsida oma tegevust. Sisemotivatsioon noortel sportlastel mängib väga olulist rolli nende professionaalses kärjääris, ning kui nad tunnevad endas supervõimeid, füüsilisi ja meisterlikke, siis nad saavad lisamotivatsiooni töötamiseks,“- räägib Lakkonen.
Võimete aktiviseerimine. Soome treeneri arvamusel lihaskude ehitamist ning hapniku tarbimist võib mõjutama eriharjutuste abil, alustades nendega juba lapsepõlves. Tänapäeva laste väheliikuvus toob seleni, et potentsial jääb kasutamatu. Arvatakse, et rasvavahetus aktiviseerub enne koolivanust, aga tingimusel, et lapsel on aktiivne elustiil.
Kui enne puberteediiga erinevaid treeninguid oli vähe, siis jõuharjutusi lisamine on mõtetu. Kõige parem aeg närvisüsteemi arendamiseks on lapsepõlves, enne puberteediiga.
Niiet, võimete arendamiseks on oluline sobivat aega mitte mööda lasta. Kuidas seda praktiliselt teha? Treeneri individuaalne lähenemine selles vanuses tavaliselt garanteerib edu selles küsimuses, sest treener kohandub konkreetse lapse psühhilise ja füüsilise arenguga. On arvamus, et lapse reaalne vanus võib erineda bioloogilisest kuni nelja aastani. Bioloogiline vanus tähendab, millises perioodis on praegu puberteediiga: algab või juba lõpeb? Poistel puberteediiga võib kesta 2 kuni 5 aastat. Bioloogiline vanus mõjutab füüsilisi ja psühholoogilisi võimeid, rohkem ikka füüsilisi. Tüdrukute seas edukamad on need, kelel puberteediiga algas ja lõppev hiljem, kui teistel. Sel perioodil tüdrukutel laienevad puusaluud ning organism varub rohkem rasva, see võib isegi halvasti mõjutada tüdrukute tulemusi ja treeninguid. Selles etapis on vaja saama aru füsioloogiast ja näha, et asi ei ole ainult halvates treeningutes. Samas, kui mitte näha probleemi kohe ja valesti seda nimetada, noorel sportlasel võivad algata psühhilised probleemid, näiteks keeldumine toidust, motivatsiooni kadu või üldse lahkumi spordist. Tavaliselt aga pärast murdeetapi võib tulema tagasi normaalsetele treeningutele ning järk-järgult taastama vormi. Tüdrukutel puberteediiga algab ning lõpeb varem, kui poistel. See annab eelist alustada jõutreeninguid poistest varem.
Olulisem puberteediea eripära poistel on korduvalt tõusnud testosterooni hulk organismis. See tähendab lihaskude suurenemine, rohkem jõudu treeningute ajal ja kiire taastamine pärast treeninguid.
Motivatsioon ja armastus spordi vastu. On vaja tunnistama, et nendel, kes algas treenida liiga hilja, ei ole nii palju šansse professionaalse karjääri jaoks. Küik andekus tuleneb regulaarsetest ja õigeajalistest treeningutest spordiga. Paljud andekad lapsed jätavad maha spordi enne, kui algavad süstemaatilised ja sihipärased treeningud. Orienteerumises motivatsioon ja huvitus mängib suurt rolli seepärast, et edu tuleb ainult pärast mitu aastad visa tööd ja pidevate treeningute lapsepõlvest. Igal sportlasel on suur potentsiaal , aga seda peab arendama. Orienteerujal see potentsiaal näitab end pärast 13 aastat. Enne seda sportlast mõjutab sisemotivatsioon ja armastus spordi vastu. Ning siin suurt rolli mängib treener ja tema isiklik lähenemine lapsele. Korralikult püstitatud ülesanded ning õige motivatsioon alati aitavad noorele sportlasele saavutama häid tulemusi, sest regulaarsed treeningud ja visa töö tihti on palju olulisem, kui looduslik andekus.
PS. Loodan, et järgmine kord valite midagi lühimat.
Azimut 2012, 2