Kuidas seletada maailmale oma unistusi? 13 aastat on Annika sellega pead vaevanud, 13 aastat on ta püüdnud näida sellisena, nagu ta on oma unistustes ja ometi on kõik need 13 aastat temast valesti aru saadud. Nüüd on ta 20-aastane ja veel täna õhtul peab ta oma unistuse lõplikult formuleerima,et mitte ajale jalgu jääda. Tegelikult teab ju Annika, et siin ei ole enam midagi formuleerida ega unistada, lihtsalt tuleb välja mõelda, kuidas seda maailmale seletada. Keegi ei pea sellest isegi aru saama...
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------
„Niiet sa tulid siis tagasi?”
„Ma ju ütlesin, et ta tuleb.”
„Sina ütlesid ka, et siil saab oravaga lapse ja et huulhein on armund kärbsesse. Ma ei suuda enam sinu loba jälgida. See paneb mul pea valutama...”
„Mina panen sinu pea valutama? No andke andeks. Pea valutab sul sellest, et sa selle sookailuga jälle semmima hakkasid ja ööd ja päevad nüüd selles mülkas veedad!”
„See, et minul naistega veab, on alati sulle ette jäänud ja ma ütlen sulle, viimast korda, et...”
„Poisid. Ärge nüüd kakelge. Ma ei tulnud selle pärast siia Miljoni Sinilille Orgu tagasi, et teie tülitsemist kuulata. Kuidas te, Nõges ja Hapuoblikas, olete need 13 aastat küll teineteise kõrval vastu pidanud üldse,” küsis Annika oma tuttavale kännule maha istudes, kuhu ikka veel päike peale paistis ja seda soojendas.
Hapuoblikas vaatas hapu näoga Nõgese poole ja ei lausunud sõnagi. Turtsatas vaid omaette ja püüdis oma juuri mulla seest välja kiskuda.
„Me elame sümbioosis. Meie juured on ühendatud ja mina annan Hapuoblikale rõõmu ja lootust ning vastu saan temalt kibestumust ja kulbitäis nukrust,” lausus Nõges kurvalt maha vaadates.
„Läheks mul siis seda rõõmu ja lootust vajagi, aga ei. Mõttetu vahetus...,” oli Hapuoblikas juba päris pahaseks muutunud.
„Aga Annika, miks sa jälle siin oled? Seekord ei saa sa ju eksinud olla, tulid sa sinililli korjama?” ei suutnud Nõges enam kauem juba pikalt vaevanud küsimust endale hoida.
„Tegelikult tulin ma teilt abi paluma. Ma kogu aeg unistan ja unistan, aga mitte kunagi ei saa minu unistused teoks ega lõppe ära. Need on nagu katki lõigatud filmilindid. Mingi ajani on kõik nagu muinasjutus, ma avastan ennast olukordadest, mis ma endale välja olen mõelnud, aga siis, mingil hetkel, tuleb justkui kellegi tume käsi ja lõikab selle lindi katki, jättes minu kätte 2 lahtist otsa, mida ma ei suuda kokku viia. Ometi ma tean, milline see film olema peab. Mina ise ju olen selle režissöör,” vuristas Annika oma mure ühe hingetõmbega metsataimedele ette.
„Kas pole mitte paradoksaalne, Hapuoblikas?” sügas nõges oma lehega õiealust.
„Eks umbrohu jaoks veidi liiga sügavamõtteline tõepoolest, aga minul on küll asi selge. Annika, sa oled täiesti valel teel. Ma ei tea, mida need arstid ja treenerid ja õpetajad ja muud inimesed sulle sisse on söötnud, aga sa teed selle kõik enda jaoks liiga keeruliseks. Püsi nüüd selle kännu peal ja kuula iidset hapuoblikate tarkust,” lausus Hapuoblikas, kui ta ennast ringutas ja hääle puhtaks köhis.
„Aga Hapu...” tahtis nõges midagi vahele öelda
„Ole vait, Nõges, ja kuula sina ka, sest kaks korda ma iidseid tarkusi enam rääkima ei hakka. Niisiis, juba minu vaarisa, kes sai kuulsaks oma ütlusega, et tal on varbaid jalaga segada, võttis ühel hommikul, kui ma veel väike idu olin, minu oma põlve peale ja ütles mulle ühe lause, ei enamat: „Sinu elu hapuoblikana ei erine suurt minu elust hapuoblikana, aga sina ise oled nii võrratult erinev minust.” Ma mõtestasin järgmised 2 kuud seda lauset lahti ja jõudsin tõdemuseni, et vaarisal oli täiesti õigus olnud,” jutustas Hapuoblikas, vaadates samal ajal kaugusesse.
Nõgesel oli kuulates suu nii lahti vajunud, et ta ei märganudki, kui sääsk talle suhu lendas ja seal oma kõrvetava haua leidis.
„Kas siis minu elu inimesena ei erine...?” tahtis Annika vahele küsida, aga Hapuoblikas jõudis temast ette ja ei lasknud tal lauset lõpetada: „Selle pead sa ise välja mõtlema, sest minu vaarisa oli ennekõike ikkagi hapuoblikate hinge asjatundja, inimest polnud ta kordagi näinud.
Annika lahkus metsast sama rumalalt, kui ta sinna tulnud oli. Hapuoblikas oli ajanud nii keerulist juttu, et ka Nõges ei kannatanud seda lõpuks välja ja solvas teda, öeldes, et mida teab jäneste toit elu keerdkäikudest, kui kogu nende rass on elu jooksul näinud ainult jänese seedekulgla keerdkäike. Selle peale oli Hapuoblikas igasuguse enesekontrolli kaotanud ja hakkas oma lehtedega auku kaevama, et enda juured Nõgese omadest lahti hammustada. Ometi oli Annikal ainult üks õhtu aega, et oma unistusest aru saada.
Kui ta koju jõudis ja telekapulti hakkas otsima, märkas ta raamaturiiulil Lasse Vireni raamatut ja kapi peal jäi talle juhuslikult silma Matti Nykäneni plakat. Ta ei tahtnud enam midagi kuulda lugemisest ega kellegi elufilosoofiatest. Ta oli nii väsinud tänasest tulutust päevast, kus ta polnud sammugi astunud lähemale oma unistusele, et ta jättis telekapuldi sinna, kust ta seda ei leidnudki ja läks otsejoones magama. Ja ta uinus hetkel, kui tema silmad sulgusid.
Väiksest udusest aknast oli ähmaselt näha, et lava peal istusid 2 meest. Üks oli kõhn habemik,kelle pikad ja kondised liigesid olid väändunud üle lavalaudade ning ta viskas järjekordse sahmaka kuuma vett kerisele. Teine mees, hulga lühem ja nooruslikum, habemiku kõrval tundus ta justkui poisike, istus aste madalamal ja asetas enda kõrvale juba 4nda tühja õlupudeli. Kui habemik oli jälle leili visanud ja ajas selja sirgu, tõmbas poisike aste madalamal pea õlgade vahele ja ütles vaikelt: „Liian paljon”. Habemik kihistas vaikselt naeru ja ütles siis: „Tead Matti, meie elu sportlastena ei erinenud palju, aga meie elu inimestena...” Poisike oli järjekordse kuumalaine üle elanud, tegi silmad lahti ja avas uue õlle: „Jah, sa elasid igavat elu, Lasse.” Nii lolli jutu peale viskas habemik uue sahmaka ja poisike pillas õlu maha ja jäi vakka. „Vaata, Matti. Mina elasin oma elu ühe unistuse järgi. Mulle meeldis tohutult joosta – nii kiiresti, et unustada kõik muu ja oi kuidas mulle meeldis võita. See oligi minu unistus, olla parim. Tead mida, ma läheksin kohe praegu, otse siit lavalt 5000 m starti,” ägestus habemik ja vehkis kulbiga. Selle peale ronis ka noorem mees lava otsa ja lausus: „Ja tead mida, vanamees, kui sa mulle veel ühe õlu annad, siis ma võin siit samast lavalt aknast välja hüpata, uue maailmarekordiga.”
Nii nad istusid seal, 2 kangelast põrgu eeskojas, sest põrgu kuulub ju kangelastele.
Lõpp
halikus aborigeeni keeles tähendab kivist ala (rocky area). Seda see maastik tõesti oli - kivine. Kaardilt punktikoha selgeks väljalugemiseks oleks tihti tulnud kasutada suurendusklaasi, mida mõned sportlased ka tegid, kuna ühte kärbsemusta teisest oli väga raske eristada. Samuti olid rajad füüsiliselt rasked - tüdrukutel 300 ja poistel peaaegu 500 meetrit tõusu. Tõusumeetrite mõju oli selgelt näha pärast finišit, mil Lauri tükk aega telgist liikuda ei tahtnud. Meeleolu püsis finišis üleüldiselt päris leigena, kuni esimesse vaatepunkti võis ootama hakata Timot, kes, nagu loodetud, oli jooksmas head jooksu. Seega oli järgnev tund sisustatud närveerimise ja ergutamisega. Finišisirgel suutis Timo veel publikule sügava kummarduse teha, lausa kivise maani välja, kogus end aga kiiresti ning lõpetas veidi verise, kuid õnnelikuna. Tol hetkel oli tulemuseks 7. koht, kokkuvõttes aga 11.
