Veneetsia

Kuna Evale tegi muret kasvanud mitte-teemakohaste artiklite hulk blogis, siis ma otsustasin end muuta ja postitada ainult ja ainult väga sügavalt läbianalüüsitud, komisjonide ees kaitstud ja vajadusel ka tsenseeritud uurimusi Tallinna neljapäevakutest. Kuna hetkel neid eetris ei ole, tuleb pirtsul plikal Rootsimaalt leppida videoga, mille leidsin Celine Dioni kodulehelt.

Orienteering in Venice
Uploaded by djege75

India naisjooksja osutus meheks

Detsembri algul Aasia mängudel Kataris naiste 800 meetri jooksus hõbemedali võitnud India jooksja jääb tõenäoliselt oma autasust ilma, kuna ta ei läbinud võistlusjärgset sookontrolli.
Spetsialistidest koosnev komisjon teatas läinud pühapäeval India olümpiakomiteele saadetud raportis, et «Santhi Sounda­rajan ei oma ühtki naise sootunnust» .Sookontroll ei ole Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu määruste järgi kohustuslik, kuid aeg-ajalt võib sportlasi pärast võistlust testida. «Sookontrolli peaks kehtestama igale suurele võistlusele,» rääkis pärast juhtumit endine ROKi liige Ashwini Kumar.

Varsti ilmuvad ka orienteerumisradadele sootud India välejalad, kes nopivad medaleid nii meeste kui naiste arvestuses. Esmalt võidavad naiste võistluse Amala nime all ja pool tundi hiljem asuvad juba meestega koos starti, nüüd siis Amiti nime all.

Magnettormid mõjutavad kompassi

Hetkel käib päikse peal kõva pidu ning energiat purskab seal tavalisest rohkem, mis võib lähipäevadel igasuguseid kommunikatsiooniseadmeid häirida. Ka kompass ei tööta neil päevil normaalselt. Oleks ma seda varem teadnud, poleks ma täna kaarti joonistama läinudki. Eks Karjalaskevõistlusel ole näha, mismoodi suunaga jooksma hakatakse.

Natuke pikemalt kirjutab sellest tšehhi Olle.

Blogger beta.

http://ornoored.blogspot.com/ on nüüd beta-versioonis. Kõik, kes tahavad edaspidi noorteblogisse kirjutada, peavad oma account´id samuti beta-versiooniks muutma.

Möödunud hooaega meenutades.

Põhja-magnetpoolus jookseb eest ära!

Põhja-magnetpoolus avastas 1831. aastal James Clark Ross. Juba 1904. aastal märkas Roald Amundsen, et see oli oma endiselt kohalt liikunud. Praeguseks on põhja-magnetpoolus oma toonasest asukohast tervelt 1120 km kaugemal. Liikumine aga jätkub ning arvatakse, et 50 aasta pärast kolib põhja-magnetpoolus Kanadast Siberisse.

Orienteerumine algajatele

Mäletan, et keegi kurtis mulle kunagi, et pole saanud orienteerumise algõpetust ja nüüd on tema teadmised lünklikud. Loodan, et see video aitab natuke järele jõuda.

Väga-väga kole

Vancouver Canucks kandis Halloweenikostüümi aasta ringi. Pole kindel, kas see neile ka õnne tõi.

Taaskord nägu

Iidsetel aegadel sai siia üles riputatud üks näost tehtud kaart. Ka Nele ehitas mingi sarnase asja. Mõlemad pildid/kaardid kahvatuvad minu geoinformaatika konspektist leitu kõrval:

Loodusfoto

Norra o-portaal OPN.no valis aasta orienteerumisfotoks pildi, millel figureerib kõigile teada-tuntud Looduse varjunime all treeniv ja võistlev üsnagi noor Eesti o-lootus. Või oli siiski o-Loodus. Aga edasi vaadake siit: pilt

Suhtleme!

Suur ärevus metsas! Liigub kuulujutt, et karul olevat surmamõistetute
nimekiri.
Kõik tahavad teada, kes on nimekirjas.

Esimesena kogub julguse kokku põder, läheb karu juurde ja küsib:
Ütle, karu, kas mina olen sinu nimekirjas?

Jah, ütleb karu, sina oled minu nimekirjas.

Hirmunud põder laseb jalga.
Kahe päeva pärast leitakse põder surnult.

Metsaelanike ärevus kasvab. Järgmisena katkeb metssea kannatus,
ta otsib karu üles ja küsib, kas tema on ka nimekirjas.

Jah, ütleb karu, ka sina oled minu nimekirjas.

Hirmunult jätab metssiga karuga hüvasti.
Kahe päeva pärast leitakse ka tema surnuna.

Nüüd vallandub tõeline paanika. Ainult jänes julgeb karu juurde minna
ja küsida: Karu, kuule karu, kas mina olen ka nimekirjas?

Jah, ütleb karu, ka sina oled nimekirjas.

Kuule, karu, kas sa saad mind nimekirjast maha tõmmata? küsib jänes.

Muidugi, pole probleemi, vastab karu.


Suhelge omavahel, inimesed!

Piiride tajumisest

Kust läheb piir tarbimise ja ületarbimise vahel? Kes oskab sellel õhkõrnal piiril kõndida, kes sellest üle astub? Alati ei ole "rohkem" hea ja alati ei pea "palju" tähendama küllust.

Pilt nr 1 - ilmselgelt on lõunasöögilauas piir ületatud ja veini paar klaasi liiga palju joodud
Pilt nr 2 - ilmselgelt ei ole suudetud oma ostukirge kontrollida ja mindud rolexi kellade ostmisel hulluks.

Lihtsalt niisama jutu jätkuks..

...mötlesin,et kirjutaks paarist asjast(viimasel ajal on siin blogis päris vaikne olnud).
Esiteks tahaks ma kiita Rootsi transporti.Kas poleks mitte tore mitte ainult nautida rongisöitu vaid ka muusikat sinna körvale?Ja selle all ma ei mötle mitte ipodist vöi cd-mängijast tulevat muusikat vaid elavat viiulimängu.Justnimelt..selline teenindus on meil siinmail.Kahju on vaid sellest,et mina olin praktiliselt ainuke,kes selles romantikat nägi..köik ülejäänud inimesed küürutasid mornilt oma ajalehtede taga ja saatsid vihaseid pilke püüdliku viiulimängija poole.

Treeningu poolepealt vöiks öelda,et mulle see öine metsas orienteerumine ikka ei meeldi.Eile oli jälle üks selline treening ning ühe punkti lähedal passis üks kits ja pörnitses mind oma siniste välkuvate silmadega.See oli kergelt öelda veidike hirmuäratav.Ning kahjuks on selliseid treeninguid siin palju ja juba ma kuulsin,et talvel hakatakse lampidega suusatama.Ei saa öelda,et ma oleks just väga vaimustunud.Kuid üks omapärane ning siin ka üsna tavaline viis öhtul metsas joosta, on nii,et puudele on väikeste vahedega kinnitatud väikesed helkuriribad,niiet kui lamp on peas, saab hölpsasti erineva pikkusega radasid maastikul läbida.Ainuke negatiivne asjaolu on see,et vahepeal on korraga näha mitut erinevas suunas asetsevat helkurit..siis peab täpselt teadma,kuhu poole enda rada kulgeb.

Ja täna sadas meil lumi maha.IKEAs oli juba oktoobri alguses jöulukaunistused üleval ning ka minu pere pidas vajalikuks juba siis endale jöulumustritega pakkepaberit hankida.
See aasta sai ka juba ebaharilikult vara piparkooke söödud.

O-hooaja lõpetamine „Punn pealt vol.3”

Nüüd siis juba üle nädala möödunud ja peale ühe häbeliku (samas ka taevaliku) pildi pole siia blogi lisatud. Kes käisid, need teavad ja kes mitte, neil polnudki vaja teada.

Aga nagu siis ammu lubatud, panen ülesse võistluse kaardid ja piltidest softimad (Arvan, et suudan ülejäänud pildid kokku võtta ja neist 700MB alles jättes plaadile kõrvetada. Kellel soovi, siis kirjutage mulle. Ahjaa, toorikut tahan ka sel juhul).

Lugejaile siis, et tegu oli paaristeatega (mees-naine) ning paarid loositi vahetult enne starti.

Võistlus: Mehed, 1. ring :

Naised, 2. ring:

Mehed, 3. ring:

Naised, 4. ring:

Mehed, 5. ring:

Viimasena lubatud piltide link (46 pilti)

Aus mäng Hispaania moodi

http://www.youtube.com/watch?v=hwB8rzRGrPs&mode=related&search=

http://www.youtube.com/watch?v=-s3i9j7lw5g&mode=related&search=

Ta tuli maa peale tagasi

Nupukatele

Orienteeruja läbis pärast pidurdamise alustamist igas sekundis 75% lühema maa kui eelmises sekundis. Kui pika maa läbib orienteeruja enne punktini jõudmist, kui ta pidurdamise teisel sekundil läbis 3,75 meetrit?
Joonis 1 & 2:

Orienteerumine Hollywoodis

Vaadake siia.

Pirts preili Eestist

Ma ei mäleta täpselt, kellele ma naljatamisi 25mannal ütlesin,et jura,et ok ravinenis pole ühtegi ilusat poissi,et hakka vöi klubi vahetama..ja mis öeldud,see ka tehtud. Eile käisin siis esimest korda ühe teise orienteerumisklubiga (järla if) koos trennis.
Tegelikult oli asi lihtsalt selles,et ravinenis polnud ühtegi minuvanust tüdrukut,kellega koos trenni teha, vastupidiselt järla if-ile,kus neid on jalaga segada.Ja mis seal salata, poisid on seal ka nii ilusad,et pölved vötab nörgaks. Nüüd tuleb lihtsalt pilk maas, kergelt punastades tagastada ravineni dress ja siis kiirelt minekut teha.
Aga nüüd treeeningust. Saime köik kokku klubimajas(mis oli palju ilusam ja parem kui eelmine). Öhtu algas väikese koosviibimisega ülemisel korrusel, kus tutvustati eelseisvat treeningut(ja loomulikult esitleti mind). Siis naelikud jalga, lamp pähe ja orienteeruma. Kavas oli 1,5km pikkune sprindirada(ma ei saa aru,mida need rootslased mötlevad,et teevad sellisel aastaajal pidevalt tempotreeninguid.järgmine teisipäev on näiteks lihtsalt niisama aja peale jooksmine..vöi äkki nii saabki tugevaks?). Rada vöis läbida nii mitu korda, kui pidasid vajalikuks oma aega parandada. Mina jooksin ainult kaks korda, kuna lamp oli kehvake(siiski mitte pörandalamp, vaid pereisa mingi vana vidin) ja öine kaljune mets ei tundunud nii ahvatlev,et sinna kolmandat korda minna.
Hiljem sai klubimajas sauna ja tomatisuppi!

Hooaja tipp-päevak

Minu hooaja tippsündmus ja üks raskemaid võistlusi oli Põlva 17. teisipäevak Mammaste-Hatiku kaardil. Rajameister oli teada-tuntud sadist Olavi Ottas, kes sülitas teisipäevaku juhendi peale, et raja maksimumpikkus võib olla 9 km ja planeeris 10,9 km pikkuse maratoni. Ära oli kasutatud kohalik raba ja kõik märjad kraavid. Isegi Sander Vaheril kulus raja läbimiseks 1.20 tundi.

Nüüd aga detailne o-analüüs.

Start - olin väsimusest üle ja ei lasknud enda keskendumist Rivo Kengi lõõpimisest hoolimata segada. Tunnen, et 50 meetrit soojendusjooksu auto juurest on olnud tõhus.

KP51 - Taban märki ideaalselt. Teen nö "Kent Olssonit". Esimene punkt on kõige tähtsam, sellega ei tohi eksida. 8-s etapiaeg, kiirelt alustanud Kork edestab mind juba 38 sekundiga.

KP53 - Rabas töötan korralikult. Põhiline, et seisma ei jää. Auku küll punktikohas pole, aga punkt on. Jälle ideaalne sooritus. 13. etapiaeg, Mitt on 1.12 kiirem. Põlva tüübid tunnevad ennast kodurabas kindlalt.

KP54 - Mõtlen, et Ottas on ikka eriline munn. Raja teiseks kilomeetriks olen väsinud. Raba etapp raja algusesse planeerida on taktikaliselt kaval. Poole raba peal, kui mustika nopin, tuleb meelde Ottase hoiatus, et kui selle punkti kätte saad, siis: 1) oled õnnega koos ja 2) oled võitja. Lähenen punktile väikest sihti mööda, kõik klapib - esimesena näen Rivo Kengi punast pead, siis KP tähist. Juba 3 etapp vigadeta jooksu. 2. etapiaeg, olen tõusnud kolmandaks. Selles punktis hävivad Mitt +4min, Hallik +5, Hämäläinen +4 ja Ümarik, kes oli päevaku favoriit, ei leidnud punkti.

KP55 - Kontrollime Kengiga legendi. Järgmine on sama. Teeme koostööd. Poole etapi peal näen Ümariku risti läbi jooksmas. Lisan tempot, sest ei tea, et Ümarik polnud eelmist punkti leidnud. Kenk avaldab vahepeal arvamust, et oleme liiga ära kaldunud. Korrigeerime suunda. Viga ei tule. Jooks sujub. 3-s etapiaeg, olen tõusnud liidriks. Vaher ja Kork vääratavad 2 minutiga.

KP56 - Kontrollime Kengiga veelkord legendi. Ei klapi, koostöö katkeb, jätame hüvasti ja soovin edu. Järgmine on tõusuetapp, seistan, aga ei midagi hullu. Vaher rehabiliteerib ennast ja võidab minutiga. Püsin siiski liidrikohal.

KP57 - Näen kahte varianti. Kuna tunnen jalgades erilist jõudu, lähen otse. Mäest alla läbi rohelise liigun nagu kergkaaluline tank. Jõudes kraavini leian eest veevälja, mis haiseb. Hiljem finišis Ottas tunnistab, et ei olnud selles kohas punne pannes tõepoolest käinud. Koprad olid kraavi üles paisutanud. Püüan sundida ennast üle ujuma, aga ei suuda. Juba olen valmis ringi jooksma, kui tagant tuleb ragistades Ümarik, kes mina hala peale, et kraavist üle ei saa, vastab lakooniliselt: "Saab küll." Pärast nõgeses ringide tegemist leiame puu, kust üle ronime. Järgmise tõusu peal töötab Ümarik tihedate sammudega eest ära ja komposteerib punkti esimesena. 14. etapiaeg, kaotust 3,5 minutit ja olen tõrjutud 4ndale kohale. Liidriohjad haarab Truusalu. Võistlus on põnev, liidrid vahetuvad.

KP58, 59 - Ümarik jookseb eest ära, kuigi ka minul on hea hoog. Punktides oleme jälle koos. Olen ebakindel, raja alguse kindlus on kadunud, püüan iseennast leida. Sunnin ennast rahulikuks jääma, kõik pole veel kadunud, tean, et vastupidavus on minu trump. Jooksen stabiilselt 14ndaid etapiaegu, langen 7ndaks. Vaher tõuseb liidriks.

KP60 - Kahtlustan, et eesolevas soos pole Ottas jälle käinud. Valin variandi paremalt üle lageda künka. Sohu jõudes annan alla. Hakkan kõndima. Kõnnin põlvini mudas, nõges kõrvetab, aga see ei puutu enam minusse. Ümarik valis teise variandi, lepin sellega, et täna on ta minust parem. Veendun veel rohkem, et Ottas on üks ropp mees. Punkti jõudes näen jälle Ümariku, läheneb punktile ebaloogilisest suunast. Komposteerime sünkroonis. Vaher läheb hoogu, võidab 4 etappi järjest ja paljastab oma strateegia - tugeva lõpu. Langen 9ndaks.

KP61 - Helena Heinväli jookseb mööda.

KP62 - Jälgin Ümarikku. Läheb paremale, selge, mina lähen otse. Jooksen punast joont pidi. Tempo tõuseb. Olen jälle mina ise. 5-s etapiaeg, olen jälle tõusnud esikuuikusse.

KP74 - Tuttav etapp EMV pikast rajast. Punktist välja tulles näen segaduses Ümarikku. Olen džentelmen ja annan näoilmega märku, kus suunas punkt on. Samas on mu meel veel terav, langetan kaalutletud otsuse, et nüüd või mitte kunagi - Indrek tuleb kannult raputada. Teen ideaalse etapi. Soos suudan töötada ja põllu peal kiirendada. Vaatan selja taha, Ümarik annab alla. Sandrile kaotan siiski 2 minutiga.

KP97 - läheb hästi. 4-s etapiaeg.

Lõpusirge - ei pinguta, sest usun, et raja peal on asjad juba paika pandud.

Kokkuvõte: Finišis Ottas, Kolla ja Kalle naeravad: "Noh, tuli alla 1.30ne?" Ei tulnud.
Parkalas näen, et Postil on jälle uus auto ja Kenk on rõõmus oma teise koha üle.

Tulemused:

  1. 1406 Sander Vaher              Kobras      01:20:45
2. 4211 Jaagup Truusalu           Kape        01:25:17
3. 1493 Raido Mitt                Kobras      01:26:22
4. 3665 Kaido Hallik              Ilves       01:27:58
5. 4402 Kaarel Kork               Kobras      01:32:37
6. 2790 Mihkel Järveoja           Kobras      01:33:04
7. 5551 Taaniel Tooming           Kobras      01:35:11
8. 1300 Paavo Rõigas              Peko        01:36:40
9. 3767 Kristo Heinmann           Ilves       01:37:37
10.  516 Enn Jõesaar               Sportnet    01:37:52
11. 5929 Janek Orro                Võru        01:39:14
12. 2315 Taavi Nurm                Kobras      01:40:44
13. 3479 Kaarel Nummert            Kape        01:45:26
14. 9927 Indrek Karolin            Kiidjärve   01:45:37
15. 4408 Keio Hämäläinen           Kobras      01:48:44
16. 3140 Sven Oras                 Ilves       01:53:12

Tere kallid noored!

Kuuldusi on juba pea aasta räägitud, kuid nüüd siis lõplik ja ka ametlik teadaanne:

Tänavune noororienteerujate hooaja lõpetamine "Punn pealt vol.3" toimub laupäeval 21. oktoobril minu kodus Raplamaal Pirgu külas. Oodatud on kõik, keda vanemad õhtul välja tundmatusse lubavad, kes hingelt noored ja orienteerujad.

Algusajaks kell 14, mis peaks tähendama, et sportlik o-elementidega tegevus mõningate joogipunktidega algab kell 15:00. Kui veel konditsioonis ollakse, siis saab ka kohalikul „Tammemäe Arenal” toimuma sõpruskohtumine Põhi vs Lõuna.

Pärast söök, saun (mitte nüüd väga suur, aga häid lambaid mahub palju ühte..), tants ja vabakava. Kõik soovijad saavad ka ööseks jääda, esimestele broneerijatele magamiskotte ja tekke minu poolt, ülejäänud võiks vajalikud instrumendid ise kaasa võtta.

Osavõtumaks on 75 kr, mis sisaldab endas söögi ja võistluse osavõtutasu + võiduauhinna. See kas kanda üle arvele 1105979035 või maksta kohapeal.

Kaasa spordi- ja o-tarbed, rätik, hea tuju ning vastavalt oma soovile juua. Koju jätta vanemad, väikesed lapsed, häbitunne jm mittevajalik.

Lisateave:

Täpsem asukoht kaasasoleval pildil või veelgi täpsem olles midagi Google Earthilt

Võistluskeskustest starti max. 500m, võistlusformaat sarnaneb eelmisele aastale.

Maastiku kaardistamine algab sellel reedel, annan endast parima :).

Tulijatel palun registreeruda mailil: t.tammemae@neti.ee, samanimelisel msn-aadressil või postitusel siia, samuti ära märkida, kui tulete oma autoga ja vabade kohtade arv (Tallinnast on võimalik ka rongiga tulla-minna, sõiduaeg 1 tund), tulemata ei jää keegi, sõidutan kasvõi ise!

Ps. Kui keegi on nõus kaasa küpsetama mõnda vanaema salaretsepti alusel tehtud kooki, saab kindlasti väga sooja vastuvõtu ja rahva heasõna osaliseks.

Pss. Kuna majas on üks WC, siis teeme nii, et seekord ei lukusta keegi ennast sinna kaheks tunniks kinni, onju:D!!

Lootes Teid kõiki peatselt näha,

Timmo

5294233

Hooaja tipphetked!

Noorte blog on rahvasuus saanud juba tuntuks kui niisama mulli ajamise koht. Mõtlesin siis, et vahelduseks võiks siia toorest o-maiku tagasi tuua ning ehk mõnest jooksust rääkida. Tegelikult võiksid seda kõik teha. Kuna hooaeg on nüüd läbi (läbi saamas) ning vast pea kõigil tähtsamad stardid tehtud, siis kutsun kõiki blogiliikmeid üles siia selle aasta parimast või lihtsalt meeleolukamast jooksust kirjutama!

Alustan siis ise.

Kui kevadele ja suvele tagasi vaatan, siis jääb sõelale 3 jooksu: Balti MV teade, EMi tavarada ja EMV tavarajal.

Kui peaksin neist tõesti parima jooksu valima, siis oleks selleks ilmselt siiski EMV tavarada, kuna seal suutsin põhinaisi, Ly'd ja Elerit, võita. Kaarti ma kahjuks üles panna ei saa, aga vaadake siis parem siit . Niisiis. Rajale läksin ainult võidumõtetega, kuigi soojendusel olid jalad võrdlemisi kanged olnud ning lihased elumärke anda ei tahtnud. Lootsin siis mängida selle peale, et mets on nii tihe, et jooksma ei peagi... Raja alguses liikusin väga aeglaselt ja üritasin võimalikult kindlalt tegutseda. Enesekindlust tõi Helena Heinvälja kinnipüüdmine juba kolmandas punktis. Sealt maalt edasi teda maha raputada ei õnnestunud ning pikal etapil teel joostes üritasin siis lihtsalt meeleheitlikult tema tempot hoida (see tüdruk jookseb no NII kiiresti) ning punktipiirkonda sattudes kavalamalt tegutseda. Aga ikka ei õnnestunud...Helena püsis mul sabas. Ja eest ka ära ei läinud... Nii jooksime kaheksanda punktini, kus nii lihtsalt sõbralikult talle selja tagant hüüdsin, et meid võetakse veel maha koos jooksmise pärast. Tüdruk läks selle peale nii närvi, et pööras 90 kraadi metsa ja kadunud ta oligi...end veidi õelana tundes kulgesin mina aga rahulikult punkti poole. Kui raja algus oli tehnilisem, siis lõpp oli üllatavalt lihtne. Mina olin aga juba nii surnud, et suutsin siiski veel ühe vea teha ning olin kindel, et siit üle kolmanda koha ei tule. Aga siiski! Tuli välja, et teised, kes minust jooksukiiruse poolest üle on, suutsid rajal muid vigu teha ning Ly ees jäi napiks eduks 53 ja Eleri ees vastavalt 58 sekundit. Jess! Vähemalt üks hooaja eesmärkidest täidetud!

EMi tavaraja rikkus üks SUUR viga(enne seda oli hõbe mõeldav) ning Balti MV teatel oleks võinud võistkond siiski esikohale pretendeerida.


Aga! Laske käia! Jagage oma muljeid!

PS - hooaja tipphetkeks oli siiski see:

Inimesed, olge valvsad!

Viimase kuu statistika näitab, et kuuldused ornoored.blogspot.com´i omanikuvahetusest võivad olla tõesed. Käesoleva olukorra jätkudes ostab varsti markuspuusepp.blogspot.com meie ornoored.blogspot.com´i ja peame jätkama tütarblogina. Kas me ikka tahame blogide monopoliseerimist?

Eva, kas teil öistes trennides sellised mehed ka käivad?
Vt: http://www.lkmedia.se/video/venice.html

sügismOod 2007

Mis sobiks orienteerujale veel paremini kui paljad põlved?

Tõenäoliselt on sel sügisel siiski moes paljastatud kõht, nagu näitab pildilolev tundmatu modell.

Oleks punktide leidmine sama lihtne

Esimene treening OK Ravineniga

Hej!
Eilne öhtu kujunes mul päris huvitavaks.Esimest korda sain näha,kuidas need rootslased siis öieti treenivad ja milline näeb välja üks öige klubiöhtu.
Kell veerand kuus valmis viimane pannkook(neljapäeviti on siinamail tavaks hernesuppi ja pannkooke süüa),katsin kiiruga laua,andsin köige pisemale pönnile pösemusi,haarasin oma kotti ja tormasin uksest välja.Gunnar Johanson(noorte treener) pidi mind kohalikust rongijaamast peale vötma.Klubimaja ei asu tegelikult minu majast väga kaugel.Läbi metsa umbes 4km,kuid autoga läheb kauem,kuna peab ümber vee söitma.
Rahvast oli palju!Alates päris väikestest tittedest kuni vanuriteni.Neljapäeviti teevad nooremad kaarditrenni ja vanemad jooksevad intervalle.Minu önnetuseks arvati mind vanemate hulka.Jooksime siis end soojaks ja siis algas piinamine.Kümme 1-minutilist tempokrossi,vahepeal 30sek pausi.Siis anti meile 5min puhkepausi ja läks samamoodi edasi.Järgmised kümme 1-minutilist,kuid meie,kes me olime seltskonnast siiski need nooremad,me tegime seekord 5 tükki vähem.Aga sellest täiesti piisas.
Jooksime tagasi majja,venitused,väike duss ja siis sai üleval teed,kooki,vöileiba.Ootasin,et äkki hakkab midagi veel juhtuma,ikkagi nagu nimi ütleb-klubiÖhtu,aga sellega asi piirduski.Enne äraminekut juhatati mind löpuks ka sinna pühasse tuppa.Ning jah-ma sain omale dressid ning jah,need on trimtex.
Nüüd tuleb kähku hakata tublisti trenni tegema,sest esimene vöistlus OK Ravineni ridades saab olema oktoobris-teatejooks 25manna.

Tervitus Rootsimaalt.

Timo Sillal sai eile kõht täis

mOod2 - jalanõud

Tähelepanelikku suhtumist nõuavad jalanõud. Uued ketšid (ketsid?) või tennisekingad kantakse siisse lühikestel treeningutel. Ka talvel ei asuta võistlusstarti uutes suusasaabastes - tavaliselt kipuvad uued jalanõud hõõruma ja veriseid rakke ei soovi kindlasti keegi. Treeningul, eriti porisel rajal, pole vaja kanda kõige kergemaid jalanõusid. Võimaliku jalgade põrutuse ärahoidmiseks olgu treeningjalatsi põhjas vahtkummist sisetald. Võistlusjalats peaks olema kerge (sealjuures tugev), sest liigne 100 grammi toob võistlusdistantsi 10000-15000 sammuga juurde nii mõnegi sekundi, kui mitte minuti. (100g*10000= 1000kg...njaa). Igal aastaajal võib kanda villaseid sokke. Võistlusmäärustega on keelatud võistelda naelkingades, sest juhuslik kukkumine raskel murdmaarajal võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi (märja palgi peal naelteta libisemine on veelgi valusam). Naelkingade jäljed kergendavad ka kaasvõistlejatel KP-de leidmist ning süvendavad veelgi loosiõnne (wtf? kas tol ajal oli tegelastel malli, joonlaua jm asjade kõrval rajal kaasas ka luup, mille abil naelaauke otsida?).

Hea, et meie ajal on olemas igasugused naelte ja naelteta ketšid ja Botased (NB! tegemist on tunnustatud kaubamärgiga), Silvad (kadumas) ja VJ-d jms. Kahjuks ei ole jõutud, või on teadlikult püütud vältida nõuet, et võistlusjalats oleks tugev. Miks muidu on mul sel hooajal juba 3 paari populaarseima jalanõu paari läbi joostud? Ju ei ole need toodetud minu mittestandartse jala jaoks.

kasutatud kirjandus: Orienteerumissport, Eesti Raamat, 1965

Kuna lähenemas on ka suusa-o hooaeg, siis saab lähituleviks lugeda natuke talvisest varustusest ja ettevalmistusest.

mOod

Tänapäeval tahavad kõik stiilselt ja maitsekalt riietuda. See tendents on kandunud üle ka orienteerumisse, kus viimasel ajal löövad laineid värvikirevad liibuvad pluusid ja siilinahast stringid.
Aga 1965. aastal arvas Arne Kivistik raamatus "Orienteerumissport" hoopis teisiti. Annan tema riietumissoovituse lühidalt edasi, et järgmisel retro-päevakul ikka teaksite, missuguseid hilpusid selga ajada.
Suvel: lühike spordidress, põlvsukad või jalgpallipõlvikud (et õhtul saaks ikka seelikuga klubisse minna), pigem pikkade käistega spordisärk. Kõik riided muidugi villased või puuvillased, sest need imavad hästi higi.
Kevad/sügis: kõik eelnev ning lisaks veel kerge tuulekindlast riidest pluus ja põlvpüksid (ka retuusid ajavad asja ära). Pähe tuleb panna muidugi suusamüts, rätik või barett.
Muud soovitused: võistlusriietus ei tohiks olla liiga silmatorkav, näiteks valged, punased või kollased riietusesemed kergendavad kaasvõistlejate KP leidmist. Kindlasti peab olema pluusil või pükstel luku või nööbiga suletav tasku, kuhu saab panna kontrollkaardi, joonlaua (et vahemaid mõõta), malli (et asimuuti võtta), glükoosidropsi ja muudki vajalikku.

Jalanõudest juba järgmisel korral.

Ränk üliõpilaselu

Tudengielu on ikka karm, nagu võib rääkida gümnaasiumi-priimus Mihkel Järveoja, kes on rebasena saanud tunda geograafide ja üldse kaasüliõpilaste sõprust juba viimasel 3 päeval. Tänaseks rahunes ta juba maha.

Pildil kergelt külmetanud ja söögi sisseahmimisega tegelev puhkav üliõpilane Puusepp, aka bla-bla-bla (vau!)

Varför grater du, lilla vän?

Kõik, kes on homme vähegi Tallinnas, on oodatud Kohvicumi hoovi(Vanalinnas) minu ärasaatmisõhtule.
Nimelt 9ndal septembril pühin tolmu jalgadelt ja põrutan Rootsimaa poole väikseid tedretähnilisi rootsi lapsi kantseldama.

Bliss!

Vale paljastatud

Bush võib rääkida, mida tahab, aga Saddamil oli õigus.

There are no weapons of mass destruction in Iraq, Chuck Norris lives in Oklahoma.

Kõik on uus septembrikuus

Kõigile noortele, kes jälle koolitee jalge alla võtavad, väike muusikaline innustus Pink Floydilt:

We don't need no education
We dont need no thought control
No dark sarcasm in the classroom
Teachers leave them kids alone
Hey! Teachers! Leave them kids alone!
All in all it's just another brick in the wall.
All in all you're just another brick in the wall.

We don't need no education
We dont need no thought control
No dark sarcasm in the classroom
Teachers leave them kids alone
Hey! Teachers! Leave them kids alone!
All in all it's just another brick in the wall.
All in all you're just another brick in the wall.


Ilusat kooliaasta algust! Ka nendele, kelle koolitee on spordi tõttu katkenud...

Pildil: Tubli sportlane, andekas õpilane ja Sügisjooksu 4. koha omanik Sander Vaher

Major Cock´i ellujäämiskursus, osa 1. Ilmakaarte määramine varjutipu meetodil.

* Torgake kepp või harudeta oks tasases kohas maasse. Märgistage varju tipp kiviga.
* Oodake 10-20 minutit, kuni varjutipp on nihkunud mõne sentimeetri võrra edasi. Märgistage varju tipp teise kiviga.
* Tõmmake läbi kahe märgistatud punkti sirgjoon - see on ligikaudne ida-lääne suund (päike tõuseb idast ja loojub läände, varju tipp liigub vastupidises suunas).
* Seejärel tõmmake teine sirgjoon risti eelmise ida-läänesuunalise joonega - see on ligikaudne põhja-lõuna suund.
* Kepi kaldasend ei vähenda varjutipu meetodi täpsust, seepärast saab seda kasutada ka kaldpinnal.

M³

Võistluseelne pakkimine tekitab tihtipeale probleeme, asju on kodus ikka rohkem kui ~80L ja valiku tegemine pole kerge. Ühe lahendusena avastasin enda jaoks uudse pakkimisviisi. Mõned ehk juba oskavad, aga äkki on teisigi, kes pole sellist tehnikat näinud.

Vt: Kuidas särki voltida?

Suur ennustusvõistlus!

O-elu kajastavatel veebilehtedel on mitmeid kordi läbi viidud ennustusvõistlusi meeste eliitklassi võitjate ära arvamiseks. Kogenud statistikutele ja hasartmänguritele on meeste 6 parimat ära arvata käkitegu. Meie pakuma oma saidil välja alternatiivse, palju põnevama ja nuputamist nõudva ennustusvõistluse. Milline on esikuuik D14 klassi EMV tavarajal?

Stardijoonele astuvad homme 25 noort tüdrukut, kes neist on kiireim? Nagu teistel suurematel o-ennustustel tuleb reastada 6 parimat nende õiges järjestuses, lisanumbrina loositakse üks üllataja. Õige inimene õige koha peal annab 2 punkti, õige inimene esikuuikus, aga vale koha peal - 1 punkti. Üllataja eest saab veel pool punkti lisaks.

Auhinnaks ei ole Olle Kärneri plakat, vaid hoopis maailmameister Markus Puusepa paljas, veidi erootiliste sugemetega A3 poster, kus on peal nii Markuse autogramm kui ka tulevas D14 klassi tšempioni oma.

Alustuseks reastan mina enda arvamuse:
1. Triinu Rooni
2. Marelle Sulg
3. Linda Puusalu
4. Kerda Timmusk
5. Daisy Kudre
6. Kerstin Uiboupin
ja üllatusvõimeline on Madli-Johanna Maidla

Osalege suurel ennustusvõistlusel ja paljas Markus Puusepp võib juba varsti ehtida sinu köögiseina!

#Pildil väike osa auhinnaplakatist

Noored, hakake jooksma!

Puusepa Markus ja Silla Timo tahtsid olla humoorikad ja kriipida rasvased jäljed omaenda medalitele. Mina vastaks nende vaenulikule ja ignorantsele rünnakule Lasse Vireni sõnadega, kui teda süüdistati dopingu tarvitamises: "Öeldagu mulle, mis see on ja mis ta teeb?"

Lasse Viren oli Soome pikamaajooksja, kes võitis 1972. aastal Münchenis ja 1976. aastal Montrealis nii 10 000 kui ka 5000 meetri jookusud. Mängleva kerguse ja madala jooksusammuga tõi ta Soome pikamaajooksu aaastakümneid kestnud madalseisust välja.

Mauno Saari kirjutatud raamatu "Lasse Viren" peaks minu arvamuse kohaselt tegema kõigile orienteerumisjooksu koondise liikmetele kohustuslikuks, siis mõtleks ka võib-olla Võru klubi naljamehed, kas dopinguteema ülestõstatamine ei-tea-kust, on ikka aus tegu...

Kõigile neile, kes kavatsevad aga kunagi Puusepa Markust ja Silla Timo jooksurajal võita, olgu mõned näpunäited samast raamatust, jooksukuninga Vireni enda suu läbi:

Algus

• Kui kavatsed jooksma hakata, pead sa teadma mõningaid asju ja need heaks kiitma. See on sinu elukindlustuspoliis.
• Olla innustunud ei tähenda veel olla võimeline.
• Jooks ja sörk on kaks sootuks eri asja.
• Kui oled sörkinud ja kavatsed nüüd jooksma hakata, annan alustuseks parima soovituse: helista oma arstile. Küsi, kas tema on sinu seisundist niisamasugusel arvamusel, kui sa ise. Sellises küsimuses ei visata kulli ja kirja.
• Enamik inimesi on kindlad selles, et juhivad autot keskmisest paremini. Niisama tavaline on ülehinnata oma seisundit.
• Mõlemal juhul võidakse kaotada oma elu.
• Minu kogemuste põhjal on kõige varmamad oma seisundit ülehindama need, kes aeg-ajalt sörgivad. Kindlaimat tunnistust annab seesama rütmitus: neil ei ole püsivust regulaarselt sörkida. Neil tuleb hoog peale, millal juhtub, ja neil on tavaliselt kenad jooksusussid.
• Kõige hullem, kui pealehakkamist on, kuid võimeid pole.
• Mõnikord, kui keegi minu kannul ähib või uhiuues varustuses mööda pressib, kuulen ma kõrvus matuseviise.
• Kes võidu sörkima kipub, sooritab kõige hullemat vormitesti. Selle tulemust võib väga sageli lugeda lamava mehe sussitaldadelt.
• Elu on igaühel üks. Koolilapsi on surnud Cooperi testi sooritades, mida ma pole just üleliia tihti kuulnud eluohtlikuks nimetatavat. Ta on seda, nagu jooks üldse.
• Teadmatus on igas asjas ohtlik.
• Kui keegi tahab proovida, kas temast saab pikamaajooksjat, siis ei saa. Ega ma küll proovimast keela.
• Minult on küsitud ikka sedasama: “Mis tunne on?” Mis tunne on võita, mis tunne on kaotada, mis tunne on enne ja mis tunne on pärast, mis tunne on olla parim maailmas?
• Ei ole osanud mina sellele vastata. Need on valed küsimused. Ükskord ütlesin: “On nagu joodiku peatäis.”
• Siin on kõik staadiumid olemas, head ja pahad. Joovastus, mõistusekaotus, kassiahastus. Seejärel ihkab joodik peaparandust ja mina jooksu.
• Küllap on selles omajagu hullust. Nagu joomiseski
• Kõige kergem on alguses ja seejärel lõpus. Raske on vahepealne.
  

Need oli ainult mõned punktid, järgmine õppetund tuleb sellest, kuidas käivad jooksuga kokku vaist, jalad ja pea. Ning kes on võitjad, kes kaotajad.

Süstemaatiline orienteerumine

Leidsin natuke õpetlikku lugemist nii algajatele kui ka edasijõudnutele. Artikkel on inglise keeles, kuid kõrgelt haritud noorsugu peaks ju sellest aru saama. Sisuks on SÜSTEMAATILINE ORIENTEERUMINE. Loe läbi ja praktiseeri!
http://okansas.blogspot.com/2006/08/klas-karlssons-systematic-orienteering.html

Nüüd on see jõudnud ka meie sporti!

Pärast juunioride MMi oleme Markusega, alias Major Cock´iga (vau!!!), ikka mõelnud ja arutanud, et kuidas suutis nii väikeste gabariitidega noormees nagu seda on Mihkel Järveoja esimese vahetuse gladiaatorite heitlusest (vaata kõrvalolevat pilti) eluga pääseda. On ju teada, et suured mehed ja naised üksteisele orienteerumisrajal armu ei heida - legend Sanderi ja Vene karu müdistamisest Põlva laantes kuulub ammu Eesti orienteerumislugude kuldvaramusse. Nii et kordame: Ninsa pole mingi suur mees, vähemalt kogult mitte (tema hingesuurust teame ju kõik). Seega, kuidas on ikka võimalik, et ta suutis JWOCi teate esimeses vahetuses tulla välja nii kõrge kohaga kui seda on viies? Kas ta on arbuja või kasutas noorhärra Järveoja keelatud võtteid? Ebaausad poksijad näiteks täidavad oma kindaid kividega või hammustavad vastastel kõrvu otsast ära ning jalgrattasõitjad tarvitavad EPOt. Missugused olid aga Mihkli võtted, kas lubatud või lubamatud, või jäid need hoopis ״halli tsooni״? Me ei tea, kuid võtete selgumisel annab nende legitiimsusele eksperthinnangu IOFi liikuv seadusteraamat ja Tabina maffia ninamees Markus. Korduvatele järelepärimistele vaatamata jäi noormees kidakeelseks, andes vastuseks vaid rahvusvaheliselt üheseltmõistetava käemärgi. Kas tema siis ongi O-JÕMM?


By: Timo & Markus

Stay cool, people!

http://paedia.adme.ru/video/reels/cl/2000/20/CL2000-2_20_356.mov

http://paedia.adme.ru/video/reels/cl/2000/20/CL2000-2_20_357.mov

http://paedia.adme.ru/video/reels/cl/2000/20/CL2000-2_20_358.mov

http://paedia.adme.ru/video/reels/cl/2000/20/CL2000-2_20_359.mov

http://paedia.adme.ru/video/reels/cl/2000/20/CL2000-2_20_360.mov

Dagö fännidele

Vanameister Tanel Taal andis hinnangu kodumaisele kergemuusikakollektiivile Dagö. Tanel: "Dagö on nagu Scooter, ainult ilma tümpsuta." Olgu siis nii.

PS! Ninsa, kirjuta mõni muinasjutt!

Tsentraalne ja perifeerne nägemine

On kedagi vahepeal vaevanud küsimus, kus on KP tähis? Ja pärast paari minutit ringijooksmist leiad vastuse, et tähis oli täpselt seal, kus sa teadsid seda olevat, aga varem lihtsalt ei näinud. Või olete kogenud olukorda, kus tagapool startija jookseb sinu nina eest läbi, aga sina teda ei näe. Ning kas vahepeal ei näe tee lugeda ridade vahelt välja ilmselgeid sõnumeid või tajuda ideesid, mis teie ümber õhus ringi lendavad?

Kõige selle peale mõtles juba R.Mürk, kelle uurimus on avaldatud 1969ndal aastal A.Kivistiku poolt koostatud "Orienteerumisspordis".
Lootuses, et autorid ei pahanda, saate ka teie sellest osa.

Värvinägemise muutustest orienteerujail
R.Mürk

Orienteerumispraktikas esineb juhtumeid, kus võistleja möödub isegi 3-5 m kauguselt kontrollpunkti tähisest seda märkamata. Seda kinnitavad nii KP kohtunikud kui võistlejad hiljem ise. Kui KP taga pole tõkkeorientiiri, kulub eksimisringi peale mitmeid minuteid.
Neid olukordi on püütud seletada mitmeti. Üheks põhjuseks on peetud väsimusest tekkivaid värvuste nägemise muutusi, mistõttu osa vajalikust informatsioonist jääb vastu võtmata. Asja uurimata pole selge, kas KP tähis jäi märkamata hooletusest või halvenenud nägemisvõimest.
Silma funktsionaalsetest näitajatest on orienteerujale kõige olulisemad nägemisteravus ning tsentraalne ja perifeerne nägemine. Tsentraalne värvinägemine iseloomustab värvuste eristamise võimet, millest tähtsal kohal on värvuste eristamise lävi ja kiirus. Perifeerne värvinägemine iseloomustab nägemisvälja ulatust, kui silma vaade on fikseeritud.
Teadaolevaid andmeid orienteerujate nägemise uurimise kohta seni ei ole. Meie uuringu eesmärgiks oli selgitada, kas orienteerujail esineb värvinägemise häireid ja millised võivad olla võistlusolukorraga seotud värvinägemise muutused.
Uuritavateks olid peamiselt Eesti orienteerumiskoondise liikmed. Uuringuid teostati matškohtumisel Eesti-Läti (1966), Eesti-Leningrad (1967) ja Tartu hooaja lõppvõistlustel (1966). Mõõtmisi teostati enne ja pärast võistlust. Tsentraalset värvinägemist määrati Rabkini värvitabelite abil ja nägemisvälja ulatust perimeetriga.
---
Uuringu alul oletati, et võistlusaegse füüsilise ja psüühilise pingutuse mõjul halveneb orienteerujal värvide eristamine ning aheneb nägemisväli, mis on üheks KP-st möödajooksu põhjuseks.
Tsentraalse värvinägemise uuringud ei kinnitanud oletusi. Need näitasid, et pärast võistlust oli orienteerujail tõusnud punase värvi eristamise kiirus ja eristamislävi. Teiste värvide osas muutusi ei täheldatud. Katkestanutel ei täheldatud märgatavaid muutusi ühegi värvi osas.
Perifeerset nägemist uuriti piiratud aja tõttu neljas suunas – külgedel ning üles-alla. Mõõdeti valge, punase, rohelise ja sinise värvi nägemisvälja. Nende suuruste võrdlemisel ilmnes, et kõige suurem oli valge nägemisväli. Punase ja sinise värvi nägemisväli oli tunduvalt väiksem.
---
Kõrvutades võistluste eel saadud andmeid pärast võistlust saadutega, ilmnes nägemisvälja vähenemise tendents. Erandiks oli punase värvi nägemisväli, mis märgatavalt suurenes.
---
Kuna sportlaste nägemisvälja absoluutne ulatus seoses füüsilise pingutusega ahenes, võib see olla üheks KP tähisest möödajooksu põhjuseks. Sellise olukorra võimalust seletab joonis 4., kus tähis jääb vaateväljast välja.
---
Tundub, et punase värvi nägemisvälja ulatuse paranemist võistluse käigus võib seletada kutsealase keskendumisega, mida füsioloogiliselt võiks seletada dominandi printsiibiga.
---
KOOSTAJALT. Mitmetel eesti parematel orienteerujatel esineb kaasasündinud nägemishäireid. Näiteks ei suutnud H.K., R.T. ja M.K. eristada kõiki punaseid värvitoone rohelistest.
---
Huvitaval kombel aga avardus H.K.-l pingutuse toimel tunduvalt rohelise värvi nägemisväli. See on vastand normaalse nägemisega orienteerujate juures ilmnenud muutustele.
---
Oma seletuse kohaselt näevad värvinägemishäiretega orienteerujad KP tähise punast osa halli või rohelisena. Neil aitavat tähist märgata valge ja halli tooni kontrast.
---------------------------------------------------------


Kui selliseid põnevaid uurimusi ainult rohkem tehtaks...

Üks treeningpäev Ivan Denissovitši elus

It was a damp and murky November evening, the kind when you like to sit in front of a fireplace with a good read in your hand. Low rain clouds skimmed over undulating pine trees, obscured by a thin veil of rain. And there in the mist a lone light flickered between the trees. A spitting noise of slushy snow accompanied the light as it moved closer. It was a young boy running along the forest track with a headlamp to reveal tree roots pressing up through the earth like blood vessels on the back of your hand.

It was not just about training for big competitions or keeping fit. Running helped to organise his thoughts after strenuous school days. Nothing worked better than a jog along the old track: past all the eerie houses with peeling paint and rotting picket fences; through wheat fields that looked like seas of gold in summer and glistened under the sun in winter; across lurching swamps and over small hills that rolled like waves across the landscape. For the boy, the track was a constant, separated from everything mundane, a place where he could spend time filing the contents of his brain. When running he was sleepwalking, totally immersed in his thoughts, a solitary subject trying to make sense of his wretched existence.

Almost everything had gone wrong on that particular day. In the morning the boy woke up from slumber that leaves people more tired than they were on the previous evening. There was no time for breakfast and he had to make haste to get to school on time. Frustration started filling the boy when the bus arrived late and he missed his first lesson. To make matters worse, an invisible wall muffled all noises and blurred all images, and the boy made little sense of his teachers throughout rest of the day. He couldn´t wait to go for his run.

It started as it usually did. The boy left the oblong grey apartment building behind the knoll and took a course towards the ominous looking pine forest. He realized that he had forgotten to change the batteries of the headlamp the previous night. Only a faint light was emitted and it made things move in the darkness. But it wasn´t a reason for concern as this had happened before.

When the boy reached the old wooden houses by the forest, he could sense something awkward about the surroundings, something he had not felt before. Yet, he kept running and entered the forest where the dismal trees greeted him with grim creaking. It was still raining and pools of foul water covered the tracks.

After settling into a rythm, the boy started to think about his next day´s assignments, disturbed only by occasional obstacles. Crossing some mossy tree trunks fallen on the track, he heard a crack behind him. When he turned to look, he was unable to see anything, unrelenting drizzle embraced him so tightly that the headlight couldn´t illuminate further than his saturated feet. Since there was nothing to be seen or heard, the boy pushed on.

A moment later he was pondering about the days when a similar situation would have made him too scared to continue. As a little boy he used to sleep with a blanket over his head, because his uncle had dragged him to see too many horror movies, which nourished the creatures living in his bedroom closet. And whenever he used to take his bike from the windowless cellar, which always had a distinctive smell of old cabbages, the boy bolted down stairs in order to be too quick for all the life forms he believed were lurking in the hidden corners.

He laughed over his childhood foolishness. There was nothing amongst the trees, this time of the day the forest was always desolate. Passing a narrow glade, a glimpse of white caught his eye, which made no sense, because the whole ground was covered with melting snow. The boy squinted at the forest floor and a faint scent of cabbages filled his nostrils. Although by now darkness was suffocating him, the boy had a profound feeling that he was being observed. Finishing early started to seem a good idea. So, he started taking shortcuts which led him back to the side of the forest next to the wooden houses.

From time to time he peered back to see something, at the same time wishing that he hadn´t. Minutes passed, and the alarmed boy heard nothing but blood rushing in his ears. Thatched roofs of the old houses in the distance guided him on the road and he felt like a child who had just escaped a severe punishment.

Making first steps along the potholed road towards his apartment house he heard a sickening growl which pinned him to the ground. Something was approaching with heavy steps from the direction he had come from. The boy backed away unsteadily, feeling his legs relent as he stumbled into the picket fence lining the road. Cold dribble fell from the sky, making the boy shiver as he scanned the surroundings in stomach-aching suspense for the thing to reveal itself. And there it was, big as a calf, saliva oozing from its mouth and two ruby eyes flaring fiercely. Heart racing at enormous speeds the boy nimbly climbed over the picket fence. The creature stopped for a second as if to measure the height of the fence and then picked up speed for an enormous leap. In dire desperation the boy ripped a slippery picket and held it pointed towards the wild beast, who, in all its might, landed on him the picket penetrating its heart. The boy, soaked to the skin and covered in mud, stayed lying helplessly on the ground staring at the lifeless eyes of the beast.

Years later the event still sat in the boy´s mind, reminding him that terrifying things do happen and dreadful beings do exist. We can´t avoid them, no matter how special we think we are.

Head isu!

Hea tulemuse või (kui sarja jätkata) heade tirimisvõimete taga pole ainult pikad treeningtunnid, vaid ka õige toitumine. Õnneks pole tarvis raisata väärtuslikku treeningaega, et tuupida pähe teadmisi süsivesikutest, valkudest, rasvadest, mineraalidest, vitamiinidest, veest ning seedetrakti osadest. Sanderi lühiraja kvalifikatsiooni tubli 10. koht tänavusel täiskasvanute MMil Taanis (aga ka paljud teised suurepärased saavutused ning tema tirijalik olemus) näitab, et edu ON õun.
Oma seisukoha kindlustamiseks toon veel ühe näite. Tänavuse JWOCi naiste tavaraja võitja ning kindlasti ühe kõige ilusama jooksusammuga orienteeruja Hanny Allston on pärit Tasmaaniast. Tasmaania kohta leidsin internetist aga järgmise huvitava fakti:

"Why is Tasmania called the `Apple Isle'?
It is true that the island of Tasmania resembles an apple to some slight degree, but the real reason Tasmania became known as the `Apple Isle' is because for many years, it was a major apple producer not just in Australia but in the world. Apples are still grown in large numbers, particularly in southern Tasmania." ( http://www.tourtasmania.com/tasfaq/economy/apple.html ).



Sander pärast treeningut keha kinnitamas. Joogiks oli õunasiider.

Hanny metsas tirimas.

Head isu! Ma nüüd Lauriga õunaraksu.

Mis lainealas sina nädalavahetusel võistled?

Markuse käes on praegu ametlik järjest postitatud lugude rekord: 4. Et ta viiendat enda kontole ei saaks, juhin noororienteerujate tähelepanu o-võistlustele, mis viimasel ajal on toimunud.

Sportnet annab Orienteerumise rubriigis teada:

Eestlased olid raadioorienteerumises parimad16. Juuli21:29
Orienteerumine

Turus 15. ja 16. juulil toimunud Põhjamaade lahtistel meistrivõistlustel raadioorienteerumises Eestit esindanud Andres Talver ja Tarmo Gede võitsid individuaalsed esikohad vastavalt 80 mi ja 2 m lainealas.

Eesti meeskond koosseisus Andres Talver, Tarmo Gede ja Andres Viira sai 80 m üldarvestuses kolmanda koha ja 2 m arvestuses teise koha. Võistkondlikult kindlustasid hea tulemuse 80 m laineala arvestuses Andres Talveri esikoht ja Tarmo Gede 14. koht ning 2 meetri lainealas Tarmo Gede esikoht ja Andres Viira 5. koht.

Põhjamaade meistritiitli said teisena lõpetanud Bengt Evertsson 80 meetri ja Hans Sundgren (mõlemad Rootsi) 2 meetri lainealas. Meeskondlikus arvestuses läksid tiitlid samuti Rootsi meeskonnale koosseisus Bengt Evertsson, Gunnar Svensson, Hans Sundgren ja Bo Lenander, seda nii 80 meetri kui ka 2 meetri arvestuses.Soomes peetud võistlustel osales kokku 24 sportlast Eestist, Norrast, Rootsist, Soomest ja Taanist. Võistlustel tuli metsast üles leida 80 meetri lainealas (ehk 3,5 MHz sagedusalas) 5 ja 2 meetri lainealas (ehk 144 MHz sagedusalas) neli raadiosaatjat mida vana tava kohaselt kutsutakse rebasteks.

Raadioorienteerumine ehk inglise keeles ARDF (Amateur Radio Direction Finding) on raadioamatööride seas rahvusvaheliselt varem tuntud ka rebasejahi nime all.

Järvele selga

Ränkraske koolitee on mind paisanud Järvseljale, kus praktikate käigus peab minust ja paljudest teistest saama täisväärtuslik geograaf. Täna sain ma näiteks teada, et Eestis metsades elavad peale orinteerujate ka loomad: karud, oravad ja mägrad; vahel harva pidi ka kohtama radiatsioonirästikut.
Tegelikult olen ma suht kogu päeva mõelnud enda lõunauinaku-aegsest unenäost, kus nägin mingit imelikku tabelit, milles olid reastatud maailma spordialad. Kuskil ei olnud küll kirjas, mis alustel selline tabel oli koostatud, kuid olemas ta oli, ja orienteerumine paiknes alles kahetsusväärsel 78. kohal. Ainuke teine spordiala, mis veel meelde jäi, oli sulgpall, mis oli 54. Ebaõiglane.
Kahjuks ei ole siinses Järvselja raamatukogus ka unenägude seletajat, mis võiks nähtut seletada. Seega lisandub järjekordne peatükk müstiliste unenägude loendisse, kus ees paiknevad juba minu ninaverejooksu ja Kati lühikeste pükste lugu. TOP 3 on juba olemas.
Aga nüüd lähen ma üle päris mitme päeva taas trenni ja seejärel nahkhiiri vaatlema. Kas sina teadsid, et Euroopas elab neid ~290 liiki? Vaevalt, mina ka mitte.

Kuula Hassot - tema teab

Kui inimesel on suunataju häired ja eksimistunne, siis on väga raske öelda, milles see täpselt avaldub. Aga tulemus on enamasti depression, stress, põhjendamatu agressiivsus või lihtsalt ülereageerimine. Nii see avaldubki. Aga enesetunde osas avaldub see lihtsalt ebakindluse või ületöötamisena. Kuna milleski ei saa enam kindel olla, siis ainus kindel asi tundub olevat edasitöötamine. See tuleb suuresti sellest, et inimesed pole enam kindlad, mida edasi teha.
Nii kirjutab 27. mai EPL-is luuletaja ja mõtleja Hasso Krull. Tema räägib hoopis teisest asjast, kui minul on plaanis, aga temalt laenatud lõik peaks väga hästi ka orienteerujatele sobima.
Kohe esimesel artikli lugemisel seostasin Hasso kirjutatud üle- ja edasitöötamist üüratult pikkade vigadega, mida mõned meist tavatsevad vahetevahel teha ehk siis vigadega alates 2 minutist (minu arust algab sealt juba katastroof). Hooaja jooksul olen kuulnud nii mõnestki 13 min ja 20 min veast nii kodu kui välismaiste jooksjate suust.
Sellised vead tekivadki ainult kahtlusi tekitavas olukorras (jätame paralleelsituatsioonid välja), kus peetakse parimaks variandiks edasi töötada, joosta, otsida. Sihitult joostakse mingis (punkti)piirkonnas ringi ja otsitakse tähist selle asemel, et seisma jääda ja enda asukohta määrata. Asukohamääramiseks ei kulu tavaliselt üle minuti-paari, mis on kindlasti vähem, kui 5 või 10 minutit, mis võivad minna tähise leidmiseks.
Siinkohas kaob mul nüüd mõttelõng käest, aga sõnumi suudan veel kuidagi ikka edasi anda: "ära otsi tähist, vaid leia enda asukoht".

I wish my lawn was emo, so it would cut it itself*

Ausalt öeldes kuulsin emo'st ja emokatest esimest korda mõni aeg enne Metallica kontserti, kui rahvusvahelise tuntusega muusikakriitik Lawri M. Rose andis mulle ülevaate Metallica soojendajatest. Peamised sõnad olid emo ja emokas, mis tegid mulle nalja. Ja teevad seda senimaani.
Tegelikult pole mul õrna aimugi, miks ma midagi sellist nüüd siia kirjutasin, aga kui on veel emo-huvi, siis leiab lisa siit: http://www.epl.ee/artikkel_323194.html
*pealkiri võetud K. Kase MSN'i kasutajanimest. Siinkohal võikski teda tervitada. Tervitused!

Hansu võitlused

Hans oli noor, teistest mõned aastad maas. Vaimselt arengult ehk rohkemgi kui paar, pigem tugev aastakümme. Kuid see ei takistanud teda millestki, sest hullu ei takista miski, ka mitte betoonsein.
Nii oligi, et iga kord kui väike Hans betoonseina nägi, tuli tal tahtmine sellest üle ronida, või mis veelgi hullem, läbi murda. Läbi murdmisest oli ta kuulnud paar aastat tagasi, kui tema vanaisa mingisse tähtsasse kohta kandideeris ja kõikidele värvilisi pabereid pihku toppis. Hansule need paberid meeldisid, kuna muidu nii kole vanaisa oli pildil ilusaks tehtud ja tema hambad läikisid kui prillikivid.
Aga kõige rohkem meeldis Hansukesele paberilt pärit lööklause "murrame läbi", sest selles tundus olevat mingit üleloomulikku ja maskuliinset jõudu, mida poiss alati imetlenud oli. Esmalt murdis Hans läbi ribikardina, pea ees otse aknaklaasi; hiljem tulid järjekorras juba vannitoa peegel ja koridori uks. Kõigest pääses järeleandmatu poiss läbi, kuni tema teele sattus tagaaias olev betoonmüür, mis ei tahtnud poisi püüdlustele vaatamata üldsegi järele anda. Ei ühtegi pragu, ei ühtegi lahtist krohvitükki, vaid üksikud tühised kriimud olid need, mis poiss tekitada suutis. Oli see ju ehitatud 17 aastat tagasi - ajal mil tsement oli veel tsement ja töömehed teadsid, mis teevad.
Hans oli endale nüüd tõelise vastase leidnud, kellega vabadel hetkedel võidelda. Lahingud kestsid tihti hiliste öötundideni, vahel nägid ka esimesed hommikused päikesekiired võitluslikku hinge sõjatandril mässamas. Ullikese vähestele sõpradele need lahingud ei meeldinud, sest iga korra järel tuli poiss remonti viia: kord oli mõni sõrm murdunud, teine kord suust detail või kaks kadunud. Kõige hullem oli aga see, et võitlus viis noormehelt mõistuse. Tõelist sõdalast sellised tühised kaotused ei heidutanud, vaid andsid ainult indu juurde. Hans oli optimist.
Natuke enam kui aasta pärast esmakohtumist betoonseinaga oli Hans astumas oma järjekordsesse lahingusse, mis pidi jääma viimaseks. Nii oli poiss seinaga kokku leppinud, sest sein rääkis temaga. Vähemalt Hansukesele tundus nii. Ta oli ju natuke "ära".
Lahinguks valis Hans relvi hoolikalt, kuni valis enda arust parima varustuse - paljad rusikad. Need polnud tal küll tugevad, samas suure tahtmise korral kõigeks võimelised. Kuid hetkel, kui viimane võitlus veel korralikult alandudki polnud, hetkel kui Hans seina poole tormas, komistas vahva sõdalane enda jalgadesse ja kukkus karjatuse saatel maha. Hans oli ennegi kukkunud, kuid sel korral jäi tema alla terav varras, mis läbistas õnnetu poisi südame. Vaevu-vaevu jäi Hans ellu, kuid valu tema südames ei leevendanud ei salvid ega tabletid, ei ussi- ega püssirohi.
Hans vähemalt proovis, sest Hans on optimist.

JWOC'i pildid

http://uk.pg.photos.yahoo.com/ph/nele_taba/my_photos
paar pilti JWOC'ilt

Eesti pihvide edetabel

Vastse-Kuuste lihatööstus on sellel aastal tulnud välja mitmete uute toodetega. Erudeeritud komisjon otsustas konstruktiivse arutelu käigus Tartus Toomemäel toimunud pleenumil anda oma hinnang olukorrale Eesti lihalettidel toimuvale. Parimateks pihvideks valiti:

1. Liina

2. Kati

3. Maris

4. Eva

5. Ingunn

Omapärase maitsega jäid meelde ka järgnevad tooted:

Raili

Ona

Fanny Horn

grillvorst punases kastmes

Kompleks ja elevant

Timo leitud artikkel "Rongast" on kindlasti esimene, teedrajav samm tirijaks saamisel. Paljud orienteerujad põevad aga kroonilist enesehaletsust ja piinlevad kümnete komplekside küüsis, mis rikuvad ära nende vaimse tasakaalukuse. Ilma vaimse valmisolekuta ei ole aga tirimisel mingit mõtet. Ehk aitab järgmine laste- ja noorsookirjanduse almanahhis "Raamatuvaksik" 1990ndal aastal ilmunud Venetsueela kirjaniku Myriam Castillo P. muinasjutt kellegi silmi avada. Ja äkki ei teki siis enam enne võistlema minekut küsimust, kas panna pähe kollane või valge peapael. Ja ei teki põhjendamatuid küsimusi "Miks mina seda vahetust pean jooksma?"


Ainulaadne elevandilaps

Ükskord nägin ma väga kummalist und. Nägin unes elevandilast, kes proovis järves ujuda, aga ei osanud ning hakkas nutma. Kõndisin lähemale, et teda paremini vaadata. Tal olid tiivad nagu linnul! Kilp nagu kilpkonnal! Ta oli kirev nagu liblikas! Silmitsesin teda korralikumalt ja nägin, et tal oli elevandi lont, jalad, kõrvad ja saba... Ilma kahtluseta oli ta elevant.
Väga vaikselt, et teda mitte ära hirmutada, küsisin:"Miks sa nutad, elevandilaps?"
Kõrvu liigutades vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja vastas:
"Ma olen väga kurb! Ma ei oska ujuda. Kõik, mida mulle teha meeldiks, kukub viletsalt välja..."
"Ja mida muud oled sa proovinud teha?" küsisin uudishimulikult.
"Lennata nagu lind... Saada samasuguse kilbi nagu kilpkonnal... Olla ilus nagu kirjud liblikad... Aga kõik naeravad mu üle," kurtis lohutamatu elevandilaps.
Ma pilgutasin silmi, et oma veidrast unenäost ärgata, aga ei, unenägu jätkus. Nõnda otsustasin toda elevandilast paremini tundma õppida.
"Ütle mulle, elevandilaps, miks sa oled seda kõike teinud?" küsisin.
"Tahtsin saada teistsuguseks ja eriliseks, et teised mind armastaksid ja imetleksid. Olen tüdinud, et nad mind arvustavad: kord on mu jalad liiga kõhetud, siis jälle lont liiga lühike või kõrvad ülearu suured... Uuu! Keegi ei armasta mind!" Ja ta hakkas jälle nutma.
"Tead, mis mulle pähe tuli? Sa oled nii väga igatsenud teiste armastust ja imetlust, et ei armasta ennast enam ise," ütlesin talle.
Elevandilaps jäi mõtlikuks, silmitses taevas kuud ja tähti ning küsis siis:
"Aga mida pean ma peale hakkama oma kõhetute jalgade, nende liiga suurte kõrvade ning lühikese londiga?"
"Armasta neid kogu hingest. Nad on ju sinu jalad, sinu lont ja kõrvad. Sa saad teistsuguseks ja eriliseks vaid siis, kui sa sarnaned iseenesele. Kas tahad proovida?" innustasin teda.
Möödusid mõned minutid. Siis heitis elevandilaps endalt kõheldes vaidrad tiivad, raske kilbi ning kehalt joonistused.Vaatasin teda nüüd sellisena ja mõtlesin:
"Tõepoolest üks väga ilus, väga eriline elevandilaps!"
"Kuidas ma välja näen?" küsis elevandilaps väriseval häälel. Ma ei vastanud talle, vaid pidasin targemaks viia ta järvepeegli äärde, kus ta ennast omaenese silmaga vaadata võis.
"Kuidas sa välja näed?" küsisin.
"Ilus, väga ilus..." õhkas ta vastuseks. Ja ülemeelikuna hakkas ta mind oma londist veega piserdama ning liigutas kõrvu. kaugemalt kostsid elevandikarja hääled ning elevandilaps hakkas aeglaselt, siis üha kiiremini minema... Ta lehvitas londiga hüvastijätuks ja mina lehvitasin vastu. Kui ma ärkasin, mõtlesin endamisi:
"Ühel päeval kohtan ma jälle oma unenäo elevandilast; elevandilast, kes lõpuks mõistis, et ainulkt iseenesele sarnanedes saab ta olla teistsugune, eriline ja kõigi poolt väga armastatud."
-----------------------------------------

Debatt tirimise tulevikust peab jätkuma!

Kasutan ka võimalust tervitada kõiki Rae klubi orienteerujaid ja Rae vallas elavaid orienteerujaid Rae valla 15. hällipäeva puhul. Tulgu aastaid teisi sama palju veel...

Ronk päästab!

"Noorsugu, kes erksail silmil waatab maailma, otsib wastust elu mitmekesistele awaldustele, ootab elult kaasakiskuwaid juhtumusi, tunneb eneses jõudu ning tahtmist tärkawat osa wõtta kihawast elust ja midagi kasulikku looma hakata ühes kogu inimkonnaga.
Ronk tahab pakkuda wärsket, põnewat ja wäärtuslikku kõigist, mida uurib, loob ja ettwõtab inimene. Ronk tahab saata omi noori sõpru kõige kaugemaisse maisse, wiia neid rändamistele huwitawail teil, äratada neis huwi looduse mitmekesiste, hariliku silma eest warjatud nähtuste wastu ja tema silmade eest mööda libistades kogu maailma ning ilmaruumi selle kirju ning köitwa eluga äratada armastust wäikse nurga wastu ilmakeral, mida nimetame isamaaks, samuti tahtmist töötada selle isamaa käekäigu tõstmiseks." - Selliste sõnadega tervitas 22. septembril 1923 Eesti noorsugu ajakiri Ronk.

Ronga numbreid sirvides avastasin ühe artikli, mis peaks orienteerujatele huvi pakkuma, sest selles (loodetavasti) peitub vastus küsimusele "Kuidas saada Tirijaks?".

Puss tõusis lendu

Andrus Kivirähk kirjutab oma raamatus "Rehepapp", kuidas Vanakurat ära peteti ja hinge asemel hoopis puss põrgusse viidi. Meil siin Leedus juhtus hoopis vastupidine lugu - Puss tõusis lendu ja viis iseennast ja meid kolmandasse, säravalt pronksisesse taevasse.

Kõik see juhtus neljandal juulikuu päeval. Aga tegelikult algab see lugu hoopis kaugemalt, ei sellest ega eelmisest aastast, see lugu algab aastast 1986, kui sündis Võrumaal väike aga suurte jalgadega poisslaps, kellele ema ja isa panid nimeks Markus. Markus oli kohe sündides terve ja tugev poiss, juba esimese eluaasta lõpus kasvas talle 6. varvas - see oli ilmutus tulevasest edust. Algul sellesse muidugi ei usutud, trennis narriti teda imelikuks ja ühissaunas käis ta alati sokkidega. Puuvillased olid tema lemmikud. Neid oli pärast sauna lihtne kuivaks väänata ja ei hakanud jalas kipitama.
Juba 4-aastaselt jooksis ta kiiremini kui sisalik, 5-aastaselt ei olnud enam oravast talle vastast. 6-aastaselt lõpetas ta metsloomadega võidujooksmise - temast oli saanud mees. Võite ju imestada, et kas tõesti nii vara, aga jah, väike Markus arenes nagu bakter. Meie reaalsus oli tema jaoks juba minevik. Ta elas meie tulevikus. Selline oli Pussu lapsepõlv, lühike aga väga intensiivne, ta lausa õgis teadmisi, ahmis endasse emotsioone ja kogus mälupilte.

Treeningutel pakkus talle tuge laika Juss ja kodus toetas vaimselt taks Tuki. Sõpradel oli tema elus üldse väga tähtis roll. Rebased, koerad - kõik olid tema sõbrad. Ilma nendeta oleks tal raske olnud. Kord oleks suur sõbralikkus talle ka saatuslikuks saanud, kui Tuki püüdis teda surnuks lakkuda, õnneks päästis Markuse taas suur kopsumaht. Tal olid kõik asjad suured. Juba lapsepõlvest peale.

Nüüd hakkame oma jutuga jõudma tänasesse päeva. Markuse jaoks on see muidugi minevik.
Juunioride MMil võitis ta eile pronksmedali, kahe Norra trolli järel. Rootslane jäi neljandaks - lõpuks on Rootsi Kuningriigile kätte makstud selle eest, et nad lasid eestlastel "kuldsel Rootsi ajal" nälgida ja tumedatel aegadel, kui inimesed veel paljalt ringi jooksid, meie maad rüüstasid.
-------------------------------------------------------------------
Kommenteerib andunud fänn, sõber, toetaja ja lähedalseisev isik Kati Rooni: "Pean häbiga tunnistama, et minagi olen Markust tema jalgade pärast pisut norinud, aga luban, et nüüdsest ei ütle ma tema kuuenda varba ja muude iseärasuste kohta ühtegi halba sõna. Markus tõestas, et erinevus tuleb ainult kasuks. Laseks ka endale äkki kuuenda varba külge õmmelda, saaks sama tugevaks, kui Markus, meie tiimi Tõeline Mees."

Kommenteerib meessõber, fänn ja lähedalseisev isik Lauri Malsroos: " Ei tea miks pean küll mina teda kommenteerima, kuna pole kunagi suurem asi sõnaseadja olnud. Mina meenutaks rohkem seda Markuse pahelist poolt, mis küll harva vaid esile tuleb. Pidudel ja muudel üritustel olen mehega käinud mitmeid kordi. Selles valdkonnas annab teda õpetada veel küll. Üksikasju ei hakka välja tooma, need ei kannataks trükimusta. Hea, et teda enam orienteerumises õpetama ei pea. Väga viisakas tulemus. Ootan vaid järgmist rokk-kontserti, kus saaks koos rokkida.

Kommenteerib spordihuviline Ants Aruja Avinurmest: "Käisin ükskord Kubjal seenel. Jõle kehv seeneaasta oli, sain vaid 2 kuuseriisikat, 3 pilvikut ja ühe kivipuraviku. Haavapuravik oli ussitanud, seda ei saanud korvi panna. Nägin kahte metskitse ka, ühel olid sõrad ebaloomulikult suured, aga mul oli prilliklaasis mõra ka, niiet võib-olla oli see silmapete."

Kommenteerib koer Tuki, kauaaegne loomsõber: "Minul talle erilisi etteheiteid ei ole. Vahel mulle tundub, et ta kasutab mind ära, kui sunnib mind ennast lakkuma. Aga arvatavasti saab minu rikutud koeramõistust asjadest valesti aru - ju ta siis armastab mind nii palju. Ükskord oleks ma ta peaaegu ära lämmatanud suures kirehoos...
-----------------------------------------------------------------------

Selline oli lugu poisist, kes jooksis võidu metsloomadega. Selline oli lugu erinevustest, mis teevad inetust pardipojast kuningliku luige, selline oli lugu lootusest ja usust, eesti rahvast ja meie kodumaast. See oli lugu Pussust, mis taevasse tõusis ja kui te kõik sügavalt sisse hingate, saate te sellest osa. Te ju tunnete, et sel aastal tuleb sügis teisiti.

Respekta!
Eesti juuniorite eliit

Edu ei ole õun

Edu ei ole õun, mis sügisesel ajal õunaaias jalutades pähe kukub. Edu ei ole ka suvine maitsev maasikas, mille põllult nopid ja suhu pistad. Ammugi mitte ei ole edu aga mustsõstramoos, mida on lihtne kokku keeta.

Edukus on keeruline tulem, milleni jõutakse aega mööda, kõndides üles Raskuste Trepist ja läbides Ebaõnnestumiste Väravad. Edu ei kuku pähe ja ei maitse nagu maasikas. Ta maitseb veel paremini...

Lauri Sild on alates sellest aastast noorte Euroopa meister. Kes on ennast Tallinna neljapäevakutel käimisest ogaraks jooksnud, siis korrakem veel kord – tegemist ei ole naljapäevakuga ega Võrumaa meistrivõistlustega. Mastaabid on läinud palju suuremaks, eile rääkis Laurist Võrumaa Teataja, täna The New York Times.

Poisist, kelle isa 1991ndal aastal MMil pronksile tuli ja kelle vend luges läbi raamatu „Šokolaadikeeduvesi“, on sirgunud tänapäeva Kalevipoeg, kes kirjutab uut ajalugu. Ilma sortside ja siilideta, ajalugu, mis kõneleb meile higist ja pisaratest.

Ei ole lihtne ennast Võrumaal kehtestama panna – nii palju ahvatlusi, nii palju roosiõitega kaetud teid, mis viivad sind üha kaugemale spordist. Oleme ju kuulnud lugusid poistest, kelle üle mets võimust võtab, kes armuvad metskitsedesse ja elu möödub sambla sees. Aga ei, Lauri valis teise tee. Tee, mis on kohane ristiinimesele, mis pole kaetud küll samblavaibaga, aga millel on siht ja suund. Suund tulevikku.

Kuigi täis ahvatlusi, on Võrumaa küngaste vaheline pinnas justkui kasvulava Eesti orienteerumiskultuuridele. Ei kasva seal maisi, ka rukis on kidur, aga orienteerumisseeme idaneb nii mis jube. Nimetagem vaid mõned küngaste pojad: vennad Needod, vennad Puusepad ja nüüd ka vennad Sillad.

Lauri tee – eks ikka nagu Vargamäe Andresel. Alguses on unistus, siis tuleb ränkraske töö ja lõpuks, kui Jumal armuline on, saabub suure finaalina lunastus. On ka takistused. Mäletame veel aega kui Lauri kasvas ja põlved valutasid, kõigil on silme ees pilt tema pettunud ilmest, kui kõik ei läinud nii nagu pidi. Tulid vead, tulid eksimused. Ja nendest tuli õppida – peaga vastu seina jooksimine ei too kasu ei seinale ega jooksjale. Seda jooksu ei saa võita.

Aga nüüd on saabunud lunastus. Talu on üles ehitatud ja põld kividest puhastatud.

Kommenteerib klubikaaslane ja lähedalt kõrvalseisev isik Markus Puusepp: „Ausalt öeldes olin natuke üllatunud, kuuldes, et Laurist on saanud Euroopa meister. Mitte et ma teda heaks orienteerujaks ei peaks, aga mulle lihtsalt tundus, et tal pole sel aastal eriti hea vorm olnud. Tundub, et ma eksisin, ja mitte vähe. Mul on tema saavutuse üle väga hea meel. Muud ei oskagi öelda. Twelve points.“

Kommenteerib kauaaegne sõbranna Kati Rooni: „Väike Lauri on alati tore poiss olnud, selline sõbralik ja viisakas noormees. Mäletan veel aegu, kui ta oli pisike poiss ja oma pisikestel jalgadel mööda metsi vudis. Nüüd on tema jalad pikaks sirgunud ja veelgi kiiremini liikuma hakanud. Selle üle on mul ainult hea meel! Kõige rõõmustavam on aga see, et sama kiiresti, kui väikese Lauri jalad, töötab ka tema mõistus. Jätka samas vaimus, Lauri!“

Kommenteerib spordivaatleja Ants Aruja Avinurmest: „Pikad jalad, korralik jooksusamm. Lihaskonda annab veel veidi treenida, suur jalanumber on kindlasti tema eelis. Need on esimesed omadused, mida selles noores atleedis märkan. Tore, et maailmas on veel õiglust ja orienteerumissport ei ole läbi teinud dekatentsi ning muutunud alaks, kus rahvusvahelised firmad ennast reklaamides hävitavad noore sportlase hinge ja väärtushinnangud. Mulle mudased mehed meeldivad.“

Lauri on teinud teaoks meie unistused, omas mahlas. You have made one for the team.

Täna Euroopa, homme maailm.

Juunoride koondis

Unenägu

Teate, juhtus selline asi minuga, et ma jooksin endale metsas, Pronksi tänaval

oksa jalga. Nägin juba kaugemalt, et midagi ohtlikku on maapinnal ning
proovisin seda mitte tabada, kuid mul ei õnnestunud see, mul ei õnnestunud see.
Lõpptulemuseks oli see, et jalanõu sees oli auk ja jala sees oli auk. Läbi
kõikide nahakihtide: epidermide ja muude sarnaste asjade kuni lihani välja.
Haav valu ei teinud, kuid nägi üsna "kena" välja.
Lõunauinaku ajaks oli teine üsna kenasti ka piste läinud ja tegi kerget valu,
mis siiski ei seganud magama jäämist. Umbest tund pärast uinumist ärkasin
korraks saabunud sõnumi peale üles ja uinusin jälle, et laskuda hirmuunenäkku.
Tõusin oma voodist üles ning läksin koridori, kuid järsku hakkas pea ringi
käima ning tundsin end väga halvasti. Kõigele lisaks hakkas ka ninast verd
jooksma, mis pani mind mõtlema, et sain veremürgituse. Palusin kellelgi
koridoris olijatel kiirabisse helistada...
Järsku leidsin ennast jällegi voodis lamamas ning pea käis ringi. Olin jällegi
kindel, et tegemist on veremürgitusega. Kuidagi unenäos olles sain siiski aru,
et näen und ning otsustasin üles ärgata.
Tegin silmad lahti ja olin rahul, et mu olukord on õnneks ikka päris hea,
kuid...püüdsin voodist tõusta, kuid ei suutnud. Sain aru, et tegemist on ikka veremürgitusega. Proovisin kõrvalvoodis olevat Laurit äratada, kuid ma ei suutnud oma kätt liigutada. Üritasin karjuda, kuid ma ei suutnud ka seda teha - tuli ainult mingi kähin. Sain aru, et mu tund on tulnud.
Järsku ärkasin veel kord, nüüd juba tõelisse maailma. Tunne oli igastahes vastik. Selline tore unenägu siis.

Punased kaminapuud

Täna juhtus minuga üks isemoodi lugu. Ketsupipudel, vana sindrinahk, mängis vingerpussi. Olin mina siis friikartulitele just ketsupilisamist lõpetamas, kui korki kinni pannes paiskus sellest välja 2 punast tilka tomatimaitselist ollust. Asi ei oleks üldse mainismist väärt, sest kellel ei oleks leivapuru põrnadale kukkunud või piimapakk ümber läinud, aga minu ketsupipiisad maandusid tulevase lenduri Malsroosi banketipükstel. Õnneks oli Lauril suu kartulit täis, niiet ta ei saanud kohe reageerida. Veidi hiljem sain ma siiski oma tasu, kui ta ütles mulle, et olen kuradi m###.

Õnneks oli meil olemas Vanish Oksi Äktsion ja ma just täna nägin telerist reklaami, kus üks naine määris teise naise pluusi peale palju rohkem ketsupit.

Moraal: ketsupipudelit käsitsedes pööra tähelepanu kahele asjaolule:
1. ära ava liiga hoogsalt
2. ära loksuta liiga hoogsalt
3. ära sulge liiga hoogsalt

Kuigi Markus sõi täna kanapihvi ja friikartuleid, usun ma siiski, et tuleval nädalal on meil põhjust võililledest pärga punuda ja see kanasulgedega ehtida. Ja Markus lubas peol 3st esihambast ilma jääda, sümboliseerimaks tema kolmandat JWOCi.

Olge siis kõik nummid edasi

Tanel Padar and The Sun

Vahepeal ma juba mõtlesin, et ei pea enam kirjutama.Et noor põlvkond võtab teatepulga üle, alustab oma teed ja räägib asjadest, mis neile huvi pakuvad - moest, David Beckhamist, postitavad Tanel Padari uute laulude sõnu, võib-olla räägivad isegi sellest, kes kellega käib ja kelle punased püksid on veidi giuseppeperverdilikud. Aga ei ole seda aktiivsust ja indu, päevakajalised teemad ei paku noortele huvi. Siirus - järgmine külg, mis noortes ei avaldu. Ei juleta rääkida oma unistustest. Eesti Ekspressi TV-kava noortekülg on viimasel ajal noorte orienteerujate blogist 3 sammu ette astunud. Rääkimata Tähekesest, kus kirjutavad suured kirjanduskorüfeed isiklikult ja arvatavasti kirjutaks ka Oskar Luts, kui ta surnud ei oleks.

See on viimane hoiatus, muidu hakkavad jälle ilmuma segased, pikad ja depressiivsed lood rääkivatest taimedest ja teie lapsepõlv rikutakse ära.

Omalt poolt kutsun üles ka uue algatuse. Selle projekti mitteametlik ja kooskõlastamata patroon on proua Ingrid Rüütel. Kutsun üles koguma Eesti orienteerujate kuulsamaid tsitaate, et need jäädvustada ja talletada järgmistele põlvedele.

Omalt poolt alustan paari kulunud ja kõigile teada ütlustega:

"Te ei saa arugi, et ma joonud olen," Võru orienteeruja Markus Puusepp

Tiit Tali 3 teesi liiklusest:
1. Kruusa peal kumm ei kulu
2. Öösel on hea sõita - näeb kui auto vastu tuleb
3. Ma tean, kus piir on. Olen kolm korda üle katuse käinud
+
"Looduse vastu ei saa"

"Ago Art Vart Martvart," Priit Kuljus
ja
"Pane ennast põlema," Neeme Loorits

Tervitused!

Hej!

Jõudsin mõned päevad tagasi Eestimaale. Lubasin küll juba Austraalias blogisse kaarte/pilte saata, aga kooli karmid internetireeglid ei lubanud mul lehekülge isegi vaatamas käia! Teile saadan nüüd aga sneak-preview´ Orienteeruja artiklist. Kaart ja pildid on tehtud Flindersi kõrgustikul, mis jääb Adelaide´ist põhja. Kaardi nimi on Pugilist Hill (Poksija mägi), kuna kaua aega tagasi käisid seal ühel künkal kaks talumeest arveid klaarimas. Esimesel pildil on kuulus Wilpena Pounds, teisel aga üks Orb Weaving Spider. Ämblikel oli metsas väga palju võrke puude vahele tõmmatud ning tihtipeale joosti neist läbi. Õnneks põhjustab nende hammustus vaid kerget uimasust (nii nad mulle vähemalt ütlesid; vile võtsin aga igaks juhuks kaasa). Kunagi olevat mingid teadlased üritanud nende niiti sünteesida, et siis materjalist langevarje õmmelda.

Tore jälle Eestis tagasi olla. Kohtume järgmisel orienteerumisvõistlusel!

M-Klubi

Kui täna päiksepaisetelisel pärastlõunal keegi Tartu Ülikooli peahoone juurest mööda jalutas, nägi ta, kuidas noored inimesed astuvad suuri samme. Ka noortekoondise treener astus ühe sammu.
Niiet noored orienteerujad, kuulake oma tarka ja haritud treenerit, magister Vaherit.

Samas kasutan juhust tänasel pidupäeval õnnitleda ka Piretit ja Liinat. Ja Voltsi Himmastest, kes lõpuks kaineks sai. Tublid!

Metallica.

Kolmapäev täitus siis üks minu suurtest unistustes näha ühte kauaaegset lemmikbändi täies elujõus.
Teisipäeva hommik algas meile kui laagris olijatele trenniga nagu ikka. Kuna mina olin eelmine päev kergelt jalkamängus põlvele haiget teinud, siis käsin rahulikult jalutades lähemaid punkte panemas. Metsast tagasi tulles pani Mihkli auto makki "Ride the lightning" sisse ning rokkimine võis alata. Vaatamata mingi kohaliku hullu mölisemisele ei langenud tuju kordagi. Kogu tiim metsast väljas, panime autole hääled sisse ja Tartu poole minema, kus käisime minu juures pesemas(trenn toimus Unikülas) ning törts peale 12.00 me Tallinna poole teele asusimegi. Esimene peatust tehti Kärevere Teemajas, kus võeti kerge kõhutäis ja janusemad(loe mina) võtsid esimesed kesvamärjukesed. Enne kohale jõudmist oli veel väike peatus Jüris, kus allakirjutanu sai omale pileti. Edasi sõitsime Liina juurde kuhu jätsime meie auto ning sealt jala kontserdile. Sissesaamine oli minu jaoks täielik üllatus kuna selleks ei kulunud yle paari minuti. Edasi saime kokku Pihli ja Daisiga. sealt edasi kirjutan teine kord.